Mihhail Hodorkovski
Allikas: Vikipeedia
Mihhail Borissovitš Hodorkovski (Михаил Борисович Ходорковский; sündis 26. juunil 1963) on Venemaa ärimees. 2003. aasta seisuga oli ta rikkaim inimene Venemaal ja rikkuselt 26. inimene maailmas. Tema rikkus tulenes põhiliselt sellest, et talle kuulusid Venemaa naftakompanii Jukos aktsiad. Ta oli üks Venemaa "oligarhe".
25. oktoobril 2003 arreteeriti Hodorkovski ühel Siberi lennuväljal Venemaa peaprokuratuuri poolt süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises. 31. oktoobril külmutas valitsus Jukose aktsiad. Hodorkovski ja Jukose vastaseid samme peetakse osaks Venemaa juhtkonna püüetest võtta võim tagasi "oligarhidelt", kes 1990. aastate privatiseerimiste käigus omandasid suured varandused ja kontrollivad nüüd umbes 60% Venemaa majandusest.
Sisukord |
[redigeeri] Paljutõotav ettevõtja Nõukogude Liidus
Hodorkovski kasvas üles tüüpilises Nõukogude keskkonnas Moskvas kahetoalises korteris. Noor Hodorkovski õppis väga hästi. Mendelejevi-nimelises Keemiatehnoloogia Instituudis oli ta komsomolisekretäri asetäitja.
1986, perestroika tuultes, avas Hodorkovski koos partneritega komsomolist oma esimese äri, kooperatiivkohviku. Samuti imporditi arvuteid ja muud tehnoloogiat, konjakit ja muud kaupa. 1988. aastaks oli ettevõtte käive 80. miljonit rubla.
Ärist saadud sularahaga ostis Hodorkovski oma partneritega panganduslitsentsi ja rajas 1989 panga Menatep. Venemaa ühe esimese erapangana laienes Menatep kiiresti, kasutades suurema osa hoiustest Hodorkovski edukate import-eksporttehingute finantseerimiseks.
Menatep sai ka õiguse hallata fonde, mis olid ette nähtud Tšernobõli õnnetuses kannatanute abistamiseks. 1990. aastateks räägiti, et pank on Nõukogude riigikassa fondide suures ulatuses varastamisele kaasaaitamisele. Need vargused olevat aset leidnud Nõukogude Liidu kokkuvarisemise (1991) eel ja järel.
[redigeeri] Privatiseerimisel põhinev varandus
Kui Boriss Jeltsin 1991. aastal võimule tuli, kiirenesid Gorbatšovi ajal alustatud turumajanduslikud reformid ning Venemaal tekkis Hodorkovski-taolistele ettevõtjatele soodne keskkond. Tolleks ajaks oli Menatep Venemaa kohta arenenud finantsasutus ning sellest sai esimene ettevõte alates 1917. aasta revolutsioonist, mis võomaldas oma aktsiaid osta.
Pank kasvas kiiresti, võites üha enam väärtuslikke kliente, nagu Rahandusministeerium, maksuamet, Moskva linnavalitsus ja Venemaa relvaekspordiagentuur. Nende poolt deponeeritud fonde kasutas Hodorkovski põhiliselt oma kaubandusimpeeriumi laiendamiseks.
Kompanii Jukos ostmiseks pakkumist tehes toetus Hodorkovski Menatepile. Jukose andmetel osteti umbes 1,5 miljardi USA dollari eest varad, mis praegu moodustavad Jukose. Kompanii turukapitalisatsioon on 31 miljardit USA dollarit.
1995 otsustas Jeltsini kabinet privatiseerida riiklikud ettevõtted, sealhulgas riikliku naftakompanii Jukos. Avaliku oksjoni läbiviijaks määrati Menatep.
Menatep kõrvaldas ühele tehnilisele üksikasjale viidates konkurentsist ühe rivaalide grupi, mis pakkus kõrgemat hinda. Oksjoni, millel müüdi 45% aktsiatest, alghind oli 150 miljonit dollarit, osalejaid vaid kaks. Kolme panga konsortsium pakkus 350 miljonit dollarit ning Menatepi varifirma 159 miljonit. Kuna konkurendi üle kahe korra parema pakkumise lükkas Menatep tagasi tehnilistele vigadele viidates (osa deposiidist oli T-võlakirjades), siis jäi naftafirma oksjonikorraldajale. Kokku maksis Menatep 309 miljonit USA dollarit 78% kompanii aktsiate eest. Nende väärtuseks arvati 450 miljonit dollarit. Kaks aastat hiljem hinnati kompanii väärtuseks 9 miljardit dollarit. See tehing, nagu ka kümned teised sarnased tehingud, kus oksjonikorraldajad võitsid oma oksjonid, tekitasid paljudes Vememaa elanikes ebaõiglustunnet ja umbusku.
[redigeeri] Välismaa äripartnerite kaebused
Hodorkovski algusaegadel naftaäris paistis ta tüüpilise Vene röövelparunina. Amoco, mille hiljem võttis üle British Petroleum, oli algul Jukose partner ühes väga perspektiivses Siberi naftamaardlas. Amoco kulutas maardla arendamiseks 300 miljonit dollarit, kuid Hodorkovski pigistas Amoco tühjaks, kasutades meetodeid, mis on arenenud maailmas enamasti ebaseaduslikud. Praegu saadakse sellest maardlast 90 miljonit barrelit päevas.
Kui Vene rubla 1998. aastal kokku varises, varises kokku ka Menatep, sest ta oli võtnud laenu välisvaluutas. Pank kaotas panganduslitsentsi. Kolm panka (üks Lõuna-Aafrika Vabariigi Standard Bank, Jaapani Daiwa pank ja Saksa pank West LB – olid laenanud Menatepile 266 miljonit dollarit, Jukose aktsiate tagatisel. Hodorkovski pakkus selle asemel naftat. Pangad keeldusid ning võtsid aktsiad enda valdusse. Nad müüsid aktsiad väga kiiresti alandatud hinnaga maha, saades alla poole laenusummast, sest Hodorkovski ähvardas avalikult emiteerida uusi aktsiaid, et aktsiate väärtust alandada. Kuigi selline samm oli Venemaal tol ajal seaduslik, ei oleks ta suuremas osas arenenud maailmas seda olnud. Jukos müüs ka oma põhiliste filiaalide aktsiaid offshore-riiulifirmadele, mis arvatakse olevat seotud Hodorkovskiga.
Need kaks tehingut tegid Hodorkovski, Menatepi ja Jukose Lääne finantsringkondases kurikuulsaks. Alles 2003. aastal julges Hodorkovski uuesti Lääne pankadelt laenu küsida.
[redigeeri] Uus läbipaistvuse ajastu
Hodorkovski oli üks esimestest „oligarhidest“, kes mõistis, et globaalne äri nõuab välisinvesteeringuid. Selleks et välisinvesteeringuid ligi tõmmata, tuleb investoreid motiveerida nii ahnuse kui ka hirmuga. Karm kohtlemine, mis sai osaks mõnedele Lääne suurematele ja võimsamatele ettevõtetele, tekitas enamikule investoritetele palju hirmu. Teised „oligarhid“ käitusid mõnikord samamoodi, kui mitte hullemini. Kui rubla 1998. aastal kokku kukkus, oli vähe investoreid, naftakompaniisid ja panku, mis oleks olnud huvitatud Venemaaga äri tegemisest.
Hodorkovski tegi Jukose enneolematult läbipaistvaks. Varem oli ta eitanud, et tal on Menatepis ja Jukoses aktsiaid, nüüd ta tunnistas, et tal on kontrollpakk. Jukos avaldas esimest korda oma aktsionäride nimed ning rahvusvahelistele standarditele GAAP vastavad aruanded ja hakkas maksma makse ja suuri dividende. Hodorkovski võttis tööle palju ärijuhte Lääne naftakompaniidest ning määras Jukose direktorite nõukogusse palju auväärseid mittetegevdirektoreid.
Menatepi pank, mis oli jõutud taasrajada ühe filiaali ümber Peterburis, mis oli jäänud maksevõimeliseks, hakkas isegi laenama raha ettevõtetele, mis ei kuulunud Hodorkovskile. Panga väitel antakse praegu ainult 15% laenudest Hodorkovski grupi ettevõtetele.
Nagu tema välisnõuandjad olid ennustanud, tõid uued juhtimismeetodid kaasa aktsiahinna kiire tõusu, sest välisinvestorid unustasid mineviku ja ostsid Jukose aktsiaid, mis on endiselt tugevasti alahinnatud.
Kui konkureerival Alfa pangal õnnestus 2003 panna BP investeerima miljardeid oma naftafiliaali, pidasid paljud seda pöördepunktiks Lääne julguses Venemaale investeerida. Allakirjutamistseremoonial viibisid nii president Putin kui ka Briti peaminister Tony Blair, andes märku, et äri muutub Venemaal rentaablimaks.
[redigeeri] Poliitilised ambitsioonid
Hodorkovskist sai ka filantroop, kes varustas õpetajate internetikoolituse keskusi, finantseeris ajakirjanike reformi- ja demokraatia-alast diskussiooni ja rajas fondid arheoloogiliste kaevamiste, kultuurivahetuste ja laste suvelaagrite finantseerimiseks. Hodorkovski kriitikud nägid selles poliitilist poseerimist, sest ta finantseeris 2003. aasta lõpu Riigiduuma-valimiste eel mitut parteid.
Ta on avalikult kriitiline Venemaa „juhitava demokraatia" suhtes. Tavaliselt hoidub ta kritiseerimast valitud juhte, kuid ütleb, et sõjaväel ja julgeolekuteenistusel on liiga palju võimu. Ta ütles ajalehele Times:
"See on Singapuri mudel, see on termin, millest Venemaal praegu aru saadakse. See tähendab, et teoreetiliselt on teil vaba ajakirjandus, kuid praktikas on enesetsensuur. Teoreetiliselt on teil kohtud; praktikas teevad kohtud ülaltpoolt dikteeritud otsuseid. Teoreetiliselt on kodanikuõigused konstitutsioonis kirjas; praktiliselt ei saa te neid õigusi kasutada."
[redigeeri] Ühinemine
Aprillis 2003 teatas Hodorkovski, et Jukos ühineb Sibneftiga, moodustades naftakompanii, mille reservid on võrdsed Lääne hargmaiste naftakompaniidega. Hodorkovski olevat pidanud läbirääkimisi ExxonMobili ja ChevronTexacoga, et nad ostaksid suure paki Jukose aktsiaid. Sibneft rajati 1995 Boriss Berezovski ettepanekul; sellele firmale kuulusid riikliku naftakompanii mõned kõige väärtuslikumad varad. Kontroversiaalse oksjoni käigus omandas Berezovski 50% kompaniist hinnaga, mida enamik vaatlejaid peab väga madalaks.
Kui Berezovski läks Putiniga tülli ning oli sunnitud lahkuma Venemaalt Londonisse (kus talle anti asüüli), loovutas ta oma aktsiad Sibneftis Roman Abramovitšile. Abramovitš nõustus ühinemisega.
Ühinenud firma käsutuses oli maailmas teisel kohal olevad nafta- ja gaasivarud (19,4 miljonit barrelit) ExxonMobili järel. JukosSibneftist sai tootmise poolest maailmas suuruselt neljas firma (2,3 miljonit barrelit toornaftat päevas).
[redigeeri] Kremli vastulöögid
Hodorkovski partneri ja aktsiate arvult teisel kohal oleva Jukose aktsionäri Platon Lebedevi arreteerimine juulis 2003 kahtlustatuna riikliku väetisefirma aktsiapaki illegaalses omandamises 1994 kutsus esile Jukose aktsiate languse.
Väidetavate makusvõlgade katteks pandi kõigepealt müüki Jukose peamine tootmisüksus Juganskneftegaz, mis müüdi oksjonil ettevõttele Baikalfinansgrup, mille 4 päeva hiljem ostis riiklik Rosneft. 1. augustil 2006 kuulutas kohus Jukose pankrotis olevaks. Oksjonitel müüdi maha kogu Jukose vara. Pankrot lõppes firma likvideerimisega 2007. aasta oktoobris. Rahuldamata jäi 76 miljardi rubla eest võlausaldajate nõudeid.
[redigeeri] Vangistus
Hodorkovski vangistati 25. oktoobril 2003 Novosibirski lennujaamas. Ta mõisteti 2005. aasta mais süüdi muu hulgas ettekavatsetud riisumises, kohtu eiramises, maksudest kõrvalehoidmises ja vara ebaseaduslikus omastamises. Kohus määras talle karistuseks 9 aastat vangistust. Teise astme kohtus vähendati karistust 8 aastale. Ta viibib Tšita oblastis asuvas vangilaagris. 2007. aastal alustati Hodorkovski vastu uut kohtuprotsessi uute süüdistuste alusel.
[redigeeri] Välislingid
 See artikkel on pooleli. |
|---|
