Kärevere lahing
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Kärevere lahing
Eesti kagurinne
1944. a.-l juuli lõpul ja augusti algul ebaõnnestusid Punaarmee osade katsed murda läbi Narva rindest. Seda esmajoones meie, taani, norra ja hollandi väeosade ennastsalgava vastupanu tõttu. Seetõttu otsustas vastane viia oma pealetungi raskuspunkti üle Pihkva-Petseri-Võru-Valga suunda.
2. armee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused koos 1. armeega suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja arendada edu põhja suunas. Võrtsjärve ja Tartu vahel rakendati üks 67. armee korpus. Selle ülesanne oli vallutada Kärevere ja jätkata pealetungi Põltsamaa suunas. 23. augustil õnnestus viimatinimetatud korpuse tankidel tungida Kärevere silla kaudu Emajõe põhjakaldale. Mingil põhjusel jäi nimetatud sild saksa pioneeride poolt õhkimata. Silla juures asus Läänemaa pataljon kapten K. S. dipl. Saidra juhtimisel olevast Harju-Lääne Omakaitse rügemendist. Kuna pataljonil puudusid tankitõrjerelvad, oli ta sunnitud maantee-äärsesse metsa tagasi tõmbuma. Juhuslikult sealse rindelõiguga tutvumas olnud kindralinspektor Soodla hakkas isiklikult juhtima Saksa tankikompanii poolt toetatud omakaitse varukompanii vasturünnakut. See ettevõtmine aga luhtus. Teine, Saksa jalaväepataljoni ja tankikompanii sama eesmärgiga katse luhtus samuti.
Üle Kärevere silla tulnud Vene väeosad hargnesid kahte suunda: üks väeosa kirdesse Õvi-Voldi ja teine läände Laeva-Põltsamaa poole. Esimene väekoondis oli edukam, teine aga peatati enne Laevat Saksa võitlusgrupi poolt.
Sisukord |
[redigeeri] 25. august
Ööl vastu 25. augustit alustas Kärknast Kärevere suunas pealetungi kolonelleitnant Leon Degrelle oma ligi 250-mehelise valloonide pataljoniga nelja Saksa tanki toetusel. Pataljoni ülesanne oli õhkida Kärevere sild. Valloonidel oli esialgu edu - vallutati Nõela, Õvi ja Kämara külad, kuigi raskete kaotustega. Umbes kolm kilomeetrit enne silda varises aga rünnak kokku. Pooled mehed ja kaks tanki langesid rivist välja. Venelased alustasid varahommikul vasturünnakut. Valloonid suruti tagasi Kärknasse.
[redigeeri] 26. august
26. augustil lahkus Tallinnast Tartu suunas 47. rügemendi III pataljon kapten Pärlini juhtimisel. See väeosa oli eestlastest formeeritud 200. jalaväerügemendi I pataljoniks Soome armees (kahepataljoniline 200. rügement pöördus Eestisse tagasi 19. augustil. Rügemendi II pataljon leiti olevat liiga nõrga väljaõppega, et rakendada teda käimasolevates rasketes rindevõitlustes). III/47. rügement asus 27. augustil positsioonile Voldi-Koogi tee joonel.
[redigeeri] 27. august
27. augustil lahkusid Tallinnast Tartu rindele endise 2. politseirügemendi ümberformeeritud pataljonid 37. ja 38. (See rügement jõudis Daugavpilsi (Dünaburgi) rindelt Tallinnasse 14. augustil.)
[redigeeri] 28. august
28. augusti õhtupoolikul võttis 38. pataljon major Ellandi VR II/3 juhtimisel positsiooni sisse Laeva jõe joonel Saksa võitlusgrupi vasakul tiival. Üksuste kaitselõikude piir kulges umbes 1 km Laeva asundusest kirdes. 38. pataljoni vasakule tiivale asus 37. pataljon endise rügemendiülema major Saimre juhtimisel. Laeva-Puurmani-Põltsamaa maantee suunas oli Rüütliristi kandva noore majori võitlusgrupp peatanud Vene väe edasitungi. Võitlusgrupp, mille koosseisus oli nii tanke kui ka rünnakusuurtükke, kuulus 87. jalaväediviisi.
[redigeeri] 29. august
29. augusti pärastlõunal algas üldine pealetung Tartu-Tapa raudtee ja Tartu-Kärevere-Põltsamaa maantee vahel sillapea moodustanud vastase üle Emajõe paiskamiseks. Piki raudteed Pupastvere-Nõela-Kärkna suunal ründas üks 87. jalaväediviisi rügement, kellele oli toetuseks määratud III/47. rügement. Nõela ja Õvi küla vahel (esimene välja arvatud ja teine sisse arvatud) tungis peale 37. pataljon. Viimasest paremal oli 38. pataljoni pealetungiriba, mis ei hõlmanud Käreveret. Selle vallutamine on määratud Laeva-Kärevere maantee suunas ründavale 87. diviisi võitlusgrupile.
Paremal tiival algas pealetung 38. pataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale. Luure oli olnud täpne - tiib oligi lahtine ja kompanii tungis sügavale vastase positsiooni, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. Kiirelt järgnev 87. diviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. Kuigi vastane kiirustas tagasitõmbumisega, oli ka arvukalt «käte ülestõstjaid».
38. pataljoni esijärgu kompaniideks olid alates vasakult 4. ja 1. kompanii. Need liikusid metsasel maastikul, vastasega kontakti saamata. Nendest paremal oli edasitung sujuv, ilma et vastase üksikud koordineerimata katsed oleksid seda peatada suutnud. Ent mõne kilomeetri pärast pöörasid sakslased oma rünnakusuuna Emajõe poole, s.o. lõunasse. Ilmselt kardeti jõeäärsesse võssa putkanud vastaste tiivalööki. Kuna korrakohaselt loodi rindel side vasakult paremale (ja tagant ette), siis suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale. Ka pataljoni keskmine kompanii astus sama sammu. Õhtuhämaruseks oli aga pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma, sest see oleks tähendanud pataljoni pealetungiriba lõhestamist ja samuti 37. pataljoni parema tiiva ohustamist. 38. pataljoni varukompanii oli sellal juba rakendatud vasakul tiival oma ja naaberpataljoni tiiva kaitseks.
[redigeeri] Kärevere mõisas
Pimeduse saabudes asusid 38. pataljoni 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks. 2. kompanii oli sellal tunginud umbes kilomeetri kaugusele Kärevere mõisast, olles nurjanud vastase kaks katset tema tagalas edasitungi peatamiseks.
Kärevere mõisa maastik ei võimaldanud soodsaid kaitsepositsioone lõuna suunas, kuid oli taktikaliselt tähtis. Nimelt hargnes maantee mõisa lääneküljel kolmeks: peatee Laeva-Puurmani-Põltsamaa poole, üks kolmanda klassi harutee peateest põhja poole ja teine harutee kirdesse Õvi-Kärkna suunda. Kärevere sild oli ainus ülepääs Emajõest. Mõisa vallutamine oleks ära lõiganud Kärevere-Laeva ja Kärevere-Kärkna vahel rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestanud järelveo ja uute üksuste lahingusse paiskamise.
Neil ajendeil tungis 2. kompanii mõisa läänest ja põhjast. Mõisa suunduv harutee oli kiirkorras mineeritud tankimiinidega, ent need avastati õigeaegselt. Vastupanu varises kokku pärast ühe tankitõrjesuurtüki rivist väljalöömist.
Kell 21 oli mõis vastasest puhas. Vangide seas oleva leitnandi seletusel tõmbunud umbes 300-meheline pataljon koos kuue tankiga mõisast kirdesse metsa. Et rünnak tuli vastasele ootamatult, ilmnes kahe tanki jäämisest ründajate kätte enne nende käivitamist. Lisaks neile kaotasid vastased veel kaks tanki ja teisi relvi. 2. kompanii kaotuseks mõisa vallutamisel oli kaks haavatut.
