Märtsiküüditamine
Allikas: Vikipeedia
Märtsiküüditamine on Eestis 1949 aasta märtsikuus läbi viidud massiline elanike vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaa Siberi piirkonda.
Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.
Esmakordselt mainis märtsiküüditatute arvu Tartu Ülikooli parteiajaloolane Ervin Kivimaa oma 1970. aastal kaitstud kandidaadiväitekirjas. Siiani pole täpne arv teada ja selle hinnang on 20 722.[1]
Sisukord |
[redigeeri] Operatiivplaan Priboi
Märtsiküüditamise aluseks oli NSV Liidu Ülemnõukogu 1948. aastal 26. novembril välja antud seadus. Koostati spetsiaalne julgeolekuministeeriumi operatiivplaan "Priboi" (vene keeles "Murdlainetus"). 28. jaanuaril võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse "Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs" ning järgmisel päeval ka otsuse nr. 390-138ss kulakute, bandiitide ja natsionalistide perekondade väljasaatmise kohta. Kogu operatsioon jagati mõtteliselt kaheks: ENSV Riikliku julgeoleku ministeeriumile langes vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest lõpetades väljasaadetavate arreteerimise ja ešelonide pealelaadimispunktidesse toimetamisega. ENSV siseministeerium seevastu oli kohustatud toime tulema ešelonide koostamise ning nende sihtpunktidesse saatmise ehk operatsiooni teise poolega. Töö paremaks koordineerimiseks moodustati Moskvas NSVL Riikliku julgeoleku ministeeriumi sisevägede juhi kindralleitnant Burmaki (БУРМАК Петр Васильевич, 6 mai 1901 - 1973) juhtimisel operatsiooni ajutine staap. 5. märtsiks selgus ENSV siseministeeriumi järelpärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSVL MN otsusega nr.390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskva tasandil. "Priboi" otseseks juhtimiseks Baltikumis paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas NSVL riikliku julgeoleku ministri asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga (Огольцов Сергей Иванович, 29 august 1900(VKJ) - 26.10.1976). 13. märtsil saabus ENSV Riikliku julgeoleku ministeeriumile (juhtis sel ajal Boris Kumm) ülesanne saata välja 7500 kulakute ja bandiitide perekonda.
"Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning kõigisse maakondadesse komandeeriti ministeeriumidest volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. ENSV Siseministeeriumil tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse raudteeüksused, piirivalve, miilits, vanglad ning tuletõrje.
Siseministeeriumi ülesandeks ešelonikomandode komplekteerimine, mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt Riikliku julgeoleku ministeeriumi poolt kavandatud 19 ešelonile ja 16 pealelaadimispunktile pandi paika 19 pealelaadimispunktide ja 19 ešelonide ülemat koos viimaste asetäitjatega operatiiv- ja varustusalal. Kokku kuulus ešelonide koosseisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat - igasse ešeloni üks arst ja kaks meditsiiniõde. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandeeriti Eestisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Operatsiooni läbiviimise ajaks saabus Eestisse ka spetsialiste-operatiivtöötajaid ligi 1200. Väljasaadetavate tabamiseks ja transportimiseks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv). Operatsioonikäsu saamisel tuli viivitamatult välja saata 2772 autot ja 12 400 voori, kindlaks määrati teed ja liikumisskeemid.[2]
[redigeeri] Märtsiküüditamise teostamine
Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne operatsiooni algust ning enamasti talitati nõnda ka väljasaatmisele kuuluvate inimeste nimekirjadega. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid Pealelaadimispunktide ja ešeloni ülemad ning operatiivgruppide töö võis alata. ENSV siseminister Resevi 12. apilli ettekande kohaselt Liidu siseministrile alustasid Riikliku julgeoleku ministeeriumi operatiivgrupid väljasaadetavate perekondade kinnivõtmist Eestis 25. märtsil kell 06.00, Tallinnas juba 04.00. Vagunite laadimisel lähtuti normist 48-50 inimest neljateljelisse ja 24-25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40-44 neljateljelises ja 20-22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn. "vaguninimekirjad." Mõned vagunitesselaaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja ešelonid saadeti Siberi poole teele. Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27.märtsist – 07.aprillini. Mõned põgenesid teel.
Kogu Eestist saadeti eriasumisele 20 723 tsiviilelanikku, määratud sihtkohta jõudis neist 20 600. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni läbiviimisesse kaasatute arv ületas 76 000 inimest.[2]
[redigeeri] Amnestia
Kohe pärast Stalini surma algas küüditatute rehabiliteerimine. Beria andis välja suure amnestia, eesmärgiga GULAG õige pea likvideerida. Esmalt vabanesid kriminaalparagrahvidega süüdimõistetud, sealhulgas väga paljud kulkuteks tembeldatud. Eestisse naasis aasta jooksul umbes 9000 vabanenut. Berial olnud kavas vabastada ka poliitvangid, aga ta kukutati ja asi jäi venima. Hruštšov andis 1956 aastal välja lõpliku amnestia stalinismi perioodi represseeritutele. 1956-1961 saabus Eestisse tagasi 30 000 küüditatut-arreteeritut.
[redigeeri] Viited
- ^ http://homepage2.nifty.com/kmatsum/ajaleht/deport.html
- ^ 2,0 2,1 http://linnamuuseum.tartu.ee/pdf/1949.marts.pdf
[redigeeri] Kirjandus
- Aigi Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Kirjastus Kleio 1998
- Enn Sarv, "Märtsiküüditamine kui tšekistlik ebaõnnestumine", Akadeemia 1999, 12 ja 2000, 1.
