Jüri Kukk
Allikas: Vikipeedia
Jüri Kukk (1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda) oli eesti keemik, Tartu Ülikooli õppejõud ja vabadusvõitleja.
Kukk õppis ja töötas keemikuna Tartu Ülikoolis aastatel 1958–1979, vahepeal stažeeris ka Prantsusmaal Bellevue's.
Aastast 1979 osales Jüri Kukk ka antisovetlikus vastupanuliikumises. Ta vahistati erimeelsena sovetliku võõrrežiimi käsilaste prokuratuuriuurija Erich Vallimäe ja KGB juhtivtegelase Antti Taluri eestvõtmisel 13. märtsil 1980 ning langes seejärel julma justiitsmõrva ohvrina ühes Arhangelski oblasti vanglas.
Tartu Ülikool ja Jüri Kuke mälestuse austajad tõid novembris 1989 vangistuses hukkunu põrmu kodumaale ja sängitasid selle Kursi kalmistule.
Kuni tänaseni pole Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid vajalikuks pidanud Jüri Kuke hukkumise asjaolusid uurida.
Sisukord |
[redigeeri] Jüri Kukk teadlasena
Jüri Kukk on töötanud Tartu Riikliku Ülikooli dotsendina anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris.
Aastail 1969–1971 oli Jüri aspirantuuris ja 25. oktoobril 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadi diplomi sai Kukk kätte 6. märtsil 1973.
Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu teadusvahetuse raames viibis Kukk aastatel 1975–1976 teadustööl Prantsusmaal.
[redigeeri] Kohus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle
Kohtupidamine toimus 1980. aasta esimestel päevadel Eesti NSV Ülemkohtus Pärnu maanteel Tallinnas, istungit peeti nagu tavaks võõrvõimude nimel ning sel konkreetsel korral ka väljakutsuvalt, ignoreerides rahvusvahelisi proteste ja kohtualuse eluohtlikku seisundit. Eesistujaks oli juba Stalini ajast Eesti NSV ülemkohtu liikmeks olev naiskohtunik Asta Tooming. Ametlikult küll avalikud kohtuistungid olid tegelikult üldsusele rangelt suletud, saali istekohti täitsid KGB usalduse pälvinud isikud, kohtusaali sissepääsu valvasid erariides salateenistuse kaastöölised. Pahameele märgiks oli kohtumaja silti mitmel päeval määritud solgi ja jäätmetega.
Kohtualused Jüri Kukk ja Mart Niklus keeldusid demonstratiivselt osalemast protsessis ega vastanud kohtus esitatud küsimustele, kuna pidasid kohtuotsust ammu ja mujalt ette määratuks, mis oli objektiivsest õigusemõistmisest kauge ja ülekohtune, kuid sovetiaegsete poliitiliste protsesside puhul täiesti tavaline õiguspraktika.
Kohtuotsus kuulutati välja 8. jaanuaril 1981. Mõlemad kohtualused mõisteti süüdi, kuid erineva raskusastmega sätete järgi. Jüri Kukke karistati Eesti NSV Kriminaalkoodeks §194 prim järgi 2-aastase vangistusega sunnitöölaagris. See oli n-ö poliitiliste anekdootide paragrahv (poliitilise laimu levitamine) ning seega eeldas Kuke süüasi ka leebemat karistust, võrreldes sellega, mis ähvardas kaaskohtualust Niklust (antisovetliku propaganda ja agitatsiooni eest), nii et Kukk oleks võinud oodata pehmemat kohtlemist ja siis oleks seda võinud pidada rahvusvahelise teadusüldsuse ja meedia tähelepanu ja surve tulemuseks. Aga Jüri Kukk küüditati kehtivaid seadusi rikkudes karistust kandma väljapoole Eestit, mida sedalaadi sättes nagu §194 prim kvalifitseeritud süüasja puhul ei oleks tohtinud. Mart Niklust karistati Eesti NSV Kriminaalkoodeksi §68 järgi 10-aastase vangistusega ja järgneva 5-aastase asumisega.
Kuke ja Nikluse kohtuasi leidis üleilmset vastukaja. Sellest kirjutas juba protsessi käigus mitu Lääne suurlehte, näiteks prantsuse Le Monde (6. jaanuaril 1981) ja läänesaksa Die Welt (7. jaanuaril 1981). Protsessi järel kajastas Kuke ja Nikluse kohtotsust, nagu ka protsessi kogu käiku ja eellugu muuseas briti ajaleht The Observer (11. jaanauril 1981), samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu pidevast protsessikajastusest päevauudistesaadetes nii eesti keeles kui paljudes muudes keeltes. Samal ajal avaldati Eesti ametlikus, kompartei kontrollitud ajakirjanduses sama kohtuprotsessi kohta vaid neli lauset (V. Sepp "Kohtusaalist" Rahva Hääl, 13. jaanuaril 1981).
[redigeeri] Jüri Kuke hukkumine
Jüri Kuke surm saabus reedel, 27. märtsil kell 2.20 hommikul, kuu pärast tapilesaatmist Tallinnast. Vologda tapivangla haigla arst Boriss Kogani järgi johtus Jüri Kuke surm kolmest tegurist: mao laienemine, mis omakorda põhjustas südamepuudulikkuse ja kopsuturse. Mis võis põhjustada mao laienemise, ei teatatud.
Jüri Kuke matused toimusid 30. märtsil 1981 Vologdas, kuhu selleks Eestist kohale sõitsid abikaasa Silvi Kukk, Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste ja Rünno Vissak. Naised lubati surnut riietama. Surnukeha oli nälja ja haiguse käes olles väikseks jäänud nagu laps. Jüri ilme oli eakohatult vanaldane.
Seejärel maeti Jüri Kukk nimetusse hauda, mida jäi tähistama – võimurite suva kohaselt –põlvekõrgune puidust postike vanginumbriga 23781. Hauale asetati kodumaalt toodud lilled ja leinalindiga pärg. Pildistada ei lubatud, kuid Rünno Vissakul kaasas olevast fotoaparaadist õnnestus noormehel valvureile teha märkamatult paar ülesvõtet.
Põrandaalune kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis nr 11 (1981) kommenteeris Jüri Kuke surma asjaolusid nii: "Surnud oli inimene, kelle kohta veel kuu aja eest Eesti NSV Siseministeeriumi Paranduslike Tööde Valitsus väitis, et tema tervislik seisukord ei takista tal karistuse kandmist ning kelle olid terveks tunnistanud mitmekordsed arstlikud ekspertiisikomisjonid kohtuprotsessi ajal 5... 8. jaanuarini ja enne seda."
Kui lesk Silvi Kukk (neiuna Näro) GULAG-ist kaks kuud hiljem tõendi sai, oli surma põhjus muudetud isheemiaks (verevaegus pikaaegse südamehaiguse tõttu) – selline südamedefekt oli varem täheldamata.
Rein Taagepera leiab oma 1984. aastal ilmunud raamatus, et sovetlikud ametivõimud käitusid Jüri Kukke koheldes ta viimase hingetõmbeni vastuoluliselt: ühelt poolt katsuti vangi surnuks vintsutada, teisalt rakendati sundtoitmist, et surma vältida. (Rein Taagepera, Softening Without Liberalization in the Soviet Union. Lanham, 1984, lk 116.)
[redigeeri] Langenud Vabadusvõitleja Päev
Aasta pärast Jüri Kuke hukkumist, 27. märtsil 1982 tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadios ettepaneku hakata 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana.
Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentse on Tartus korraldatud alates 1997. aastast. Mälestusüritusi Jüri Kuke auks on korraldatud ka Tallinnas, Kursis ja Mõisakülas. Vaatamata taotlustele ei ole Eesti Vabariigi parlament ega valitsus soostunud 27. märtsi riiklikuks tähtpäevaks kuulutama.
[redigeeri] Kirjandus
- "Mart Niklus. Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud". Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, Stockholm 1983, 208 lk
- Rein Taagepera, "Jüri Kuke juhtum" – Looming 1989, nr 4, lk 500–510 ja nr 5, lk 654–662
- Rein Vihalemm, "Märter Jüri Kuke eluvaatest" – Looming 1990, nr 8, lk 1097–1103
[redigeeri] Välislingid
- Mart Niklus, "Süüdimatuse sündroom" – Luup nr 8, 1996
- Ilmar Palli, "Jüri Kukk: täht ja inimene" – Luup nr 15, 1996
- Salme Kartau, "Kirjad minevikust" – Kultuur ja Elu nr 2, 2004
