Piinlikkus

Allikas: Vikipeedia

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline "häbeneb".

Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.

Sisukord 1 Filosoofia 1.1 Erinevus häbist 1.2 Võimetus kohaselt reageerida 1.3 Ebaviisakus ja ootuste mittetäitumine 1.4 Eksponeeritus 2 Viited 3 Kirjandus

[redigeeri] Filosoofia

Piinlikkuse olemuse kohta puudub filosoofilises ja teaduslikus kirjanduses ühtne seisukoht.

Ingliskeelse kirjanduse lugemisel tuleb arvestada, et embarassment võib tähendada ka kohmetust.

[redigeeri] Erinevus häbist

Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ning on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.

On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut (Robert Solomon^[1]).

[redigeeri] Võimetus kohaselt reageerida

Gabrielle Taylori^[2] järgi esineb piinlikkus (embarassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida.

Sellel teoorial on raske seletada teiste inimeste käitumise pärast tuntavat piinlikkust. Taylor seletab seda sellega, et piinlikkuse tundja samastab end isikuga, kelle pärast ta piinlikkust tunneb. Teine võimalus oleks viidata piinlikkuse tundja võimetusele olukorda lahendada. Peale selle seletab Taylor teise inimese pärast tuntavat piinlikkust sellega, et piinlikkuse tundja asetab end selle isiku olukorda, kelle pärast ta piinlikkust tunneb. See on võimalik ka juhul, kui isik, kelle pärast piinlikkust tuntakse, ise piinlikkust ei tunne: olukorda modifitseeritakse vastavalt enda hoiakutele. Selle seletuse probleem on, et piinlikkuse tundja ei pruugi tegelikult üldse tahta või suuta panna end selle isiku olukorda, kelle pärast ta piinlikkust tunneb.

[redigeeri] Ebaviisakus ja ootuste mittetäitumine

Piinlikkust tuntakse sageli siis, kui kogetakse, et rikutakse ise viisakusreegleid või seda teeb mõni juuresolija. See ei kehti kõikide piinlikkuse juhtude puhul.

Antropoloog Erving Goffmani^[3] järgi oodatakse igalt inimeselt teatavaid vastavalt olukorrale ja konkreetsele inimesele teatud omadusi, võimeid ja teadmisi. Ootused lähtuvad nii inimeselt endalt kui ka juuresolijatelt. Kui need ootused ei täitu, siis tuntaksegi piinlikkkust. Sellele teooriale valmistab raskusi asjaolu, et piinlikkustunde asemel võidakse ka lihtsalt üllatuda või leida, et olukord on naljakas. Peale selle, kui inimene tunneb piinlikkust suure tähelepanu pärast, mida talle näiteks auhinna üleandmise puhul osutatakse, siis nähtavasti ootuste mittetäitumisega tegemist pole.

[redigeeri] Eksponeeritus

Luke Pershouse'i^[4] on piinlikkus olemuslikult seotud inimese (millegi tema juude kuuluva) eksponeeritusest (exposure) teisele inimesele. Eksponeeritud võivad olla inimese keha, vaimuseisundid, iseloomujooned ja teod. Samuti kuulub eksponeerituse alla see, kui keegi teine saab kellegi kohta midagi teada. Pershouse'i järgi võib piinlikkust tunda inimene, kes käsitab end (construes) end eksponeeritavana või sellena, kellele eksponeeritud ollakse. Selleks et tunda piinlikkust, peab ta seejuures olema selles rollis vastumeelselt. Sellele teooriale tekitab raskust olukord, kus inimene tunneb näiteks oma vanu päevikuid lugedes piinlikkust selle pärast, missugune ta varem oli. Seda olukorda saab siiski tõlgendada nii, et tema varasem mina on temast erinev isik.

[redigeeri] Viited

1. ^ R. Solomon. The Passions: Emotions and the Meaning of Life, New York: Doubleday 1976, 246–247
2. ^ G. Taylor. Pride, Shame and Guilt: Emotions of Self-Assessment, Oxford University Press 1985, 69jj
3. ^ Goffman 1956
4. ^ Pershouse 2001

[redigeeri] Kirjandus

• Erving Goffman. Embarrassment and social organisation. – American Journal of Sociology, 1956, 62, 268.
• Bela Szabados. Embarrassment and self-esteem. – Journal of Philosophical Rearch, 1990, 15, 341–349.
• J. Sabini, M. Silver. In defense of shame: shame in the context of guilt and embarassment. – Journal for the theory of Social Behaviour, 1997, 27, 1–15.
• Luke Purshouse. Embarrassment: a philosophical analysis. – Philosophy, 2001, 76, 298, 515–540.

Artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelse Vikipeedia artiklit ja kirjanduse all mainitud Luke Pershouse'i artiklit.