Lihas
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
LIHASED
Lihaste füüsilised omadused: kontraktiivsus, erutatavus, venitatavus, elastsus. Lihaste jaotus: skeletilihased e. vöötlihased, silelihased, südamelihased.
Skeletilihased
Funktsioonid: 1) Liikumise tagamine; 2) Kehaasendi säilitamine, vajalik teatud toonus; 3) Soojuse produtseerimine.
Lihaskonna kõige suuremaks üksuseks on lihas, seejärel lihaskiudude kimp, see koosneb lihaskiududest e. müotuubulitest e. skeletilihasrakkudest. See on paljutuumne, suhteliselt suur ja varieeruva pikkusega (~30 cm musculus sartoriuse e. rätsepalihase rakud). Kõige väiksemad lihaskiud on 0,1-0,01 cm pikad.
Sarkolemm – lihasraku membraan. Sarkoplasmaatiline retiikulum – lihasraku spetsiaalne siledapinnaline ER-i (Ca deponeerimine, vabastamine). Müofibrillid – lihaskiu sees olevad niitjad moodustused, mis koosnevad kahte sorti müofilamentidest: müosiin ja aktiin. Müofilamendid sisaldavad valke troponiin ja tropomüosiin.
Lihaskiu ehitus: lihased koosnevad heledatest e. isotroopsetest ja tumedatest e. anisotroopsetest vöötidest. Isotroopsed e. I-vöödid vastavad aktiinifilamentidele, anisotroopsed e. A-vöödid vastavad müosiinile.
I-vöödi sees on nähtav tume joon so. Z joon e. Z-membraan. Elektronmikroskoobis on nähtavad veel peenemad struktuurid. Ühed filamendid lõppevad Z-joonel ja teised lähtuvad. Z-jooned eraldavad müofibrilli korrapärasteks üksusteks – sarkomeerideks(?). Müofibrillide vahel on mitokondrid. Glükogeeni graanulid on vajalikud lihase tööks.
M-vööt on H-vöödi keskel.
Kui lihas kokku tõmbub, siis sarkomeerid lühenevad. A- ja I-vöödid liiguvad üksteise sisse.
Sarkoplasmaatiline retiikulum tungib müofibrillide vahele moodustades 3-torulise süsteemi e. triaadi. Kahel pool on sarkoplasmaatiline osa, keskel sarkolemm. See on oluline lihase töötamise seisukohalt.
Et erinevad struktuurid koos seisaksid on vajalik sidekude e. pindmine sidekirme e. fastsia. Sellest kulgevad organismi sissepoole sisemised sidekirmed. Lihast katab pealt epimüüsium e. väliperimüüsium, üksikut lihasrakku katab endomüüsium. Need struktureerivad kogu lihaskonda. Sõltuvalt lihase tööst, on need sidekoed erineva paksusega.
Sidekoeliselt on lihastega seotud ka kõõlused. Lihaste otstes läheb permüüsium üle kõõluseid katvaks sidekoeks.
Trenniga tekib rohkem müofibrille, lihaskiud laienevad.
Aponeuroos – lihaste kinnituskoht.
Lihaste tekkimine: somiididest,nende müotoomist. Esialgu on need arenvas lootes mesenhüümi paksendid. Rakud diferentseeruvad lihase eelasrakkudeks e. müoblastideks. Need liiguvad membraanses suunas,lihaste tekkimise paika. Diferentseerumise lõppproduktiks on lihastoruke,kõige lõpuks lihaskiud.
Mesenhüüm – emrüonaalne sidekude. Tekib mesodermist, on rakkude hõre moodustis. Sellest tekivad erinevad struktuurid, nt. paksenemise tulemusel tekivad somiidid, eralduvad dermatoomiks ja müotoomiks. Müotoom paneb aluse lihaskonnale.
Närvisüsteem ja lihased:Lihaseid reguleerib üks motoneuron. Motoorne üksus – üks lihaskiudude kimp. Kui akson jõuab lihaskiuni, moodustub neuromuskulaarne sünaps. Sünapsis on sünaptilised vesiikulid, mis täidetud atsetüülkoliiniga. See vahendab elektrilist impulssi närvi- ja lihasraku vahel. Atsetüülkoliin – seostub (postsünaptilise) retseptoriga, avades ioonkanalid Na+ sisse. Elektriline impulss liigub mööda sarkolemmi raku sisse. Sarkoplasmaatilisest retiikulumist vabastatakse Ca2+. Puhkeseisundis on pinge sarkolemmi sisemise ja välimise poole vahel -70mV (sees negatiivne laeng, Cl- tingitud).
Lihaste tööregulatsioon: sõltub sellest, kui palju lihaskiude kokku tõmbub ja kui sageli tuleb el. impulss sünapsi peale. Ühele kokkutõmbele võib tulla palju signaale. Lihastele iseloomulik, et pärast kokkutõmmet tuleb refraktsiooni e. taastumise periood. Pärast seda ei suuda lihas kohe uuesti kokku tõmbuda, ainult väga suure erutuse puhul.
Aktiinifilament on paralleelne tropomüosiini filamentidega. Müosiinifilament koosneb müosiini molekulidest e. peadest, mis on suunatud filamendist välja.
Kontraktsioon: närviimpulss mööda motoneuronit atsetüülkoliini vabanemine depolariseerib sarkolemmi Ca2+ vabastamine sarkoplasmaatilisest retiikulumist müofilamenti. Seostub troponiiniga, mis muudab struktuuri, tekivad aktiivtsentrid. müosiini pead liituvad aktiinifilamentidega aktiveeritakse müosiini pea ATPaasne tsenter müosiini pea pöördub taha, venitab aktiinifilamendi enda suhtes.
Lõdvestus: atsetüülkoliini vabastamine lõpetatakse. Ilma stimulatsioonita viiakse Ca2+ sarkoplasmaatilisse retiikulumisse. Sidumiskohad blokeeritakse. Lihase lõtvumine.
Energia: kulutatakse ära ATP. Võetakse appi kreatiinfosfaat, mis kulutatakse lihastes mõne sekundiga. Kasutatakse glükoosi ja glükogeeni. Selle lagunemisel vabaneb 38 ATP. Kui glükogeen saab otsa, peab seda juurde transportima, kui seda üldse enam pole, võetakse appi rasvad.
Lihaste töö 1) Isotooniline kokkutõmme – lihastoonus jääb samaks, lihas töötab, soojust eraldub, suur kasu puudub, nt. sirgelt seismine, laua lükkamine. Lihase pikkus muutub. Jagunevad ekstenriliseks (lihas pikeneb) ja kontsentriliseks (lihas lüheneb). 2) Isomeetriline kokkutõmme – lihastoonus suureneb, kuid lihase pikkuse jääb samaks.
Lihaskiudude liigid: 1) Kiired e. glükolüütilised e. valged kiud - kontraktsiooni aeg 25 ms, kasutavad glükoosi. 2) Aeglased e. oksüdatiivsed kiud – kontraktsiooni aeg 75ms. Punane värvus raua pigmentide tõttu, saavad energiat oksüdatiivsest fosforüleerimisest.
Silelihased
Silelihased paiknevad veresoonte seintes, seedetrakti seinas, bronhide seintes, silma vikerkestas, urogenitaaltraktis, silma ripslihas. Ei ole seotud luudega. Nad on aeglasemad kui teist tüüpi lihased. Pikkus 0,01mm (veresoonte seinad) – 0,5mm (emaka sein), tüüpiliselt 0,2mm. Kontraktsioonimehanismid samased teiste lihasrakkudega. Kokkutõmbumine kahel viisil: 1) Pikiliiduste abil kantakse signaal ühelt rakult teisele; 2) Närvirakud. Silelihased moodustavad ringlihaseid e. sfinktereid? . Enamasti seedetraktis. Närvikiu poolt innerveeritavad signaalid on silmalihases.
Silelihase kokkutõmme: reguleeritud Ca2+ poolt. Ca depoodeks on vesiikulite kõrval ka ekstratsellulaarsed vaheruumid ja mitokondrid. Ca2+ suunatakse välja seondub kalmoduliiniga Ca2+ - kalmoduliini kompleks seondub müosiini kerge ahela kinaasiga Ca2+ - kalmoduliin-kinaas (aktiveeritud) müosiin (inaktiveeritud) ATP hüdrolüüs müosiin-Pi (aktiveeritud) nihkumine aktiini suhtes kontraktsioon.
Kokkutõmbumise põhjused: 1) Silelihaskiu venitus; 2) Sammuandjad tekitavad el. ärrituse; 3) Hormoonid (nt. seedetraktis sekretiin); 4) Autonoomsest närvisüsteemist tulevad signaalid.
Silelihastel puudub kreatiinfosfaat, sellest tuleneb nende aeglane toime. Ise kasutavad nad süsivesikuid ja rasvu; skeletilihased seda ei tee, vajavad teiste kudede / rakkude abi???
Südamelihaskude
Sarnane skeletilihaskoele. Südamelihasrakud e. kardiomüotsüüdid on ühetuumsed. Koosneb haralistest rakkudest, mis on tihedalt seotud seostusdiskide kaudu. Olulised on ka piluliidused e. neksused. Kardiomüotsüüt ei lähe kunagi tetoonilisse kontraktsiooni. Refraktaalsuse periood 100-200 korda pikem kui skeletilihasrakkudes. Samuti kokkutõmbumine. Südamelihas asub südames.
Südame (cardia) ehitus Süda on tüüpiline torujas organ, millel on kolm kesta: 1) Perikard (perikardium, südame peritooneum) – „südame kott”, asub südame ümber, ega ole otseses kontaktis moodustab perikardiõõne, mida südame poolt vooderdab vistseraalne leste (pericardium viscerale?) e. epikard ja teisel poolt parietaalne leste (kiudsidekoeline). 2) Müokard – paks, välimine ja ringjas kiht, epikardi all (vistseraalne leste). 3) Endokard – südame sisemine osa, endoteeli jätke, ühekihiline epiteel.
Inimese süda on umbes rusikasuurune ja kaalub 250-390 g. Kardiomüotsüüdid moodustavad p(?)laatrakustiku e. süntsüütiumi(?). Nad on ehituslikult: 1 rakk + 1 tuum; on omavahel seotud nn. vahediskiga (harudega). Paikneb 2/3 vasaku ja 1/3 paremalpool keskjoont. Toetub suurtele veresoontele, erilisi kinnitusi pole. Teda ümbritseb südamesein. Süda paikneb keskseinandis e. mediastünumis kahe kopsu vahel, pisut vasakul pool.
Süda koosneb neljast kambrist: kahest kojast e. aatriumist ja kahest vatsakesest e. ventriikulumist. Kopsuvereringe = väike vereringe. Kehavereringe = suur vereringe.
Kodade, vatsakeste ja aordi vahel on klapid. Poolkuuklapid – kopsutüves, aordis. Koosnevad kolmest taskukesest. Kui süda lõtvub, siis tagsivoolav veri täidab taskukesed. Diastol – südamelihase lõtvunud oleku faas. Süstol – kokkutõmbe faas. Aortiklapp – koosneb koosneb kolmest poolkuukujulisest taskust. Puriklapp – neid kaks, nad asuvad kodade ja vatsakeste vahel (sidekoeline leste?). 1) Parempoolne klapp e. kolmhõlmklapp. 2) Vitraalklapp(?) e. atrioventrikulaar klapp – vasaku koja ja vatsakese vahel, kust läheb läbi suur vereringe. Pärgarterid saavad verd kui süda on lõtvunud. Südametoon(?): pehmem toon – kodade ja vaktsakeste vaheliste klappide sulgumine; järsem toon – südame veresoonte sulgumine. ???
Südame tipp jääb 5. roide vahesse?
Südametsükkel: Diastoli lõpuks on südame õõned verega täidetud. Süstol kestab 0,1s, diastol kestab 0,4s. Süstalisse lähevad kojad, siis vatsakesed ning siis kogu süda lõtvub.
Südame automatism: Omani autorütmia, erutus tekib umbes 70 korda minutis. Südames on kaks sammuandmise keskust: 1) Sinuatriaalsõlm – paikneb ülemise õõnesveeni suubumise piirkonnas paremasse kotta. Koosneb spetsiaalsetest rakkudest, milles on väha müofibrille, kannab edasi erutust / signaale. Signaal kandub edasi atrioventrikulaarsõlme, sealt edasi Purkinje?? kiududesse. Südame sees on sidekoeline skelett, mille abil on võimalik signaali edaskandumine. 0,06s pärast jõuab signaal vasakusse kotta. 0,12s pärast atrioventrikulaarsõlmes (nii paremasse kui vasakusse vatsakesse). Inimesel on paremas kojas ja ülemise õõnesveeni vahel Hirikimp??. 2) Kui sinuatriaalsõlmega midagi juhtub võtab töö üle atrioventrikulaarsõlm, kuid sellel juhul lööb süda aeglasemalt.
Erutus südames piki membraani: puhkepotentsiaal on -90mV, erutuse kulgemiseks peab toimuma depolarisatsioon kuni -60mV-ni. Aktsioonipotentsiaal – toimub membraani kiire depolarisatsioon +mV-ni. Rakumembraanis avatakse sel juhul Na-kanalid ja Na+ tungib rakku. Hiljem avatakse Cl- kanalid, toimub repolarisatsioon. Ca2+ hakkab liikuma tsütoplasmasse ekstratsellulaarsest maatriksist. Ca2+ võimaldab müosiini ja aktiini omavahelise seostumise. Kui potentsiaal on platool, siis südamelihas kokku ei tõmbu. Platoole jõuab tänu Ca2+-le. Et südamelihas uuesti kokku tõmbuks, avatakse K-kanalid, K+ viiakse rakust välja ja Ca2+ tagasi. Saavutatakse tasakaal. Kogu see protsess elektriliselt läheb paika 320ms jooksul ja ioonide poolelt umbes 400ms jooksul.
Südame areng: saab alguse mesodermist. See muutub alumiseks ja ülemiseks pooleks. Alumisest osast e. splanhilisest osast saab alguse süda. Tekib kaks südametoru, nad liituvad omavahel; torus tekivad paksendid, mis muudavad oma asukohta. Toimub paindumine, kojad painduvad vatsakeste peale. Torujast südamest moodustub nelja-vatsakeseline süda. Tekkinud torud liituvad ning ülemisest osast arenevad suured veresooned; arengu käigus toimub paindumin, mille tulemusel vatsakesed ülespoole satuvad – T-süsteem (transversaalsete tuubulite süsteem).
Löögimaht – pärast süstolit jääb südamesse 60-70ml verd. Minutimaht – löögisagedus on 60-80 / min; minutimaht ligikaudu 5L. Pinge korral minutimaht suureneb (tõstes löögimahtu ja löögisagedust) kuni seitsemekordseks.
Neuraalne regulatsioon – Humoraalne regulatsioon – läbi sisesekretsiooninäärmete.
Treenitud süda tõstab minutimahtu löögimahu arvelt ja treenimata löögisageduse arvelt.
Südame regulatsioon Tsentraalne keskus, mis südame tööd reguleerib paikneb piklikajus (medulla oblongata). Seda reguleerivad ajukoor ja hüpotaalamus. Selle tõttu tõstavad emotsioonid vererõhku jne. Sümpaatiline – tõstab minutimahtu. Toimub adrenaliini kaudu. Parasümpaatiline – südame tööd rahustav. Toimub atsetüülkoliini kaudu.
Sümpaatiline närvisüsteem – närvisüsteemi osa, mis reguleerib siseelundite ja veresoonte talitlust ning kudede ainevahetust, kohandades organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega. Parasümpaatiline närvisüsteem - avaldab siseelunditele peamiselt funktsionaalset mõju: stimuleerib seedenäärmete talitlust, kusepõie seina lihaste kontraktsiooni ja sulgurlihaste lõõgastust. Parasümpaatilise närvisüsteemi toime veresoonte lihastele, bronhidele ja südame talitlusele on vastupidine sümpaatilise närvisüsteemi puhul kirjeldatule.
Retseptorid paiknevad unearteri siinustes ja aordikaares. Sinokreaalsõlme kaudu regulatsioon. Signaal läheb hüpotaalamusse. Südame töö on seotud hingamisega. Väljahingamise ajal südametöö aeglustub, sissehingamisel kiireneb. Sede nimetatakse repiratoorseks arütmiaks.
Baroretseptorid ja kemoretseptorid (aordikaares, unearteri siinustes) hüpotaalamus piklikaju sümpaatiline innervatsioon (norepinefriin) parasümpaatiline innervatsioon (atsetüülkoliin).
