pn-siirdega väljatransistor
Allikas: Vikipeedia
pn-siirdega väljatransistor on üks kahest väljatransistori põhitüübist.
Koosneb kas p- või n-juhtivusega kanalist, mille külge on ühendatud lätte ja neelu elektroodid.
Kanali küljel või külgedel paikneb teistpidise juhtivusega paisutsoon. Levinuimad on n-kanaliga väljatransistorid.
Kuna pais ja kanal on alati erineva juhtivusega, siis tekib kanali ja paisu vahele tõkkekiht, kui pn-siire vastupingestada.
Mida suurem on vastupinge, seda paksem on pn-siirde tõkkekiht ja mida paksemaks läheb tõkkekiht seda kitsamaks jääb voolu juhtiv kanal. Seega neelu vool hakkab sõltuma paisule rakendatavast vastupingest.
Selleks, et tõkkekiht laieneks rohkem kanalisse mitte paisu poole, peab olema paisu juhtivus parem kui kanalil.
Konkreetse väljatransistori iseloomustamiseks kasutatakse väljundi tunnusjoont ja ülekande tunnusjoont.
