Mihhail Kuzmin

Allikas: Vikipeedia

Mihhail Kuzmin (Михаил Алексеевич Кузмин) (18. oktoober (vana kalendri järgi 6. oktoober) 1872 Jaroslavl – 1. märts 1936 Leningrad) oli vene luuletaja ja prosaist.

Mihhail Kuzmini vanemad olid aadlisoost ja vanausulised. Isa, Aleksei Alekseejevitš Kuzmin oli mereväeohvitser. Ema, Nadežda Dimitrievna, neiupõlvenimega Fjodorova, oli prantsuse näitleja Hauffrin'i järeltulija. Tema kaudu pidas Kuzmin end Théophile Gautier' sugulaseks.

[redigeeri] Elu ja looming

Varsti peale Mihhaili sündimist kolis Kuzminide pere Saratovisse, kus ta alustas õpinguid gümnaasiumis. 1884 kolib Kuzminide pere Peterburi, kus 1887. aastal sõbrunes Mihhail Georgi Tšitšeriniga. Neid ühendas huvi muusika ja filosoofia vastu. 1891 astus Kuzmin Peterburgi konservatooriumisse Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassi. Õppis seal kolm aastat, kirjutas romansse ja oopereid.

1890. aastate keskel elas Kuzmin läbi kõlbelise kriisi, mis päädis enesetapukatsega. Peale seda sattus vaimustusse "puhastumise" ideest ja hakkas uurima ida usundeid, katoliiklust ja õigeusku. 1896. aastal tegi reisi Egiptusesse, hakkas tõsisemalt luuletusi kirjutama.

Alates 1897. aastast teenis Kuzmin muusikatundide andmisega elatist. Märtsis sõitis Itaaliasse, kus veetis kirikumuusikat, jesuiitide ajalugu ja gnostitsistlikku kirjandust uurides kolm kuud. Tegi läbi teise kõlbelise kriisi ja veetis mõned aastad kloostrites. Samal ajal jälgis uusi suundi kirjanduses ja süvenes Anatole France'i ja Gabriele D'Annunzio loomingusse.

1900. aastate alguses tutvus Peterburis Verhovskite perekonnaga, sellest aastast alates hakkas regulaarselt luuletusi kirjutama. Osales "Kaasaegse muusika õhtutel", lähenes rühmitusse Mir Isskustva koondunud kunstnikele (Konstantin Somov, Lev Bakst jt.).

Aastal 1905 avaldas trükis esimesed luuletused, sonettide tsükli ja poeemi "Rüütel D'Alessio lugu". Mahategevad arvustused avaldasid Aleksandr Blok ja Valeri Brjussov. Sellele vaatamata kutsus viimane Kuzmini kaastööd tegema kirjanduslikule ajakirjale "Kaalud".

1906. aastal ilmuvad "Kaaludes" kriitikute ja lugejate poolt kõrgelt hinnatud "Aleksandria laulud" (Александрийские песни). Samas ajakirjas ilmus romaan "Tiivad" (Крылья), seda läbiv homoseksuaalse armastuse teema mõjub lugejatele šokeerivalt. Teravalt eitavad kommentaarid avaldasid Zinaida Hippius ja Maksim Gorki. Pooldavalt suhtus romaani Blok, see pani aluse tema ja Kuzmini vahelistele sõbralikele suhetele.

Samal aastal valmis Kuzminil luuletuste tsükkel "Selle suve armastus" (Любовь этого лета), mis kirjeldab tema suhteid Pavel Maslovi nimelise noormehega. Edaspidi pühendas Kuzmin paljud oma luuletsüklid konkreetsetele inimestele, see annab tema luulele omapärase lüürilise päeviku jooned. Seda päevikut pidas ta paralleelselt ehtsa "Päevikuga", mis muutus Kuzmini eluajal kirjandusinimeste poolse skandaalsevõitu huvi objektiks. Samal aastal tutvus sümbolist Vjatšeslav Ivanovi ja tema naise Lidia Zinovjeva-Annibaliga, Kuzminist saab nende salongi üks tihedamaid külalisi.

1910. aastal sai Kuzminist ajakirja "Apollon" toimetuse liige. Suhtles Nikolai Gumiljoviga, püüdis vabaneda Vjatšeslav Ivanovi eestkostest. Sõbrunes luuletaja Vsevolod Knjazjeviga, nendevahelised suhted lõpetas aga tõsine riid. Aastal 1912 läks Kuzmin Vjatšeslav Ivanoviga lõplikult tülli. Samal aastal avati Peterburis kirjanduslik kabaree "Hulkuv koer" (Бродячая собака), mille tegevuses Kuzmin aktiivselt osales.

Aastal 1913 lavastati "Hulkuvas koeras" Kuzmini müsteerium "Vertep". Tutvus kirjaniku ja kunstniku Juri Jurkuniga, kellest sai Kuzmini elukaaslane kuni tema surmani. 1914 ilmub Peterburis luulekogu "Savist tuvikesed" (Глиняные голубки), aastal 1915 ilmub Kuzmini kogutud proosa viies köites.

1917 tervitas vaimustusega revolutsiooni, ülistades seda luuletustes "Vene revolutsioon", "Volõnski polk" jt. Oli mõjutatud Majakovskist, pühendas talle oodi "Vaenulik meri" (Враждебное море). Kirjanduslikes ringkondades oli Kuzminil isegi bolševiku maine. Tema suhtumine bolševikesse aga muutub pärast nende lõplikku võitu, 1921. aasta sissekannetes päevikusse on juba nostalgilisi noote, Kuzmin unistab vana korra tagasitulekust, vihkab kõike nõukogulikku.

Aastal 1921 ilmus kogumik "Mittesiinsed õhtud" (Нездешние вечера), 1929 ilmus Leningradis kogumik "Forell murrab jääd" (Форель разбивает лед), mida paljud uurijad peavad Kuzmini üheks paremaks luulekoguks.