Äge nefriitiline sündroom
Allikas: Vikipeedia
Äge nefriitiline sündroom on haigus, mille korral esinevad mõõdukas proteinuuria, äge hematuuria ja GFK vähenemine.
[redigeeri] 1.Etioloogia ja patogenees
Ägedal nefriitilisel sündroomil saab eristada mitut alavormi:
- Äge streptokokk – infektsiooni järgne glomerulonefriit. See esineb üldjuhul väiksematel lastel. Haigust esilekutsuvaks faktoriks on enamasti kas mumps, angiin, endokardiit või rõuged. Kaitsereaktsiooni tulemusena moodustunud antikehad kinnituvad subendoteliaalsetele antigeenidele ning see viib granulotsüütide ja trombotsüütide adhesioonile. Sellele järgneb endoteelirakkude proliferatsioon, rakkude tursumine ning GFK vähenemine. GFK vähenemine on tingitud trombotsüütidest. Haigusprotsessi käigus võivad tekkida mikrotrombid, mis vähendavad verevoolu kiirust. Trombotsüüdid kahjustavad rakku ka teisel viisil. Nende degranulatsioonil vabanevad HVR ja ühend nimega trombospondiin. Eelmainitud ühendid kutsuvad esile rakku ultrastruktuurihäired ning raku surma.
Glomerulonefriit kahjustab ka filtratsioonipinda. Normaalsel juhul ei suuda valgud neerupäsmakese membraani läbida, kuid ägeda nefriidiga kaasnevate patoloogiliste muutuste tõttu on membraan kahjustatud ning proteiinid on selleks võimelised. See toob endaga kaasa proteinuuria.
- Kiiresti progresseeruv glomerunefriit
Täiskasvanutel esineb sageli ägeda nefriitilise sündroomi raskema kuluga vorm, mis võib lõpuks viia neerupuudulikkuse kujunemisele. Selle vormi korral kinnituvad monotsüüdid ja leukotsüüdid endoteelile. Seejärel nad läbivad kapillaarseina ja hävitavad selle struktuuri täielikult HVR ja ensüümide kaasaabil. Rakkudesse vabanev fibriin põhjustab proliferatsiooniprotsessi ning tekib põletikuline reaktsioon. Esmalt päsmakese rakud sidekoestuvad ja seejärel hävivad täielikult.
