Joseph Stiglitz
Allikas: Vikipeedia
Joseph Eugene Stiglitz (sündis 9. veebruaril 1943) on ameerika majandusteadlane, Nobeli majandusauhinna laureaat 2001.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Joseph E. Stiglitz sündis ja kasvas Indianas Gary’s etniliselt väga kirjus keskkonnas, kus võideldi pidevalt tööpuudusega. Ta käis riigikoolides. Tema kodukoha avalike koolide süsteemgi oli üles ehitatud immigrantide integreerimiseks ühiskonda. Koolipõlves tegeles ta väitlemisega ning on ise öelnud, et tänu sellele tärkas temas huvi avaliku sektori ökonoomika vastu.
Stiglitzi kaks esimest abielu lõppesid lahutusega. Ta abiellus kolmandat korda 2004. aasta oktoobris Anya Schiffiniga, kellega koos ta töötab Columbia ülikoolis.
Teadusliku kraadi sai ta Amhersti Kolledžist, kus õppis 1960–1963. Sealgi oli ta kooli väitlusmeeskonna aktiivne liige. Aastail 1965-1966 töötas ta Chicagos Hirofumi Uzawa juhendamisel, kes oli saanud National Science Foundationi stipendiumi. 1966–1967 õppis ta Yale’i ülikoolis. Seal oli ta ka aseprofessor. Doktorikraadi sai ta 1967 Yale`i ülikoolist, mille täispikk nimi on Massachusetts Institute of Tehnology (MIT). Aastast 1969 oli ta Cambridge'i ülikooli Fulbrighti teadustöö kaasosaline. Järgnevatel aastatel oli ta professoriks Yale`i, Stanfordi, Oxfordi ja Princetoni ülikoolis. Praegu on ta professor Columbia ülikoolis. 1979. aastal sai ta John Bates Clarki auhinna, mida annab välja Ameerika Majandusassotsiatsioon alla 40-aastastele oma erialal silma paistnud majandusteadlastele.
Aastatel 1993–1995 oli ta Bill Clintoni valitsuse majandusnõunike kogu liige ning aastatel 1995–1997 esimees. Pärast seda asus ta tööle Maailmapangas peaökonomistina ning esimese asepresidendina 1997–2000 ajal, mil pretsedenditult hakati protestima ülemaailmsete majandusorganisatsioonide vastu. Pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohtumist Seattle'is 1999 sunniti Stieglitz ametist lahkuma. 2000. aasta juulis asutas ta Policy Dialogue'i (IPD), et aidata arengumaadel avastada poliitikas alternatiive ja võimaldada laiemat rahva osavõttu majanduspoliitikas.
Tunnustatud majandusteadlasena on ta kirjutanud õpikuid, mida on tõlgitud rohkem kui 12 keelde. Ta on ka ühe maailma juhtiva majandusajakirja “The Journal of Economic Perspectives” asutaja ning tema raamatut “Globalization and Its Discontents” on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aastal 2001 sai ta Nobeli majanduspreemia.
[redigeeri] Peamised uurimissuunad
Stiglitz aitas arendada majandusteaduse uut haru: informatsiooniökonoomikat. Ta on uurinud asümmeetrilist informatsiooni ning välja arendanud mõisted vaenulik valik (adverse selection) ja moraalne risk (moral hazard), mida kasutavad ka poliitika analüüsijad ning nõustajad.
Ta on andnud panuse ka makroökonoomiasse ning rahandusteooriasse, arenguökonoomikasse ning kaubandusteooriasse, avaliku sektori ökonoomikasse ning ettevõtete ökonoomikasse, tööstusettevõtete teooriasse ja põllumajandusorganisatsioonide ökonoomikasse, heaoluökonoomika ning sissetuleku ja heaolu jaotuse teooriatesse. Tema töö on aidanud selgusele jõuda, kuidas ja kui palju peaks riik eri turgudel sekkuma majandusse, et majanduse arengule kaasa aitada.
[redigeeri] Nobeli preemia
2001. aasta Nobeli preemia laureaadid rõhutasid, et turu osapooltel on erinev (ka ebatäielik) teave ning et teabe asümmeetrial on majandusele suur mõju. Nad eeldasid, et majandus ei ole olemuselt efektiivne ning et valitsusel on majanduse efektiivsuse suurendamisel oluline roll. Adam Smithi nähtamatu käe kontsepstioon – idee, et vabalt toimiv turg viib etteaimamatute jõudude toel efektiivsuseni – on nähtamatu, osaliselt selle pärast, et seda lihtsalt ei ole olemas.
Asümmeetrilise teabe tingimustes tekkiva turutasakaalu ning töötasustamise uuringud on olnud majandusteooria kiiresti arenevaks uurimisobjektiks juba üle kahekümne aasta. See teooria on välja töötatud peamiselt kolme mehe poolt: George Akerlof (California Ülikool (Berkeley)), Michael Spence (Stanfordi ülikool) ja Joseph Stiglitz (Columbia ülikool), kes said selle eest ka Nobeli preemia. Nende avastused on andnud majandusteadlastele analüüsimiseks väga laia teemaderingi, traditsioonilistest põllumajanduslikest turgudest kaasaegsete finantsturgudeni.
[redigeeri] Tähtsus
Stiglitz on üks enim tsiteeritud informatsiooniökonoomikat uurivaist majandusteadlastest. Ta on rõhutanud, et majandusmudelid, mis ei arvesta teabe asümmeetriaga, on tihtipeale eksitavad. Peamiseks sõnumiks on olnud see, et asümmeetrilise teabe korral käituvad turud tihti teisiti kui traditsiooniliste turumudelite korral. Paljud tema esseed on rajanud teed edasipidistele uuringutele ning analüüsidele.
Stiglitz on uurinud koos Weissiga asümmeetrilise teabega krediiditurge. Nad leidsid, et halbadest laenudest põhjustatud kaotuste vähendamiseks on parem vähendada laenude hulka kui tõsta laenuintressi, mida eeldaks klassikaline majandusanalüüs.
Stiglitzi töö Grossmanniga analüüsib finantsturgude efektiivsust. Tutvustatakse Grossmann-Stiglitz paradoksi: kui turg oleks täiusliku informatsiooniga, siis poleks ühelgi majandusagendil stiimulit teada saada, millel turuhinnad rajanevad. Aga kui keegi ei ole informeeritud, siis tasub agendil tegutseda selles suunas, et olla informeeritud. Seega informatsiooniliselt tõhusat tasakaalu ei eksisteeri. Sellel tööl on olnud suur mõju rahandusteooriatele.
Stiglitz on välja pakkunud teooria mittevabatahtliku tööpuuduse kohta. Shapiro ja Stiglitz arendasid välja nn.tasakaalupalkadega tööturu mudeli. Definitsiooni järgi ületab tasakaalupalk töötaja reservatsioonipalka ehk seda palka, mille puhul indiviid muutub ükskõikseks töölt lahkumise või tööle jäämise osas ning annab töötajale stiimuli oma tööd hästi teha. Shapiro ja Stiglitzi mudelis eeldatakse, et tööandja viib läbi juhuslikke vaatlusi, kui efektiivselt töötajad töötavad. Tööline, kes üritab töö tegemisest kõrvale hiilida ning jääb sellega vahele, vallandatakse ning hakkab saama oma reservatsioonipalka (otsides uut tööd või alustades oma äriga), mis on madalam kui see palk, mida ta oleks oma endises töökohas saanud, kui ta ei oleks töötegemisest viilinud. Tööandaja ja töövõtja optimaalne käitumine viivad tööpuuduse tasakaaluni. Shapiro ning Stiglitzi mudel on tänapäeva makroökonoomika tähtis osa.
Stiglitz on ka üks tänapäeva arenguökonoomikale alusepanijatest. Tal on suur osa ka avaliku sektori ökonoomika arendamisel. Veel võib välja tuua optimaalsete maksude teooria, tööstuslike ettevõtete teooria ning loodusvarade teooria.
[redigeeri] Välislink
