Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib Nõukogude Liidu parteist; praeguse samanimelise partei kohta vaata artiklit Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (1992)

Vajab toimetamist.

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (lühendatult NLKP) (vene keeles Коммунистическая Партия Советского Союза = КПСС) oli Nõukogude Liidu ainupartei ja riigi tegeliku võimu kandja.

Sisukord

1 Nimetused
2 Organisatsioon
3 VSDTP, VK(b)P, ÜK(b)P ja NLKP kongressid
4 Parteijuhid
5 Vaata ka

[redigeeri] Nimetused

Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, lühendatult VSDTP, 1898–1918.

Ülevenemaaline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatult ÜK(b)P või VK(b)P, 1918–1925.

Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei lühendatult ÜK(b)P), 1925–1952.

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei lühendatult NLKP, 1952-1991.

Kommunistliku partei liikmepilet

Partei asutati 1898 Minskis illegaalsena. 1902 taasasutati see Londonis ning jagunes kaheks tiivaks: bolševikeks ja menševikeks. Esimeste juhiks sai Vladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksul Georgi Plehhanov. 1917. aastal partei legaliseerus, kuid lõhestatus jäi püsima. Bolševike tiib tuli Oktoobrirevolutsiooni abil võimule. Keelustati pärast 1991. aasta augustiputši. Eestis keelustati NLKP 23. augustil 1991 valitsuse otsusega.

[redigeeri] Organisatsioon

Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress. Selle istungitel moodustati partei tähtsaim juhtorgan: keskkomitee. Keskkomitee moodustas oma pleenumitel teised juhtorganid: poliitbüroo, sekretariaadi jmt.

Partei juhtideks olid sekretärid. Kogu partei eesotsas oli peasekretär. Väljaspool Vene NFSV-d olevate liiduvabariikide parteide eesotsas olid esimesed sekretärid. Vastav teise sekretäri koht oli neis organisatsioonides reserveeritud NLKP Keskkomitee liikmele. Vene NSFV-s oli kommunistlik partei aastast 1990.

Igas oblastilise jaotusega liiduvabariigis oli vastav partei oblastikomitee, mille eesotsas oli esimene sekretär. Linnades ja rajoonides olid vastavad partei linna- ja rajoonikomiteed eesotsas esimese sekretäriga.

Partei juurde kuulusid noorteorganisatsioonid:

Komsomol
Pioneeriorganisatsioon
Oktoobrilapsed

[redigeeri] VSDTP, VK(b)P, ÜK(b)P ja NLKP kongressid

aasta	kongress	toimumise koht
1898	VSDTP I Kongress	Minsk, Vene Impeerium
1903	VSDTP II Kongress	Brüssel, Belgia ja London, Ühendkuningriik
1905	VSDTP III Kongress	London, Ühendkuningriik
1906	VSDTP IV Kongress	Stockholm, Rootsi
1907	VSDTP V Kongress	London, Ühendkuningriik
1917	VSDTP VI Kongress	Moskva, Venemaa
1918	VK(b)P VII Kongress	Moskva, Vene NFSV
1919	VK(b)P VIII Kongress	Moskva, Vene NFSV
1920	VK(b)P IX Kongress	Moskva, Vene NFSV
1921	VK(b)P X Kongress	Moskva, Vene NFSV
1922	VK(b)P XI Kongress	Moskva, Vene NFSV
1923	VK(b)P XII Kongress	Moskva, NSV Liit
1924	VK(b)P XIII Kongress	Moskva, NSV Liit
1925	ÜK(b)P XIV Kongress	Moskva, NSV Liit
1927	ÜK(b)P XV Kongress	Moskva, NSV Liit
1930	ÜK(b)P XVI Kongress	Moskva, NSV Liit
1934	ÜK(b)P XVII Kongress	Moskva, NSV Liit
1939	ÜK(b)P XVIII Kongress	Moskva, NSV Liit
1952	NLKP XIX Kongress	Moskva, NSV Liit
1956	NLKP XX Kongress	Moskva, NSV Liit
1959	NLKP XXI Kongress	Moskva, NSV Liit
1961	NLKP XXII Kongress	Moskva, NSV Liit
1966	NLKP XXIII Kongress	Moskva, NSV Liit
1971	NLKP XXIV Kongress	Moskva, NSV Liit
1976	NLKP XXV Kongress	Moskva, NSV Liit
1981	NLKP XXVI Kongress	Moskva, NSV Liit
1986	NLKP XXVII Kongress	Moskva, NSV Liit
1990	NLKP XXVIII Kongress	Moskva, NSV Liit

[redigeeri] Parteijuhid

Enne 1922. aastat oli partei vaieldamatult Lenini võimu all, kuid siis loodi partei peasekretäri koht, kuhu pandi Stalin. Esialgu oli tal vaid administratiivvõim, kuid peagi haaras peasekretär kõrgeima võimu enda kätte. Peale Lenini surma tõusis Stalin peagi reaalseks riigijuhiks ning tema järglased sel ametipostil jätkasid seda traditsiooni.

Parteijuhid olid: