Tallinna Hipodroom

Allikas: Vikipeedia

Tallinna Hipodroom on Tallinna põhjaküljes, linnulennul 1400 m kaugusel Kopli lahest asuv hipodroom. Tallinna Hipodroom avati 25. novembril 1923. Esialgu oli siin nii 1000 m galopirada kui ka 1100 m traavirada.

Algne hoone hävis tulekahjus ning taastati 60. aastatel teisel poolel. 90 aastatel rajati kaasaegsem restorani osa.

Tallinna Hipodroomil on alates esimesest võistluspäevast korraldatud totalisaatorit.

Ajaloost veel

Hipodroomi avamine 1923. aastal

Kuigi Tallinna Hipodroom avati 1923. aasta sügisel võib 29. augusti 1922. aasta ajalehest "Vaba Maa" lugeda, et Tartus, Raadi mõisa aerodroomil, peeti samal kuul ratsa- ja traavivõistlused. Traavivõistluste distants oli 1500 meetrit, pealtvaatajaid oli 8 tuhande ümber. Esimese auhinna , 6000 mk, sai 5- aastane orlovi tõugu Eestis sündinud hall mära Frieda, omanik O. Varik, ajaga 2.49,5. Teise võidu sai A. Boermanni Eestis sündinud Inglise puhastverd 5 - aastane kõrb mära Marta ajaga 3.22,3/4 ja kolmanda võidu sõjaministeeriumi segaverd 12 - aastane hall mära Sõel ajaga 3.35,1/4.

Hipodroomi hingeks algaastail oli Tallinna kaupmees Jaan Venter, kes juba 1917. aastal sai Hobusekasvatuse Peavalitsuselt litsentsi ja abirahad hobusekasvanduse loomiseks Eestis. Ta ostis seitse puhtatõulist orlovi mära ja täku Jasnõi (Aristokraat - Jasnovidjastsaja). Hobused paigutas ta Harku järve kaldale ostetud Järve tallu.

25. novembril 1923. aastal lõikas tollane riigivanem hr. Konstantin Päts läbi finisis üle jooksutee tõmmatud lindi ja Tallinna Hipodroom alustas oma pikka ja teguderohket elu. Avamise võistlustele oli üles antud 38 hobust, kõik kodumaalt. Osavõtjatest oli suurema arvu hobustega hr. Venter Tallinnast 6 hobusega, hr. Vaarik Petserist 5 hobusega ja hr. Lindemann 4 hobusega. Päeva kiiremat aega näitas hobune Nelli (2.34).

Hobukoosseisu põhifondi moodustasid Jaan Venteri orlovi traavlid eesotsas Jasnõi ja tema järglastega.(Siinkohal olgu öeldud, et hobune Jasnõi kanti hiljem ka rootsi traavitõugu hobuste Tõuraamatusse). Et kümmekond hobust oli hipodroomi organiseerimiseks vähe, hakati kogu maalt otsima jooksudeks kohaseid hobuseid. Esimese Maailmasõja ajal oli siia traavleid jäänud, olgugi, et paljude põlvnemist ei suudetud selgitada. Mõned hobused tõi kaasa revulotsioonikeerises kodumaale naasnud Peterburi kommersant K. Luts. Osa hobuseid ostis välismaalt lauavabrikant K. Jürgens, kes hiljem asutas Haibas väikese hobusekasvatuse.

1923. aasta 28.novembri "Rahvaleht" kirjutab: "Võiduajamiste tehniliste tagajärgedega võib rahul olla. Kõige parem näidatud aeg oli 2 min. 34 sek., mida saavutas hobune Nelly , sõitja V. Anni. Nimetatud sõidukiirust võib tõesti heaks pidada sarnase ilma ja lumise tee juures, kui seda oli hipodroomil avamispäeval? Varematel, ennesõjaaegsetel võiduajamistel Peterburis ja Moskvas, oli sõidukiirus nimetatud kiirusest 10-20 sekundit väiksem."

Avamispäeval ulatus totalisaatori käive ligi miljoni margani, totalisaatori pilet maksis 500 markka, sissepääsupilet 150 markka seisu- ja 250 markka isteplatsi eest. Sama kirju, kui hobukoosseis,oli ka sõitjate oma. Ainuke tõeline asjatundja oli Venemaa omaaegne tunnustatuim sõitja Peeter Sammul. Ta alustas oma ametit 1907. aastal Riias, kus varsti näitas suurt sõitjameisterlikkust ja sai hüüdnimeks "Riia Keyton" tolleaegse Venemaa kõige kuulsama sõitja William Keytoni järgi. 1912. aastal kutsuti ta Peterburi, kus tõusis juba esimesel hooajal Venemaa kümne parema sõitja hulka. Suuresti aitas ta kaasa Tallinna Hipodroomi organiseerimisel ning oli kaassõitjatest meisterlikkuse poolest peajagu üle. Ühtlasi treenis ta ka Jaan Venteri hobuseid. Tundub, et Tallinna Hipodroom äratas tähelepanu ka raja taga. 18. mai 1924. aasta "Päevaleht " kirjutab: " Tallinna Hipodroom oma võistlustega on juba väljaspool riigi piirisid tähelepanu äratanud. Naaberriikidest on välisministeeriumi kaudu järelküsimusi tulnud, kunas võistlusi korraldatakse ja kas väljamaalaste osavõtt on ka võimalik. Vaata pilti Hipodroomist algusaegadel

Külalised Soomest.

Läinud neljapäeval tõi aurik "Viola" Soomest kolm traavlit Tallinna, kes edaspidistest võistlistest osa võtma saavad. Traavlid on kuulsast vürst Lopuhin-Demidovi hobusekasvatusest pärit ja nimedega: Duberosa, Silkki-Musti ja Pikku-Tuuri. Lätimaalt on ka üks traavel Asra siia jõudnud ja võtab juba tänastest võistlustest osa." 1924. aastal võttis Tallinna Hipodroomil traavivõistlustast osa kokku 45 traavlit. Kiireimat aega näitas Jasnõi 2.23,5 (Eesti rekord). Selle aasta maailmarekordi 1600 meetril jooksis Moskvas hobune Krepõs, aeg 2.08,0. 1925 aastal käis Eestist pärit hobune Majufis võistlemas Riia Hipodroomil, kus püstitas uue isikliku rekordi 2.20 1/4. Traavliga sõitis tema omanik hr. H Luts.

Tolleaegne Eesti rekord oli 2.22,5 ja kuulus hobusele Kallis. [1931.a. imporditud täkk Puchoff - 2.17 3/4, 1933.a. Mac - Afee (San-Francisco-Dorothy Gay)- 2.16 3/4, 1934.a. Quisi - Quasi (Peter Duffy-Mary Scott) 2.14 1/4, 1934.a. Kergus - 2.13 3/4]. Sama aasta "Vaba Maa" kirjutab, et Tallinna Hipodroomil peeti võidusõitte ka veovoorimeestele millest 10 voorimeest osa võttis. Igal voorimehel oli harilik troska ja üks sõitja kaasas. Rahalised auhinnad ulatusid 1000 - 4500 margani. 1. auhinna võitis sõiduvoorimees nr.217 - Mihkel Avesson, kes 1600 meetrit läbis ajaga 4.min. 15 sek. Võistlustest ei jäänud kõrvale ka hobuseomanikud. Osavõtjaid oli rohkesti üles antud nii linnast kui maalt. Võistlus toimus kahes grupis ning esimeses grupis tegi teistele ninanipsu Saaremaa väike tüseda kasvuga mära Laine, kes läbis 1600 meetrise maa puhta käiguga näidates aega 3.24 1/2. "Laine" omanik oli Lehmja Kongo taliperemees Aleksander Park.

Hipodroomi raja on olnud ka haruldlasi külalisi, nimelt põhjapõtru. 1929. aasta veebruaris peeti võistlusi just nende loomadega. 1 kilomeeter läbiti 1 minuti ja 50 sekundiga ning 2 kilomeetrit 4 minuti ja 30 sekundiga. Mees, kes põtra juhtis, oli suuskadel. 1930. aasta mais viis aurik "Kalevipoeg" kolm Jaan Ventri hobust, Kuulsus, Konsul ja Lustig, Stockholmi võistlema. Kaasa sõitis ka Peeter Sammul. Sellest ajast alates võis Eestist pärit traavleid tihti näha Solvalla Hipodroomil. Esimeseks tõelisse rahvusvahelisse klassi kuuluvaks hobuseks tõusis must täkk Kergus (President - Vesna), kelle Jaan Venter hiljem A. Burmeistrile ära müüs.

Eestlased Solvallas, Stockholmi hipodroomil.

Kergus tõusis ajaga 2.12 3/4 tolle ajal kõige kiiremaks Eestis kasvatatud traavliks. 1936. aastal sai Kergusest Lätis asuva Salvinski hobusekasvatuse sugutäkk. 1938. aastal suutis Peeter Sammul Solvallas nelja võistluskuuga auhindadena võita 15.000 krooni. Eesti parimate 3 - aastastena oli Stockholmis esinenud Lindberij ja Liberaal, kes kumbki võitsid 5000 krooni. Väga hea saavutus oli 2 - aastase traavli Kave 2. koht 18 võistleja seas.

21. novembri 1939. aasta "Rahvaleht" kirjutab: "? Selle (Solvalla) Euroopa suurimal hipodroomil töötab ja võistleb eesti hobustega Rootsi, Ameerika, Itaalia, Saksa ja teiste riikide paremate traavlite vastu juba aastaid eesti sõitja Peeter Sammul. Ta on jäänud aga Eesti kodanikuks ja sõidab ainult Eestist toodud hobustega. Eesti hobused on Stockholmi hipodroomil iga aastaga võitmas ikka paremat positsiooni. Tänavu on sõitja Peeter Sammul võitnud auhindade kogusummas juba 2 miljonit senti. Hobuste peremees Jaan Venter peab Stockholmi hipodroomil konkureerima kuulsate võidusõiduhobuste tallidega, kus on kuni 500 hobust. Eesti hobused on siiski juba jõudnud 7. kohale auhindade kogusumma poolest?. 7. kohal on oma auhinnarahade poolest (9050 krooni) ka kõrb mära Lindberij?"

Peeter Sammuli üks kaalukaimaid saavutusi oli 1939. aastal Solvallas 4 - aastaste hobuste derbyl võidetud 2. koht. Distants oli 3200 meetrit ja mära Lindberij jooksis selle maa ajaga 4.28,5. (Praegune rekord 4 - aastastele märadele on 4.32,8). Eesti hobuste rahvusvahelist klassi näitab ka see, et paljud siit pärit hobused on kantud Rootsi Tõuraamatusse. Olgu siinkohal mainitud täkkudest Dave Halle, President, Jasnõi, McAfee, Arion Gay, Manrico, Calumet Boss, Fechtmeister, Guy Stout, Köster, Peter Duffy; märadest Parizanka, Laada, Letzte, Lyrica, Luulea, Luxus, Luxur, Jimiene, Liisel, Laadna, Lustus, Lithae.

Traavivõistluste pidamist ei seganud ka sõja puhkemine. Huvitav on märkida, et 22. juunil 1941. aastal, toimusid hipodroomil traavivõistlused. Siis tekkis küll järgmiste võistlusteni väikene paus kuni 7. juunini 1942. Siitpeale jätkas hipodroom oma tööd edasi katkestusteta. Halba olukorda jäi Jaan Venter, kelle majand 1940. aastal riigistati. Paremini ei saanud minna ka tema Rootsis viibivatel traavlitel ning Peeter Sammulil. Peeter Sammul jätkas küll hobuste treenimist ja nendega võistlemist kuid Jaan Venter oma talli Solvallas noorte hobustega enam täiendada ei saanud ja nii kuivasid sealsete kasvandike read tasapisi kokku.

Nõukogude aeg.

Enne Punaarmee uut sissetungi siirdus Jaan Venter ka ise Rootsi ja müüs viimased järelejäänud hobused. Ilma tööta jäänud Peeter Sammul pöördus 1946. aastal kodumaale tagasi, Jaan Venter suri 93 aasta vanuselt Rootsis. Seega, sõja ja nõukogude okupatsiooni tulekuga hävis kogu eelnev töö. Pealesõjaaegne hipodroomi reorganiseerimine pandi Põllutöö Rahvakomissariaadile. Võistlushobused jäeti nende omanike kätte edasi ning Jaan Venteri majandi baasil loodi hobusekasvatuse põhisuunaga Harku-Järve sovhoos. See korralike tallidega ja hipodroomist vaid 8 kilomeetri kaugusel asuv majand kujunes meie traavlikasvatuse taastamisel tähtsaimaks tootmisbaasiks.

1955. aastal reorganiseeriti majand aiandussovhoosiks ning hobusekasvatus seal likvideeriti. Vene- ja orlovi tõugu traavlite katsetamisele üleminekuga algas 1953. aastal Tallinna Hipodroomi töös uus etapp. 1955. aastal loodi rändauhind BALTI KARIKAS, kolme Balti riigi vahel. Seda auhinda on suudetud elus hoida siiani. Samuti käisid meie traavlid võistlemas Moskvas, Harkovis, Kiievis, Riias, Tbilisis, Alma-Atas, Pjatigorskis ja Pihkvas. 1961. aastal ühendati Tallinna Hipodroom Tori näidissovhoosiga lootuses aidata kaasa hobukasvatuse ladusamale korraldusele kogu vabariigis.

1969. aasta pani Tallinna Hipodroom endast kõnelema kogu tollase Nõukugude Liidu. Selle aasta 11. juulil võitis Anton Dukalski hobusel Talnik Moskva hipodroomil üleliidulise derby. Ajaga 2.05,1 purustas ta 21 aastat püsinud NSV Liidu traavlite derbyrekordi ja oli ühtlasi ka uus NSV Liidu 4 - aastaste rekord ühisstardiga jooksus. Pea sama edukalt võistles ka meie teine sõitja Leopold Jürgens orlovi tõugu täkul Pojedinok. Ta kaotas ainult 0,1 sekundiga vanameister V. Ratomskile jäädes teiseks.

1977. aastal võistlesid Tallinna Hipodroomil tuntud Soome sõitjad Seppo Sarkola, Allan Korpi ja Erik Skutnabb. Toimunud matskohtumisel jäi Tallinn alla 1:3. Järgmisel aastal tulid meile külla aga Soome naised K. Heliander, L. Mäkela ja R. Tenkanen. Siinkohal vahemärkusena niipalju, et esimese naisena võttis 1936. aasta oktoobris võistlustest osa pr. V. Pallas, tulles ruunal Villu omas klassis kolmandaks. Ka seekord pidime tunnistama külaliste ülekaalu 0:3. 1980 aastal toimus naistevaheline võistlus juba Eesti, Soome (H. Gylden, I. Lehtioksa) ja Rootsi (K. Rask, E. Francke) vahel. Kõik jooksud võitis K. Rask.

Sama aasta oktoobris käisid meie sõitjad koos hobustega võistlemas Soomes, Kouvolas, kus edukamateks osutusid Viktor Ivanov hobusel Duma (II) ja Leopold Jürgens hobusel Gerkules (II). Selline tihe kontakt meie põhjanaabritega sai teoks tänu Tallinna Hipodroomi direktorile Anton Möldrile. Naistevahelistest jõukatsumistest on saanud viimasel ajal omamoodi tore traditsioon. Igal aastal 8. märtsi paiku toimuvad Rahvusvahelised Naistepäeva sõidud. Osavõtjamaid on juba rohkem, nimelt Norra, Rootsi, Soome, Leedu, Ukraina, Venemaa ja muidugi Eesti.

Meie rada on 1981. aastal võõrustanud ka ungari sõitjaid. Toimunud matskohtumise võitis Tallinna I võistkond (26p), teiseks jäid madjarid (20p) ja kolmandaks Tallinna II võistkond (16p). Kõige kaugemateks külalisteks siiani on olnud USA sõitjad, kes pakkusid konkurentsi meie sõitjatele 1997. aasta suvel.

Vastavalt põllumajandusministri käskkirjale läks Tallinna Hipodroom 1980 aastal üle Tori Näidissovhoosilt Tallinna Aiandussovhoosi koosseisu. 1986 aasta kujunes üleliidulisel areenil edukaks Viktor Ivanovile, kes võitis Moskvas märade derby ja püstitas Krasnodaris üleliidulistel võistlustel uue 4 - aastaste märade rekordi 2.01,0 (1600m).

1989. aastal toimunud kohtumisel Tallinn - Loviisa võistles külalisvõistkonnas ka hilisem Tallinna Hipodroomi direktor Åke Högström. Koos võistkonnakaaslastega Jouko Uutineni ja Jan-Peter Linnuga olid nad meie meestest üle. Loviisalased on meil hiljemgi külas käinud. 1993. aasta oli aasta, mil meie oma Kobzar (Mait Kasemets) alistas 2 minuti piiri võites auhinna ELIIT (1.59,9).