Sopran
Allikas: Vikipeedia
Hääleliigid |
Sopran |
Vaata ka |
Sopran on kõrgeim naishääl. Sopran muutus kõige olulisemaks hääleliigiks alles ooperi õitsenguga Itaalias 1600. aastatel. Kuna paljud rollid olid kirjutatud meessopranile (kastraadile), siis muutus populaarseks naiste esinemine meeste kostüümides. See traditsioon levis kõikidesse teatrivormidesse. 18. ja 19. sajandil hakati kirjutama kindlatele artistidele. Sopranil ja metsosopranil hakati vahet tegema alles 19. sajandi teisel poolel. Enne 1850. aastat loodud sopranirollid on meie mõistes kirjutatud metsosopranile.
Sisukord |
[redigeeri] Soprani hääletüübid
[redigeeri] Koloratuursopran
- Vaata artiklit Koloratuursopran
Koloratuursopranitel on kergem ja kõrgem hääl. Nende hääle ulatus on 2,5 oktaavi ja lõppeb 3. oktaavi f-ga. Mõni laulab isegi 4. oktaavi c-ni.
Kõige tuntum koloratuursopran eestis on Margarita Voites.
Koloratuursopranid ooperites:
[redigeeri] Lüüriline sopran
Lüüriline sopran on kõige loomulikum naishääl.
Lüürilised sopranid ooperites
[redigeeri] Dramaatiline sopran
Dramaatiline sopran sobib Wagneri ja Verdi ooperitesse, kuid nende puudusel laulavad dramaatilist sopranit lüürilised sopranid ja mõnikord ka kõrgete nootidega metsosopranid.
[redigeeri] Subrett
Subrett on kergem lüüriline, mõnikord koloratuurne sopran. Subretiks nimetatakse ka koomilises ooperis, operetis, muusikalis või laulumängus kelmikate ja üleannetute naisosade täitjat.
Subrettpartiid on
[redigeeri] Spinto
Seda nimetust kasutatakse itaalia tenorite puhul aga ka jõulisemaid lüürilisi sopraneid, kes on suutelised dramaatilisteks rollideks.
-
- Leonora, La forza del destino Saatuse jõud (Verdi)
- Butterfly, Madama Butterfly (Puccini)
- Desdemona, Otello (Verdi)