Alulinn
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib muistsest linnusest Virumaal; Alulinnaks on nimetatud ka Läti linna Alūksnet |
Alulinn oli kunagine linnus, mille ase on Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas soosaarel Aa küla territooriumil Aa mõisast 2 km kagu pool, Tallinna–Narva maanteest 1 km lõuna pool.
See oli soolinnus Askälä ja Alutaguse muinaskihelkonna piiril. Tegemist on Virumaa kõige idapoolsema teadaoleva muinaslinnusega.
Soosaar on madal ja piklik. Alulinn asetseb selle kirdeosas.
Linnusekoht on piiratud madala (1..1,2 m) valdavalt paekiviplaatidest müüriga (ringvalli jäänustega). Valli laius oli jalamil 7...8 m.
Linnuseaseme pikkus edela-kirde suunas on 130 või 139 m ja laius 35...40 m (kuni 72 m). Linnuse ala oli ovaalse kujuga ning selle pindala on umbes 4500 ruutmeetrit.
Linnuse vanus pole teada.
Alutaguse nimi arvatakse tulenevast Alulinna nimest.
Aastal 1838 kirjeldas Alulinna Friedrich Reinhold Kreutzwald. "Kalevipoja" 15. loos seostas ta Alulinna tuuslariga.
[redigeeri] Ohvrikoht
Alulinna lähedal soos oli ohvrikoht, kust 1869 leiti rauast esemeid: umbes 50 odaotsa, üle 20 sirbi, õõskirveid, silmaga kirveid, mõõkade tükke ja muud (kokku üle 90 eseme). Leiud pärinevad põhiliselt vanemast rauaajast (aastatuhandevahetusest ja ka hilisemast ajast).
[redigeeri] Kreutzwaldi kirjeldus
Kreutzwald esitas ajakirjas Inland ([[1838, nr 36, veerg 583) järgmise kirjelduse (tõlge saksa keelest):
"Alulinn, mälestis Eesti esiajast
Aa mõisa piirialal, Lüganuse kihelkonnas Alutagusel, umbes kolme versta kaugusel mererannast ja ühe versta kaugusel Peterburi maanteest, on väike soo, mille sambla ja mõne kääbuskuusega kaetud, rändaja astumise all sügavale sisse vajuv pind kõrgub keskpaiga poole pisut kõrgeneb ning paistab taimkatte suurema mitmekesisusega ühtlasi viitavat pinnase muutunud iseloomule. See kõrgendik on – kummaline küll – jäänused igivanast linnusest, mis moodustab pikliku nelinurga pikkusega 70 sülda, laiusega 35 sülda ja kõrgusega 3 kuni 4 jalga. Müür ise, mida kõikjal katab muru ja kohati põõsad, sarnaneb esmapilgul pigem künkataolisele kõrgendikule kui inimeste kätetööle; kui aga seda täpsemalt uurida, saab nähtavast reeglipärane konstruktsioon paest, graniidist ja samblast – asjaolu, mis tõestab, et varemed pärinevad selle maa põliselanikelt, sest sakslased kasutasid oma ehitistes teatavasti mörti. Kui võrrelda varemete asukohta (vana kaardi järgi täpselt Virumaa ja Alutaguse vaheline piir) tema nimega, mis rahvasuus tänini elab: Alolinn, siis ilmneb, et nähtavasti andis see koht nime Alutaguse maakonnale (eesti keeles Alotagusemaa 'Alo tagune maa'). – Selle koha päritolu ja tähenduse kohta ei ole muistendites midagi ajaloolist säilinud. Ainsal selle kohta olemas oleval müüdil on luuleline iseloom, sest ta laseb Alulinna ehitada suurel võluril röövitud tüdruku, pealiku tütre kindlalt kaitstud elukohaks. Milline isamaa ajaloo sõber oskab selle vana mälestise kohta rohkem teateid anda?"
