Irboska veretöö

Allikas: Vikipeedia

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Irboska veretöö oli reaktsiooni arveteõiendamine Eesti töölisliikumise tegelastega 3. septembril 1919. Pärast Eestimaa ametiühingute I kongressi laialiajamist 31. augustil 1919 toimetati 102 arreteeritut (74 kongressi delegaati ja 28 töölisaktivisti) Pihkva rindele. Nendest 76 saadeti üle rindejoone lootuses, et Punaarmee avab tule, kuid provokatsioon nurjus ja kõik jõudsid elusalt Nõukogude Venemaale. Irboskasse jäetud 25 arreteeritut lasti siseminister Aleksander Hellati käsul kohtuotsuseta kohapeal maha. Irboska veretöö ohvritena langesid Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu esimees Aleksander Johannes Eduard Hannus, sekretär Edmund Hammer, juhatuse liige Johannes Allik, presiidiumi liige Mihkel Koolmeister ja liikmed Pauline Gutmann, Johannes Kutnik, Johannes Mahoni, Johannes Peskmann, Aleksander Pruul, Juhan Rätsepp, Johannes Weismann ning töölisaktivistid Aleksander Jääger, Johannes Kummer, Willem Maasik, Jüri Rebane, Johannes Riismann, Martin Schmidt, Juhan Tippo, August Tuuder, näitleja Alfred Umberg, Marta Umberg, Harald Wennikas, Karl Wolbrück, August Wollmann, Martin Õun. Põgeneda õnnestus Ado Pärtelil.