Koibikulised

Allikas: Vikipeedia

Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Ämblikulaadsed Arachnida
Selts	Koibikulised Opiliones

Koibikulised (Opiliones) on ämblikulaadsete selts, (ka pikkjalalised, ebaämblikulised) keda tihtipeale ekslikult peetakse ämblikuteks kuigi nende loomarühmade sugulus piirdub sellega, et mõlemad kuuluvad klassi ämblikulaadsed. Koibikuid võib ämblikest eristada selle järgi, et nende keha ei ole jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Koibikud on väga laialt levinud. Nende keha ümbritseb tugev rüütaoline kate, mis teeb nad erinevatele ilmastikuoludele vastupidavaks ning kaitseb ka mehhaaniliste vigastuste eest. Kuumades maades elavatel koibikutel aitavad pikad jalad neid ülekuumenemise eest, tõstes keha kuumast maapinnast kõrgemale. Ka tahke toidu mälumine võimaldab rasketes tingimustes paremini toime tulla. Eestis elab umbes 11 koibikuliiki, maailmas aga tuntakse ligikaudu 3200 liiki. Koibikuid võib leida metsadest, niitudelt ja muudest kohtadest. Nad peidavad ennast pinnases ja ka majade keldrites. Enamus koibikuid on aktiivsed õhtuhämaruses, kui nad oma peidupaikadest välja tulevad.

Koibikutel on pikad ja peened jalad, mille pikkus võib mitmeid kordi ületada keha pikkuse. Jalgade käpalülide arv on väga suur (kuni 100 lüli) ning see võimaldab neid hõlpsasti ümber rohukõrte painutada. Koibikud on kiired liikujad, neid võib tihti näha ronimas maja seintel ja puudel. Värvuse poolest on koibikud küllaltki tähelepandamatud, nende keha on harilikult hallikas või pruun.

Erinevalt ämblikest neelavad koibikud tahket toitu. Lõugtundlad on sõrgjad ning on abiks toidu peenestamisel. Enamik neist on röövloomad, kuid on ka selliseid vorme, kes toituvad taimemahladest. Koibikute saagiks langevad enamasti putukate vastsed, noored ämblikud ning maismaateod. On leitud, et mõne koibikuliigi eritised sisaldavad mikroorganismidele mürgiseid aineid.

Koibikud elavad ühe aasta. Talvituvateks vormideks on neil harilikult munad, mis emane pika muneti abil sügavale pinnasesse paneb.

Sigimisbioloogialt erinevad koibikud enamikust ämblikulaadsetest, meenutades pigem putukaid. Paaritumisel esineb tõeline kopulatsioon, spermatofoori (seemnerakkude pakike), ei moodustata. Kopuleeruv paar hoiab teineteisest kinni lõugtundlate ja jalgadega, puutudes kokku «päidpidi» või ronib isasloom emasele otsa.

Vahel võib pikkjala keha või jalgade küljes silmata nööpnõelapea-suurusi punaseid kehakesi. Need on ühe lesta parasiitse eluviisiga vastsed, kes on imenud ennast koibiku külge. Enamikul koibikutel tulevad jalad kergesti kere küljest lahti (autotoomia). Kui haarata koibikut jalast, siis jääb see kätte, loomake ise aga põgeneb. Ärarebitud jalg tõmbleb üsna kaua (kuni pool tundi) rütmiliselt. See aitab neil põgeneda vaenlase käest.

[redigeeri] Kirjandus

• Loomade elu. 3. köide. 1981.