Stanisław Bułak-Bałachowicz
Allikas: Vikipeedia
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Stanisław Marian Bułak-Bałachowicz (Станіслаў Марян Булак-Балаховіч; 10. veebruar 1883, Meyszty Wilno lähedal - 10. mai 1940, Varssavi) oli Valgevene-Poola vabadusvõitleja, kindral, Esimese maailmasõja, Vene kodusõja, Poola-Nõukogude sõja ning Teise maailmasõja veteran.
Algselt Loode-Armee koosseisu kuulunud endise tsaariarmee ratsaväeohvitseri, hilisema kindralmajori, Stanislaw Marian Bułak-Bałachowiczi isikliku sotnja ajalugu ulatub Esimese maailmasõja algusaega. Bułak-Bałachowicz asus siis vabatahtlikuna tegevteenistusse ja asutas koos 72 ratsaväelasega, kes kõik olid Georgi Risti kavalerid, partisanide lendsalga, tegemaks Läänerindel vaenlase tagalas luure- ja diversioonitööd.
Mida selgemaks sai valge ürituse lootusetus päästa Venemaa bolševismist, seda meeleheitlikumaks ja fatalistlikumaks läks valgete võitlus, ka Eesti pinnal. Pihkva vallutamiseks andis tõuke Eesti Rahvaväe ülemjuhataja korraldus 16. maist 1919 2. diviisile: "Julgesti Peale tungida Pihkva ja Marienburgi sihis." Pihkva vallutati 2. diviisi ülema Polk. V. Puskari juhatuse all seisvate Eesti väigede poolt 25. mail. Põhja Korpuse (Loode-Armee nimetus sel ajal) väesalk saabus Pihkvasse 29. mail. Ülemjuhutaja poolt anti Pihkva linn Põhja Korpuse haldusse 31. mail. Kuid väesalga ülem Polk. Bułak-Bałachowiczi palvel jäeti Pihkvasse ka Eesti väeosi ning määrati ametisse Eesti komandant alamkapten K. Riigow. Näiteks algatus Pihkva postmarkide ületrükkide valmistamiseks ei tulnud Eesti võimude poolt, ent need margid nägid ilmavalgust Eesti sõjavägede ülemjuhatuse jurisdiktsioonis. On ilmne, et Judenitš, kes asus Loode-Armee juhi kohale alles 26. juulil 1919, ei omanud mingit otsest võimu Pihkvas asuvate valgete vägede üle. Pihkva täielikuks peremeheks oli valgevenelasest (sellel ajal nimetati valgevenelasi "leedulasteks" - litviinideks; vaata: Leedu Suurvürstiriik) agronoom, keda tunti ataman Bułak-Bałachowiczi nime all. See mees oli üks väheseid teovõimsaid ja populaarseid väejuhte vene valgete üksustes ning samuti oli ta üks väheseid nende seas, keda võis pidada Eesti sõjaväele ja vabariigile lojaalseks. Venemaa tsiviilvõimu Pihkvas esindas N. Ivanov, kes kuulus Loode-Vene Ajutisse Valitsusse, mis loodi Tallinnas 11. augustil 1919. Taoliste pisiasjadega, nagu näiteks postiasjanduse korraldamine, Ivanov ei tegelnud. Korraldus Pihkva markide väljaandmiseks, s. o. ületrükkimiseks, tuli Loode-Armee staabi, mis asus tollal Narvas, posti- ja telegraafiosakonna ülemalt ins. Feodoroffilt. Selle ülesande täitis Pihkva posti- ja telegraafikontori ülem Alfred Behrsin, kes hiljem ajakirja Der Baltische Philatelist (ilmus Liibavis) veergudel 1920 ja 1923 kirjutas kaks pikemat artiklit nende markide kohta.
Kuna Bułak-Bałachowicz ei olnud tsarist, tekkisid tal otsekohe lahkhelid Loode-Armee kõrgema juhtkonnaga. Bułak-Bałachowicz tunnustas neid ainult selleks, et sealt kaudu saada relvastust ja toitaineid. Lõpuks püüdis Loode-Armee juhtkond asendada Bułak-Bałachowiczit kindral Arsenieviga. Kindral Judenitš andis 1919. aasta augustis käsu Bułak-Bałachowicz arreteerida. Selles olukorras saatis Loode-Armee juhtkond 23. augustil Pihkvasse karistussalga Polk. Boriss Permikini juhtimisel, kes Bułak-Bałachowiczi staabiülema polk. Stojakini maha lasi. Karistussalga juht oli niisiis Talabski salga ülem (1919 augustis 3. Talabski kütipolk) Boriss Permikin. Muide see salk oli üpris tugev: 2 jalaväepolku, 1 ratsapolk, 1 patarei, 2 soomusautot, 3 soomusrongi. Tegelikult oli see üheaegselt mõeldud nii Bułak-Bałachowiczi tegevuse lõpetamiseks kui ka Loode-Armee Pihkva rinde tugevdamiseks. Niisiis arreteerimiskatse toimus 23. augustil. Kuid Arsenievil ei õnnestunud korpuseülema kohta üle võtta. Bułak-Bałachowiczil ent õnnestus oma isikliku sotnja 22 ihukaitsjaga, keda juhtis praeguse metropoliit Korneliuse isa polkovnik Jakobs, põgeneda 24. augustil Pihkva poolt Eestisse. Jõudes õnnelikult Johan Laidoneri juurde ja saades viimaselt asüüli, asutas Bułak-Bałachowicz oma vapratele ja truudele kaasvõitlejatele ordeni - Vaprate Risti. Eestis vähetuntud aumärk Vaprate Rist oli Bułak-Bałachowiczi poolt sisseseatud orden. Hiljem Poolas lisandus sellele ka Vaprate Risti Täht, kuhu oli poola keeles kirjutatud "Teie ja meie vabaduse eest". Poolas kujunes Vaprate Risti Täht Bułak-Bałachowiczi kunagiste kaasvõitlejate klubi sümboliks.
Bułak-Bałachowiczi poolt loodud ja juhitud Põhja Korpus läks laiali ja Eesti väejuhatus ei pidanud põhjendatuks Pihkvat ainult oma jõududega kaitsta, mille tõttu Eesti väed evakueeriti Pihkvast 25. augustil. Juba 29. augustil langes linn Punaarmee valdusse. Batka Bułak-Bałachowicz asus oma järelejäänud sotnjaga - nüüdsest Valgevene Rahvavabariigi eriüksusega - Eesti vägedega liitlussuhtesse ja kuulus 2. diviisi ülemjuhatuse alluvusse. Kuid juba septembri lõpupäivil astusid Eesti väeosad jälle Judenitši ja Bułak-Bałachowiczi arveteõiendamise vahele. Seekord tuli päästa Bułak-Bałachowiczi kätte vangi langenud kindral Judenitš, kelle varanduse Bułak-Bałachowicz oli jõudnud võitlejatele laiali jagada, ja tema staap. Nimelt peatati 28. septembri hommikul Vaivara raudteejaamas relva jõuga Bułak-Bałachowiczi soomusrong, mis oli teel Narvast Irboskasse, kargoks Loode-Armee staabist kõrvaldatud Judenitš ja tema poolehoidjad. Bułak-Bałachowiczi käest päästetud Judenitš põgenes Läti kaudu välismaale, jättes oma võitlejad rahata; paljud, kel polnud ei raha ega võimalusi Läände suunduda, jäid Eestisse.
Kui batka Bułak-Bałachowicz augusti lõpul Loode-Armeest välja heideti, jäi tema vend kapten Iosif Bułak-Bałachowicz Loode-Armeesse edasi ning juhtis vähemalt kuni novembrini ratsarügementi (endine Bułak-Bałachowiczi nimeline ratsarügement).
Kokku sai ataman Bułak-Bałachowicz Vene kodusõja lõpuks kaheksa korda haavata. Pärast Loode-Armee laialisaatmist 1920. aasta jaanuaris tõi valgete ajaleht oma veergudel ära batka sõnad, et tuleb kord aeg, kui kogu Maailm jaguneb kaheks leeriks - viimseks võitluseks kristlaste ja mittekristlaste vahel.
[redigeeri] Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi memuaarid
Umbes nädal tagasi kõik meie haiged ja haawatud Kambjast ja Kuustest said Tartu saadetud, neid oli kokku umbes 60 ohwitseri ja sõdurit. Selle inwaliidide komando ülemaks sai määratud endine 1.eskadroni ülem podjessauul Permõkin. See helistab telefonil suures paanikas nüüd meile, et Eesti wõimud asuwad ewakueerima Tartut, aga kuna temal puuduwad liikumiswahendid, siis ei tea ta, mida oma komandoga peale hakata. Balachowicz kutsus mind ja andis ülesande: „Äärmusliku kiirusega Tartu rutata, laske minu nimel Permõkin maha ja päästke meie sõbrad!”. See oli kõik. Kolme tunni pärast olin Tartus. Läksin wiibimatult kol.Limbergi juure. Selgitasin olukorra ja küsisin temalt, kust ma wõiksin saada wankreid ja saane. Kol. Limberg soowitas mul järele pärida Tähtwere mõisast, kusjuures lubas tarbekorral ka jõudu tarwitada. Olin kahekesi oma käskjalaga ja ma ei teadnud, kus asub Tähtwere mõis ja kuidas ma saan jõudu tarwitada. Meeleolu staabis oli küllalt närwiline ja staabiadjutant kpt.Johanson seletas mulle salajaselt, et nende andmete järele raudtee Tapa poole Tamsalu kohalt on juba enamlaste poolt läbi lõigatud ja soowitas mulle taanduda oma inwaliidide komandoga Wirtsu järwe suunas. Tegin katset saada telefoniühendust Wastse-Kuuste mõisaga. Suure waewa järele oli lõpuks ühendus käes, kusjuures oli kuulda telefoni kaudu suurtükipauke ja kuulipildujate töötamist. Sealpool kõneles 1.eskadroni ülem rittm.Melgunow, kes teatas: „Olukord on wäga tõsine, lahing on käimas..”, wahele kuuldus ühe mürsu plahwatus. Melgunowi wiimased sõnad olid: „Staap lahkub, teadmata mis suunas.” Seepeale oli ka ühendus läbi. Raporteerisin kõigest sellest otsekohe kol.Limbergile ja ruttasin „Liwonia” wõõrastemajja, kuhu olid paigutatud meie haawatud ja haiged sõdurid. Esimene, kellega ma trepil kohtasin, oli Permõkin, silmad täis pisaraid, kes karjus: „Kõik on kadunud, kõik on kadunud!” Ähwardades rewolwriga käskisin teda, kuigi olin noorem, kõik minu käsud täpselt täita. Seejärel waatasin üle kohe kõik kambrid ja selgus, et kaks ohwitseri ja umbes 30 sõdurit wõiksid kanda relwi, kuid ülejäänud 30 lamasid woodis. Wõtsin kaasa kaks ohwitseri ja kahel woorimehel, keda pidin lihtsalt rekwireerima, ruttasin Tähtwere mõisa. Mõisawalitseja sakslane wastas mulle, et kuigi tal on umbes 20 wankrit ja rege, ta neid anda ei saa, kuna need on walmis mõisaomaniku waranduse ja wiljatagawara ärawiimiseks. Pakkusin talle lahkesti kokkuleppida poolte hobuste peale. Ta ei nõustunud. Jõudis wist silmapilk jõudu tarwitada. Aga nüüd ma olin ka kange, meid oli ju ka neli. Kabuurist wälja tõmmatud nagaan ja minu sõnad: „Siis wõtan kõik kakskümmend sõidukit!”, mõjusid härra peale. Ja weerandtunni pärast ma sain kwiitungi wastu wiis wankert ja wiis rege. Järgnew töö oli juba kergem. Sõitsin oma wooriga „Liwonia” ukse ette, neile kes suutsid kanda andsin kätte relwad, püssid ja tahtsin lahkuda Tartust. Nüüd osutus olukord teisest kandist raskeks: minul puudusid kaardid, eesti keelt ma ka ei kõnelenud sõnagi, ja Tähtwere mehed ei tahtnud jälle ei wene ega saksa keelt osata. Püüdsin neile selgitada, et tahan wälja sõita Wiljandi suunas. Kuid kõik kümme meest tegid säärased näod, nagu kuuleksid nad esimest korda sõna Fellin. Jälle tuli awada rewolweri kabuur, ja siis järsku kõik kümme meest said küsida wene keeles: „Härra, kas wiinaraha saab”” Lubasin igale mehele kümme rubla „ sada rubla oli minu wiimane raha taskus, ja siis minu tublid küüdimehed lahkusid säärase allüüriga, et waewalt jõudsin oma hobusega neile järele. Tunni aja pärast oli Tartu kadunud seljataha. Terwe öö sõitsimerahulikult, kuigi maantee oli päris paljas ja mul oli kahju, et ma ei wõtnud Tähtwerest ainuüksi wankreid „ reed liikusid suure waewaga. Warahommikul jäime seisma umbes 20 ilomeetrit tartust kaugel. Jessauul Permõkin, kellel oli selge et hädaoht on möödas, pöördus mu poole ja lausus: „nüüd ma wõtan komando jälle üle.” Waewalt jõudis ta oma soowi awaldada, kui äkki lõuna poolt paistis salk jalgwäe sõdureid, kes ruttasid maantee poole. „Ei komandeerige siiski parem teie”, ütles Permõkin ja oli jälle kadunud. Käskisin oma kolmkümmend püssidega meest kraawi hüpata ja mulle oli selge, et nüüd tuleb elu nii kallilt müüa kui see wõimalik. See juhtus umbes Rõhu küla kohal. Asusime laskewalmis, kui järsku tõusis päike pilwede tagant ja siis oli selgesti näha, et osa meie waenlastest kannab kuldpaguneid. Oli selge, et lähenewad omad. Niis ee ka oli, saabus Kambjast üle Nõo kpt. Mikoša georgikawaleride pataljon, samuti Wiljandi suunas. Nüüd jessauul Permõkin oli päris uhke ja asus komandeerima, kuid tal ei wedanud. Kpt. Mikoša oli temast wanem, ma andsin wiibimata talle üle komando. Mikoša jutustas, et Kuuste ja Kambja juures oli olnud kaunis äge lahing. Kuna punaseid olnud 5-6 korda meist rohkem, andnud Balachowicz käsu taganeda, jalawäel Nõo peale, ratsa ja suurtükiwäe osad olid taandunud Elwa poole. Lahing kestnud waid pool tundi... Juba kuuldus, et Tartus on punased sees. Pidasime paremaks rutata Emajõe tesiele kaldale. Suundusime oma marsil lääne poole. Kui jõudsime Wõrtsjärwe ees üle Emajõe asuwa nahksilla juure, tuli meile wastu üks Eesti 3.rügemendi ohwitser - seda rügementi juhatas kol.Kubbo „ kes rõõmustas wäga meie tuleku üle ja kõneles: „oleme täiesti wäsinud, oleme kolm ööd päewa järgimööda wahetuseta silla walwes olnud..”, ja ta palus, et kui wähegi wõimalik, üht roodu ta asemel silla kaitseks jätta. Ta wõttis ka kohe ühenduse oma ülemuse kol.Kubboga , kes oma staabiga asus Waibla külas, raporteeris sellele meie ilmumisest ja palus luba silla kaitsmise meile üle anda. Kol. Kubbo nõustus sellega ja andis käsu meile minna öökorterisse Kadrina klaasiwabrikusse, salga ülemal aga wiiwitamatult tema juure Waiblasse ilmuda üldise olukorra läbiarutamiseks. Kpt. Mikoša, kes wahepeal enese wist ära külmetas ja oli päris haige, andis komando mulle üle ja käskis mind kol. Kubbo juure sõita. 3.polgu staabis kol.Kubbo wõttis mind wastu, imestas, et Balachowicz ikka weel ei ole siin ja seletas, et Tallinnast on saabunud Wiljandi kaudu, kus sellel ajal asus 2.diwiisi staap kol.Puskariga eesotsas, käsk meid wiibimata Tallinna poole üle Wiljandi ära saata, sest punased tungiwad Narwa poolt pealinna peale ja iga mees põhjafrondil on enam kui tarwilik. Raporteerisin kolonelile, et kahjuks mul puuduwad oma ülemuse asukoha üle andmed ja et praegu on mul umbes 150 wäsinud ja osalt haawatud ning haiget sõdurit. Kol.Kubbo wõttis telefoniühenduse Wiljandiga ja andis siis edasi mulle diiwisiülema korralduse: 48 tunni kestel puhata ja siis kõik mehed, kes kannawad relwi, Wiljandisse ära saata. Warahommikul olime juba klaasiwabrikus ja wedasime kohe telefonitraadi Warblani. Meeleolu oli halb. Misuke saatus meid ootab, oli tume. Oma sõprade üle puudusid teated. Kpt. Mikoša oli päris haige ja Permõkin närweeris kõiki niiwõrd, et lõppude lõpuks palusin ta wiibimatult Wiljandisse ära sõita. Ta oli sellega päri, kuid nõudis, et andke temale kaasa kümnemeheline eskort, ja ainult kui kol. Kubbo wõttis waewaks telefoni kaudu talle selgeks teha, et tee Wiljandisse on täiesti hädaohuta, oli minu wahwa kaaswõitleja nõus rügemendist lahkuma. Õhk oli nüüd puhtam. Kuid samal päewal pidi juhtuma suur õnnetus. Meie 2.eskadron, mis liikus õhtu poole, jõudis Wõrtsjärwe ette nahksilla juure wälja. Nähes, et silda kaitseb kuulipilduja, tahtis see ratsawäe ataagiga murda omale tee läbi punaste wabaks. Georgikawaleride rood, kah wahwad mehed, pidades meeles kol. Kubbo ja oma ülemuse käsku, et silda tuleb wiimase wõimaluseni kaitsta, arwasid, et saabus soodus hetk näidata kogu maailmale, mis tähendab olla georgikawaler. Eskadron saadeti juba ataagiks laiali, wäheke weel ja wennad oleks walanud wendade werd, kui ohwitseride seas oli üks nii tark olnud ja tulnud lihtsale mõttele, et silla kaitsjad wõiwad olla ka eestlased wõi isegi omad. Luure oli wälja saadetud ette, ja siis juba ataagist ei tulnud midagi wälja. Paari tunni pärast jõudis ka Balachowicz 1.eskadroni ja kahuritega kohale. Nüüd olime jälle kõik koos, jälle tugewad, ja jälle meie südamed olid täis häid lootusi. Meie lahkumine siit Wiljandisse oli määratud teise hommiku peale. Öösel aga saabus kol.Puskari käsk klaasiwabriku rajoonis seisma jääda, kusjuures meie rügement allutati 3.rügemendi ülemale kol.Kubbole. meie ülesandeks oli toetada 3.rügementi juhul, kui enamlased peaksid katsuma Emajõge forsseerida. Möödusid mõned igawad päewad. Peame jänesejahti, korraldame ratsawõistlusi ja sõjaõhku pole tunda üldse. Kui ühel päewal saabub käsk wiibimata ja kiires korras Wiljandi poole lahkuda. Järgmiseks päewaks jõudsime Wiljandisse, kust meie jalgwägi sõitis rongiga ja ratsa- ning suurtükiwägi hobustel edasi põhja poole, kusjuures rügemendi salkade koondumiseks oli määratud Rapla alew. Esimese öö saatsime mööda Wastemõsias, kus saime teada, et olukord põhjafrondil on wäga tõsine, et kõik sakslaste wäed on Eestist lahkunud ja et oodatakse peatselt abiks Inglise laewastikku. Saime ka teada, et soomest on saabunud abiwägesid, kõneldi 3000 mehest, ja et meid oodatakse kiires korras määratud kohale. Lahkusime Wastemõisast ja liikusime wahetpidamata ööpäewa läbi kuni Wana-Wändrani. Balachowicz oli walmis seal ka mitte peatuma, kuid hobused ja mehed olid niiwõrd wäsinud, et meie palusime mõneks tunniks lubada puhkust. Ootamatult meie sealwiibimine wenis terweks päewaks. Õhtupoole Balachowiczi juurde ilmus wallawanem kahe wallawalitsuse liikmega ja põlwedel palus Wana-Wändra enamlaste agentidest puhastada. Nende seletuse järele siia oli koondunud suur arw kommuniste, kes kõik hästi relwastatud, kes ähwardawad kõiki suuremate talude omanikke maha lasta ja ootawad waid silmapilku, et punased wäed läheneksid.
Balachowiczi wastuse peale, et ta ei tohi wõõras kohas moidagi ette wõtta, kõik kolm wanemat meest hakkasid nutma ja kisama, et nad ei julge enam mõisa õuest lahkuda, sest kindlasti neid tapetakse maha juba selle eest, et nad julgenud Balachowicziga isiklikult ühendusse astuda. Balachowiczi ülesandel mina ta staabiülema asetäitjana katsusin Wiljandi ja Tallinnaga telefonil ühendusse astuda ja wõimusid olukorrast informeerida. Kõik telefoniühendused olid aga rikkis. Pidasime sõjanõu. Wallawanem seletas, et samal ööl ühes majas alewiku äärel peawad punased oma koosolekut, siis meie riskeerisime oma silma ja kõrwaga weenduda, kas kõik jutud wastawad tõele. Päälegi meist mõned tulid mõttele, et siin wõib tegu olla ka kättemaksuga ja et ehk wallawanem püüab meie kaudu oma wanu arweid õiendada. Balachowicz käskis mind 20 wabatahtlikku wälja walida ja kell 9 õhtul, mil koosolek pidi olema, wallawanemaga eesotsas, kes pidi teed näitama, ümber piirama mainitud maja ja kohapeal püüdma selgitada, kuiwõrd kuuldud kaebus wastab tõele. Ilm oli kole. Sadas märga lund segi wihmaga. Oli niiwõrd pime, et ühe sammu kaugusele polnud wõimalik midagi näha, ja kuna me pidime walgustuseta sinna pääsema, siis ma keelasin oma meestel igaks juhuks ka laskmise, sest oli selge, et säärases pimeduses me wõime kergesti üksteist tabada. Umbes pool tundi kulus meil jalutuskäiguks, mille kestel mõned minu mehed kukkusid wette, kisasid ja ma arwasin, et minu salajasest ettewõttest midagi ei tule wälja. Jõudsime salapärase maja juure. Kõik aknad olid pimedad, ainult teise korra akna kaudu paistis nõrk walgus, kui järsku kõlas hele wile, sellele wastas teine, maja uks läks lahti ja hulk inimesi jooksis sellest wälja laiali. Kõlasid mõned rewolwripaugud. Kuna meie ei teadnud, kellega siin tegu, ja minu käsku meeles pidades „ minu sõdurid tulega ei wastanud. Otsustasin siiski majja sisse minna. Rewolwer ühes ja elektrilamp teises käes, astusin uksest sisse. Esimene tuba oli tühi. Teises aga tuli meile wastu üks wana naine, kes hakkas nutma ja rääkima, et ta on waene inimene, et tal majas midagi ei ole, ka peremees polewat kodus. Imestasin, kuidas see naine kõneleb nii selgesti ja õigesti wene keelt ja kust ta üldse teadis, et tal tegu wene ohwitseriga. Minu seljatagant tuli wälja wallawanem ja ütles: „Härra ohwitser, see on punaste rakukese esimehe naine ja ta teab ilmtingimata, kus on ta mees.” Pöördusin naise poole küsimusega: „Kus on teie mees””, sain wastuseks „Sõitis nädala eest kodust, on praegu Wiljandis kaitsewäes.” Mulle oli selge, et naine waletab ja seepärast ma küsisin teda ka: „Kes olid need mehed, kes jooksid majast wälja”” Nüüd naine seletas, et ta sellest midagi ei tea, siin pidawat olema arusaamatus, sest ta maganud rahulikult ja kedagi pole oma maja läheduses näinud. Nüüd oli mulle päris selge, et ta waletab. Läksin wälja. Asetasin kolm wõi neli meest wahti maja ümber ja teistega asusin maja läbi otsima. Nõudsin lampi. Naine asus jälle kisama ja kinnitas, et tal pole üldse tuld majas. See oli jälle wale, sest nagu mainitud, teise korra aknast paistis tuli. Mõistsin, et nii lihtsalt ma sellest majast ei pääse. Areteerisin naise, panin ta kõrwale tunnimehe ja riskeerisin üks taskulambiga, kuigi selle tuli üha nõrgenes, asudes maja läbiotsima. Järgmine tuba oli ka tühi. Ja sellest wiis trepp üles. Wõtsin ühe sõduri kaasa ja hakkasin ronima üles. Uks oli lukus. Püüdsin teda awada, kuid asjatult. Läkitasin oma saatja perenaiselt alt wõtit küsima. Sel hetkel kuulsin selgesti, et keegi hingab otsekohe ukse taga. Nõudsin, et uks saaks awatud. Märkasin samal ajal, et wõti on wõtmeaugus seespool. Oma nõdumise peale wastust ma ei saanud. Otsustasin juba rewolwrist ukse läbi tulistada, kui minu sõdur koos wallawanemaga tulid tagasi ja tõid wõtme asemel suure kirwe. „See on kõige parem wõti”, ütles sõdur, ja tõesti, paari minuti pärast oli uks lahti. Rewolwer käes tormasin tuppa, aga see oli ka juba tühi. Samal silmapilgul kuulsin wäljast hüüet „Seisa!”, siis järgnes tunnimehe hoiatuspauk. Poollahtise akna kaudu küsisin alla: „Mis juhtus””. Sain pimedusest wastuse: „Keegi mees hüppas teiselt korralt aknast wälja, tahtis ära joosta, kuid siiski wõtsime ta kinni.” Käskisin teda kõwasti hoida ja jätkasin toas ringiwaatamist. Woodi alt nurgast leidsime paarkümmend wene wintpüssi, paar saksa parabellum-rewolwrit, paar käsigranaati ja suure hulga wintpüssi padruneid. Kuigi peremehe isik oli esialgu selgitamata, oli siiski näha, et meie ees on relwaladu. Meie kätte sattus weel eesti keelseid lendlehti. Wallawanema seletuse järele olid need kommunistide proklamatsioonid Eesti Kommunistliku Partei Täidesaatwa Komitee allkirjadega. Nüüdki kindel, et wallawanema jutt wastab tõele. Käskisin oma meestel arsenal ja lendlehed kaasa wõtta ja ruttasin alla. Naisterahwas, kes lähemal waatlusel osutus palju nooremaks kui tahtis näida, närweeris õudselt. Ja mind nähes karjus: „Nii kui nii warsti tulewad meie omad ja kõik koerad leiawad teenitud surma!” Wäljusin majast. Minu pooleldi kustunud lambi walgel seisis mu ees pikk mees wene sõduri mundris. Minu järelepärimisele, kuidas on ta nimi, ta wastas mulle eesti keeles: „Ei saa aru, ei kõnele wene keelt...” Ta sõnad tõlkis wallawanem. Olin wihane ja laususin: „Küll me õpetame sind ruttu wene keelt mõistma!” Seejärel lahkusime wangistatutega mõsiamaja poole. Kell oli juba 3 hommikul, kui jõudsime tagasi. Balachowicz ei maganud, wõttis mu suure rõõmuga wastu ja kõneles, et ta närweerinud wäga minu saatuse pärast, sest me jäime kauaks ära, päälegi ta oli kuulnud paukusid. Minu seletuse peale ta otsustas otsekohe määrata sõjawäljakohtu istungi, mille koosseisu said määratud kolm wanemat ohwitseri, meie suutükiwäe ülema kol. Issajewi eesistumisel. Wana-Wändra wallawanem ja wallawalitsuse liikmed, kes kogu aja mõisamajas wiibisid kui ka mina pidime tunnistajaiks olema. Asitõenditeks olid relwad ja lendlehed. Üks oli selge, ka kohtule, siin on tegemist puhastwerd kommunistiga, ja kohtu otsus oli juba ette walmis: surma. Naise kohta tähendas Balachowicz, et ta ei saa oma mehe tegude eest wastutada, seda enam et wallawalitsuse esindajad ta peale ei kaebanud. Siiski ta otsustas naise wallawalitsusele üle anda soowitusega, et see kõigest wõimudele teeks ettekande. Kell kuus hommikul kohtuotsus wiidi täide, meeskommunist sai üles poodud. Halwas meeleolus lahkusime Wana-Wändrast Järwa-Jaani poole, kus wiibisime ühe öö ja paari päewa pärast olime Raplas.
Balachowicz andis üle juhtimise kol.Issajewile ja lahkus rongil Tallinna, eesmärgiga end kindr.Laidonerile ja Eesti Wabariigi wõimudele esitada. Sain käsu oodata ta korraldusi telefonil Tallinast. Oli jõululaupäew. Sääraseid kurbi jõulupühi wist keegi meist polnud seni läbi elanud. Mis ootas meid ees” Oli päris tume. Tahtmatult mõtted pöördusid mahajäetud minewiku koju poole... Poolteist kilomeetrit Raplast ühes uhkes mõisamajas oli korteris meie ritm.Permõkini Talabski salk, mis rongil Wiljandist saabus Raplasse. Kpt.Mikoša georgikawaleride pataljon sõitis aga otsekohe Tallinna, kus nagu me saime teada, jatkus põhja-lääne korpuse formeerimine, mis Pihkwa-tragöödia tõttu wahepeal sai katkestatud. Saime ka teada, et Eesti Wabariigi walitsus waatab meie kui hea liitlase peale, et meile on lubatud rahaline ja toidustamise warustus Eesti walitsuse poolt; et wene korpuse eesotsas seisawad uued mehed, ja et kuigi põhja frondi olukord ikka weel wäga tõsine, on meeleolu Tallinnas ikkagi kindel. Ootasime igapäew käsku ka oma jõudu uuele peremehele näidata, kuid mulje oli säärane, et suured härrad olid meid üldse unustanud. Päewad möödusid, algas uus 1919.aasta, aga meie olukorda muutusi ei ulatunud. Üheltpoolt säärane puhkus oli wajalik ja kasulik, teisalt aga sõdurid, kel midagi polnud teha, hakkasid jooma ja kaarte mängima, mis mõjus halwasti moraalile. Otsustasime nende meeleolu tõstmiseks midagi ette wõtta ja selleks sõitsin salga ülema asetäitja kol.Issajewi juure, kes oma patareiga asus kolme kilomeetri kaugusel Raplast. Suur aga oli minu imestus, kui koloneli asemel leidsin ainult patareiülema kpt.Smirnowi, kes esitas mulle kol.Issajewi päewakäsu, et haiguse tõttu ta lahkub Tallinna ja kogu komando annab mulle üle.Balachowiczi käest polnud ikka teateid, kuhu telefoneerida ja kust ta üle sõnumeid saada, ma ka ei teadnud. Raplasse tagasi jõudes otsustasin pöörduda telefonil otsekohe Eesti peastaapi ja sealt pärida, mida teha. Sain õnnelikult ühenduse otsekohe staabiülema kol.Rinkiga, kes mulle wastas, et jääge aga rahulikult Raplasse ja puhake. Balachowiczi üle ta teadis niipalju, et kindral.Laidoneri käsukirja järele on ta ka puhkusel. Puhkust wajawat meie üle kõige, sest meil olewat ees raske, wastutusrikas töö. Tuli end sellega rahustada, kuid igaw oli ikka ja sõdurite meeleolu tegi suurt muret. Otsustasin korraldada järgmisel päewal ratsawäele wäikese wäljasõidu ja jalgwäele wõistluslaskimse. Selleks sõitsin ratsa Talabski salga juure, kuhu jõudsin parajasti uue aasta wastuwõtuks. Laskewõistlus „ ei tulnud siin enam kõne alla, niiwõrd heas tujus oli nii ohwitseride kogu kui ka sõdurid. Minu ettepaneku üle ohwitserid pahwatasid lihtsalt naerma. Ei tahtnud enam nende tuju rikkuda, olin walmis pöörduma tagasi staapi, kui sel hetkel helises telefon, mind paluti aparaadi juure ja korrapidaja ohwitser kõneles: „Meil on suur õnnetus, hobusetallid põlewad. Tulekahi on täies hoos, kustutamiswahendid puuduwad üldse...” Ruttasin staapi. Oli õhtupoole. Selgesti paistsid suured tuleleegid. Hobuste saatus tegi muret, sest wäikesesse talli oli koondatud meie ratsawäe kogu rikkus. Wiie minuti pärast olin kohal ja weendusin, et noored ohwitserid osutusid headeks korraldajateks ja kuigi mõned sõdurid said tules kannatada, olid hobused wiimaseni päästetud. Weerand tundi hiljem tulid joostes Talabski salga kaks roodu, kes oskasid omalt poolt ka põlewa hoone kustutada. Sel ajal, kui me kõik olime wäljas, helises telefon, Tallinnast kõneles Balachowicz, kes teatas, et järgmisel hommikul ta saabub Raplasse ülesandega kogu oma wäeüksus wiia frondile. Hommikuse rongiga ta ka jõudis kohale. Tal oli wastas Rapla jaamas aukompanii. Teel ta seletas mulle: „Meie ülesandeks on ootamatult lüüa enamlaste wasakule tiiwale Tapa ja Aegwiidu wahel. Homme hommikul alustame pealetungi.” Selleks olime walmis, kuid juba samal päewal muudeti see operatiiwkäsk. Wahepeal olukord oli muutunud eesti wägede kasuks, enamlased põgenesid ida poole. Balachowicz sai käsu oma salgaga rongil Tallinna sõita, seal warustus wastu wõtta, haawatud ja haiged haiglasse paigutada ja ülemjuhataja käsku oodata. Paistis, et meie salk oli määratud strateegiliseks reserwiks. Isiklikult sain Balachowiczi käest kolepäewase puhkuse, kuna olin wanemate ohwitseride seas ainuke, kel seni wõimalus puudus saunaski käia. 13.jaanuaril tulin esmakordselt Tallinna. Minu suureks üllatuseks leidsin siin ees essaul Permõkini kõrge wõimukandjana, mis puutus meie salga huwisid, ta oli wahepeal meie majandusülemaks määratud. Sõitsin rügemendi majanduskantseleisse, mis asus Tõnismäel majas nr.5A. Permõkin tuli mulle wastu ja ta esimeseks lauseks oli: „Leitnant jefremow, miks te mulle ei raporteeri oma tulekust”” Säärane wastuwõtt oli mulle wäheke piinlik, aga kuna kõrwal seisid sõdurid, ma pidin distsiplineeritud ohwitseri osa mängima. Tõstsin käe kõrwa äärde ja raporteerisin wormi järele. Permõkinil oli kohe hea meel. Ta palus mind oma kabinetti, kus kõneles: „Kallis sõber, ma loodan, et wäikesed wahejuhtumid, mis meie wahel aset leidsid, on sinu poolt unustatud. Ära unusta, et meid ootab suur ülesanne ja meie oleme oma waese isamma wiimane lootus.” „Waene Wenemaa”, mõtlesin, „kui Wsewold Permõkin on sinu wiimane lootus!” Öösi olin „Kuld Lõwis” ja „Grand Marinas” wana kalendri järele uueaasta wastuwõtul ja kuigi olin weel noor, jäi mulle wäga kurb mulje sellest, kuidas minu isamaa „wiimased lootused” end wõõras pealinnas ülal pidasid. Raske oli uskuda, kuigi oleks tahtnud, et säärasel wiisil wastuwõetud uus aasta wõiks meile õnneks olla. Järgmisel hommikul esitlesin end põhja-lääne korpuse uuele ülemale kol. Dzierozynski (?) ja staabiülemale kol.Wahlile. Wiimane wõttis mu wastu järmiste sõnadega: „Olete ka Balachowiczi salgast” Imestan, sest et paistate päris distsiplineeritud ohwitser olewat..” Säärane wastuwõtt pani järele mõtlema, ei siin kõik ei wõi päris korras olla. Jälle oli paha eelaimdus, kuigi ise weel ei mõistnud, mis ja kus on wiga. Sama päewa kestel kohtasin mõnd sõpra, kes mind informeerisid et kuigi põhja-lääne korpuse formeerimine saksa wõimude abiga nurjus, on meie endised liitlased, inglased ja prantslased nõus wene walge armee formeerimist toetama. Esialgu nende andmete järele oli sõlmitud leping Eesti Wabariigi walitsusega ja põhja-lääne korpuse juhatuse wahel, mille alusel meie allume Eesti ülemjuhatajale seni, kui jääme Eesti piiridesse. Sain ka teada, et lõunas ja idas on juba walgete armeed olemas ja isamaa wabastamine punaste käest on waid aja küsimus. Meeleolu tõusis. Otsustasin oma kolmepäewase puhkuse lõpul juba tagasi Raplasse sõita, kui juhuslikult kohtasin „Kuld Lõwi” ees kol.Rodzjankot, kes mind tundis Peterburist saadik. Rodzjanko kutsus mind oma poole ja kõneles: „Ma tulin siia, arwasin küll, et saan ülemjuhatajaks, sest minu seljataga on inglased ja seepärast rõõmustan wäga, et kohtasin teid, sest loodan, et te selgitate mulle kogu olukorra ja wahekorra eestlastega.” Wastasin kolonelile: „Kahjuks olen ise päris wärske siin pealinnas ja tean ainult niipalju, et pean õhtul oma rügemendi juure tagasi sõitma.” Jälle oli midagi, mis mõjus wäga sandisti meeleolule. Rodzjanko..., keda tundsin tubli ratsawäe ohwitserina ja paljude auhindadega wõidusõitjat, peab nüüd meie walget malewat juhtima..” Minu tagasisõidust rügementi Rapla midagi ei tulnud wälja. Üldine olukord muutus wahepeal ja Eesti ülemjuhataja poolt oli Balachowiczile ülesandeks tehtud enamlaste ründamine Wiljandi ja Wlga wahel, kus nad olid koondanud end suurel arwul. Põhjarindel oli juba olukord paranenud, enamlaste pealetung Tallinna peale oli tagasi löödud ja selles suunas meie abi rohkem polnud waja. Meie pidime rongidega Wiljandi taha niikaugele sõitma, kui seisukord seda wõimaldas. Balachowiczi salga üksused, georgikawaleride salk (hiljem rügement), osa Talabski salgast (hiljem rügement) ja wärske ohwitseride rühm, mis äsja Tallinnas wabatahtlikest oli formeeritud, jaanuari teise poole ühel hommikul 1919 olid koondatud Tallinnas Peetri platsile Balachowicziga eesotsas. Peale kindr.Laidoneri poolt ülewaatust pidid need koondised otsekohe lahkuma linnast Tallinn-Wäikese jaama kaudu ešelonides Wiljandi poole. Teised Balachowiczi üksused, ratsaeskadronid, suurtükipatareid ja ülejäänud Talabski salga osad pidid eelmärgitutega ühinema Rapla jaamas. Sealt edasi sõitsimegi kolme rongiga Wiljandist läbi, kus seal asuwa 2.diwiisi ülema poolt saime korralduse oma suurtüki- ja jalawäe maha laadida Halliste jaamas. Eskadronid aga pidid sõitma kuni Abjani. Tegutsemissuunaks oli antud Nuia-Taagepera-Tõrwa. Olemasolewate luureandmete järele punaste peajõud pidid olema koondatud Tõrwa ja Helme wahele, samal ajal kui nende ratsaluure oli tunginud juba Karksi mõisani. Warahommikul kella 4 paiku jätsime oma jalawäe Halistesse, kusjuures Balachowicz määras kpt.Mikoša selle salga ülemaks. Staap ja ratsawäelased sõitsid rongiga Abjani edasi. Meeleolu oli suurepärane, igaüks oli kindel, et wõit on kahtlematult meie, ainult et kõle pakane tõusis kuni -30*C ja meie olime riietatud kõik kergelt. Kuni Taageperani, kus kohtasime jälle oma jalawäge, me ei näinud ühtki waenlast, kuigi kuuldus, et selle luure oli möödunud ööl Nuia alewikus käinud ja oli lubanud mõne päewapärast kogu punaste jõuga tagasi olla. Punaste ülemjuhatuse poolt oli Nuia suuremate talude pidajatele ja majaomanikele peale pandud suur kontributsioon, mille nad pidid tasuma kolme päewa jooksul, wastasel korral ähwardasid maha lasta umbes 40 kohalikku tegelast, kellede nimed olid ka ära toodud wastawate lendlehtede nimestikes. Ses nimestikus ühe esimesena oli kohaliku preestri, praeguse mitropoliit Aleksandri nimi. Nuia elanikud wõtsid wastu meid tõesti suurepäraselt. Igas majas pakuti süüa ja juua. Oli otsekohe näha, kuidas elanikud rõõmustasid, et punaste ähwardus on meie ilmumise tõttu eemaldatud. Tahtamtult tuli meele wõrdlus wastupidise wastuwõtuga Wana-Wändras. Selle puhul üks majaperemees seletas, et siin ümbruskonnas waid üksikud on punased, sest maapind on rikas ja ringi talupidajad kui ka alewiku elanikud on enamwähem jõukad. Saime ka informatsiooni, et enamlased olid lahkunud kiiresti Nuiast, kui olid saanud teateid, et Hallastes ja Abjas teostub meie rügemendi mahalaadimine. Saatsime wälja igale poole luure ja kahte teed mööda hakkasime liikuma Taagepera poole. Meil oli ka informatsiooni, et Mõisaküla poolt Walga suunas liiguwad edasi eesti soomusrongid, sel ajal kui Wirtsjärwe poolt Tõrwa suunas liigub eesti 3.rügement.
Umbes 1 1/2 kilomeetri kaugusel Taageperast saime oma eelwäe juhataja käest teateid, et luure jõudmisel Taageperasse see oli wastu wõetud kuulipilduja ja püssitulega, aga juba kogu eelwäe lähenemisel oli Taagepera mõis waikinud. Mõisawalitseja andmete järele kuni Tõrwani suuremaid punaste salku ei ole oodata. Liikusime edasi. Luure tegi warsti kindlaks, et punaste suuremad jõud on end kindlustanud Tõrwa ja Helme wahel. Helme kirikutornist on wististi kuulipildujad, kust meie luure oli saanud tuld. Helme kirikumõisas seisawad kahurit, samal ajal kui Tõrwa tänawail oli näha kaht soomusautot. Ühe ülejooksiku käest, kes osutus ohwitseriks, saime andmeid, et meie ees on umbes 1200 meest nelja kahuriga, kümne kuulipildujaga ja kahe soomusautoga. Edasi see ohwitser seletas, et meeleolu punaste wägedes on wäga mahasurutud, et sõdurid ei taha sõdida, et meie salga kohta räägitakse: see on kolmtuhat meest suur ja et Eesti armee on kolm korda tugewam kogu punaste wäest. Ta jutustas weel, et wõime kindlasti arwestada sellega, et suur osa mobiliseeritud sõdureid meie esimeste paukude järele annab end wangi ja et meile hädaohtlik on ainult madruste salk, mis koos hiinlastega kokku on umbes kolmsada meest suur, kes on weendunud kommunistid. Pealetung määrati järgmiseks hommikuks. Kpt. Mikoša pidi wallutama Tõrwa alewi, 2.eskadron ühe kahuri ja ohwitseride rühmaga pidi küljelt mööduma punaste wasakust tiiwast Helme kohale, sel ajal kui 1.eskadron ühe kahuriga ja Tabalski salgaga pidi lööma tsentrumi wastu, Helme ja Tõrwa wahel otsejoones. Öösel saime teateid, et 3.rügement on ootamatult ees leidnud takistusi ja peab enamlastega lahingut Tõrwast põhja pool. Mahatõmmatud tekst [Seetõttu meil tuli arwestada esialgu ainult oma jõuga, kuna lõunas Ruhja linna kohal on lahingus seotud soomusrongide dessant.] Täies pimeduses, umbes kella 5 paiku hommikul, meie wäeüksused asusid lahinguplaani teostama. Kell 7, kui juba hakkas koitma, meie kahurid algasid kõnet. Kohe järgnes sellele wastus ja tunni aja pärast oli lahing täies hoos. Kuid üle jooksid meie poole ainult üksikud sõdurid. Need seletasid, et esireas on mobiliseeritud, sel ajal kui madrused ja hiinlased on nende seljataga, kes halastamatult lasewad maha igaühe, kes ei taha meie wastu lasta, wõi kawatseb alla anda. Kell 1/2 9 saabus kpt. Mikošalt teade, et kuigi ta on raskesti haawatud, on talle antud ülesanne täidetud: punased on Tõrwast wälja löödud, mõlemad nende soomusautod on kõlbamtuks tehtud ja ta sõjasaak koosneb sajakahekümnest punasest ja neljast kuulipildujast. Ta salk oli kaotanud kaks ohwitseri ja 30 sõdurit langenutena ja umbes 25 meest haawatutena. Kõige raskemaks osutus meie parema tiiwa olukord Helme kiriku juures, kus kirikumõisa oli koondatud madrused ja hiinlased. Helme kirikumõisa wallutamisel juhtus ka ränk õnnetus, mis mõjus meie meeleolule wäga rusuwalt. Ja nimelt, üks meie shrapnellidest lõhkes enneaegselt just meie ohwitseride rühma kohal, kusjuures neli ohwitseri said silmapilkselt surma 12 haawata. Meie patareiülem kpt.Smirnowi meeleolu seejärel oli niiwõrd löödud, et suure waewaga meil õnnestus teda tagasi hoida enda surmamisest. Lahing kestis edasi ja kui peale Tõrwa wallutamist punaste rinde tsentrum pidi end ka tagasi tõmbama, ei tahtnud punaste wäejuhid lahingut pidada kaotatuks ja seda ägedam oli wastupanu Helme kohal. Nüüd Balachowicz otsustas punaste wastupanule teha kiire lõpu. Parema tiiwa ülemale ritm.Balachowicz 2-le, niisamuti kui 1.eskadroni ülemale ritm.Melgunowile sai antud käsk ratsariwis ratsawäe ataagiga wastupanu murda. Sellele järgnew pilt ei unune kunagi. Mõlemad eskadronid, saanud käsu, hargnesid ja siis oma ohwitseridega eesotsas kihutasid umbnelja otsekohe punaste karteši ja kuulipilduja tulele wastu. Armuandmist ei tulnud kõne alla. Iga madrus, iga hiinlane, kes pani weel wastu, raiuti mõõkadega maha, nii et Helme kirikumõisa ümber kogu lumi oli punane. Säärast lööki ei kannatanud wälja punased ja terwe nende rinne umbes 1 1/2; kilomeetri laiuselt hakkas paanikas põgenema. Üle kahesaja mehe, kaheksa kuulipildujat ja kaks kahurit jäid meile sõjasaagiks. Punaste paanika oli niiwõrd suur, et meie ei jõudnud neid jälitada ja ainult meie kahurid, kui ka need, mis nende endi käest said wõetud, saatsid neile järele wiimaseid terwitusi. Kuigi meie kaotused olid wõrdlemisi suured, pakkus meile rahuldust teadmine, et antud ülesanne sai täidetud täies ulatuses. Meie järgmine ülesanne oli oma surmasaanud kaaswõitlejaid ja haawatuid Halliste jaama tagasi transporteerida. Juba Nuias saime ka kol.Puskari kaudu ülemjuhataja kinr.Laidoneri tänuawalduse.
[redigeeri] Bibliograafia
- Tomasz Paluszyński, Stanisław Bułak-Bałachowicz w estońskiej wojnie narodowo-wyzwoleńczej w latach 1918-1919, w: Poznańskie Zeszyty Humanistyczne, t. VI, Poznań 2006, s. 81-99.
- Tomasz Paluszyński, Przejście oddziału generała Stanisława Bułak-Bałachowicza z Estonii do Polski (marzec 1920 roku), w: Polska i Europa w XIX-XX wieku. Studia historyczno-politologiczne, red. J. Kiwerska, B. Koszek, D. Matelski, Poznań 1992, s. 109-124.
- Janusz Cisek, Białoruskie oddziały gen. Stanisława Bułak-Bałachowicza w polityce Józefa Piłsudskiego w okresie wojny polsko-bolszewickiej (marzec-grudzień 1920). Rozprawa doktorska napisana w 1993 r. w Instytucie Historii Uniwersytetu Wrocławskiego pod kierunkiem prof. Wojciecha Wrzesińskiego.
- Pantalejmon Simanskij, Kampania białoruska Rosyjskiej Armii Ludowo-Ochotniczej gen. S. Bułak-Bałachowicza w 1920 r., w: "Bellona", t. XXXVII, 1931, s. 196-232.
- Marek Cabanowski, Generał Stanisław Bułak-Bałachowicz. Zapomniany bohater, Warszawa 1993, s. 204.
- Oleg Łatyszonek, Białoruskie formacje wojskowe 1917-1923, Białystok 1995.
- Oleg Łatyszonek Spod czerwonej gwiazdy pod biały krzyż, w: Zeszyty Naukowe Muzeum Wojska", nr 6, Białystok 1992.
- Zbigniew Karpus, Oleg Łatyszonek, Życiorys gen. Stanisława Bułak-Bałachowicza, w: Białoruskie Zeszyty Historyczne (Białystok), 1995, nr 2 (4), s. 160-169.
- Zbigniew Karpus, Wschodni Sojusznicy Polski w wojnie 1920 roku. Oddziały wojskowe ukraińskie, rosyjskie, kozackie i białoruskie w Polsce w latach 1919-1920, Toruń 1999.
- Mariusz Patelski, Generał Stanisław Bułak-Bałachowicz – kontrowersje wokół postaci, w: Białoruś trudna droga do demokracji, pod red. Mikołaja Iwanowa, Kolegium Europy Wschodniej im. Jana Nowaka-Jeziorańskiego: Wrocław 2006.
