Olemine

Allikas: Vikipeedia

Olemine (vanakreeka keeles to einai, ladina keeles esse) on see, millega üteldakse traditsiooniliselt filosoofia eelkõige ja ainult tegelevat.

Olemisega tegeleb filosoofia valdkond, mida kutsutakse ontoloogiaks.

Olemise küsimusega tegeles esimesena filosoofia ajaloos ilmutatud kujul Parmenides, küsimuse arendab uuele tasemele Platon oma dialoogis "Sofist", üksikasjaliku liigenduseni jõuab Aristoteles, keskajal võib olemisega enim tegelenuks pidada Aquino Thomast, tänapäeva filosoofias on olemine saanud keskseks saksa filosoof Martin Heideggeri mõtlemise kaudu, tänapäeva prantsuse filosoofias on olemist käsitlenud Gilles Deleuze ja Alain Badiou. Pole võimalik osutada filosoofi, kes poleks olemisega mingis ulatuses tegelenud, olgu siis selle käsitlemise vajadust kritiseerides või õigustades.

[redigeeri] Olemine kui mõiste

Traditsiooniline loogika käsitleb olemist kõige üldisema mõistena, mis ühendab kõiki üldisuse taseme poolest madalamaid mõisteid ning on seetõttu mõistetest kõige fundamentaalsem ja tähtsam. Samas võib väita, et oma üldisuse tõttu on olemine kui mõiste kõige ebamäärasem, kuna ei määratle sisuliselt mitte midagi. Tihti käsitletaksegi olemist koopulana, mis on väites subjekti ja predikaati ühendav ollus, kuna hõlmab igal juhul neid mõlemaid.

[redigeeri] Olemine ise

Tänapäeva kontinentaalne ontoloogia mõistab olemist kaasnevana iga asjaga, mis mingil viisil on. Seega, kui mingi asi mingil viisil on, siis peab sellel asjal olema ka olemine. Kui aga seda olemist pole võimalik kuidagi tuvastada või määratleda, siis tekib kahtlus, kas see asi, mida väidetakse olevat, ikkagi üldse on või pole ta hoopiski mitte. Kuna aga asjad ju kõigest hoolimata ikkagi on, siis ei saa käsitleda olemist üldmõistena kui kõige tühjemat ja ebamäärasemat — järelikult pole olemine üldse mõiste ning tuleb määratleda muul viisil.