Ilmar Laaban

Allikas: Vikipeedia

Ilmar Laaban (11. detsember 1921– 29. november 2000) oli eesti luuletaja, tõlkija ja publitsist.

Sisukord

1 Elu ja looming
2 Teosed
- 2.1 Eesti keeles
- 2.2 Rootsi keeles
3 Varia
4 Välislingid

[redigeeri] Elu ja looming

Ilmar Laaban sündis Tallinnas, käis 1934–40 Tallinna Reaalkoolis ja hakkas juba enne selle lõpetamist õppima Tallinna Konservatooriumis klaverit. Varasemad luuletused ilmusid 1936-38 õpilasajakirjas Realist.

1940. aasta sügisel läks Laaban Tartu ülikooli, kus ta õppis ühe aasta vältel romaani keeli. Järgmisel sügisel tuli Laaban tagasi Tallinna Konservatooriumi, et õppida Heino Elleri juures kompositsiooni. Peale klassikalise muusika huvitas teda džäss ja dodekafoonia.

Mais 1943 pages Laaban Soome kaudu Rootsi. Ta jätkas romaani keelte ja filosoofia õppimist Stockholmi ülikoolis, kus ta hiljem töötas lektorina.

Ilmar Laabani ainus luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus” ilmus 1946 Stockholmis. Seda peetakse esimeseks taotluslikult sürrealistlikuks luulekoguks eesti kirjanduses. Pärast seda loobus Laaban järjekindlast luuletuste kirjutamisest, kuid avaldas 1957 väikese kogu keelemängulisi aforisme pealkirja all „Rroosi Selaviste”.

Samal ajal hakkas Laabanit huvitama kõlaluule (sound poetry), milles tema tähtsamaks eeskujuks oli Kurt Schwitters. Laaban ise nimetas oma sedalaadi teoseid „häälutusteks”. Laabani häälutused tõukuvad enamasti prantsuse või rootsi keelest. 1998 anti Rootsis välja Laabani häälutustest koostatud CD-plaat.

Rootsis elades tõlkis Laaban rootsi keelde prantsuse, saksa ja eesti luulet. Rootsi kirjanduselus oli märkimisväärne koos Erik Lindegreniga tõlgitud ja koostatud valimik "19 kaasaegset prantsuse luuletajat" (19 moderna franska poeter, 1948). Eesti luulet tõlkis Laaban veel saksa ja prantsuse keelde. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi raadios.

Eesti keelde on Ilmar Laaban tõlkinud luulet prantsuse (Guillaume Apollinaire, Charles Baudelaire, René Char, Jean Cocteau, Paul Éluard, Pierre Emmanuel, Henri Michaux, Pierre Réverdy), rootsi (Gunnar Ekelöf, Elsa Grave, Erik Lindegren, Bertil Malmberg, Ragnar Thoursie), saksa (Hans Arp, Gottfried Benn, Paul Celan, Rainer Maria Rilke, Kurt Schwitters), inglise (William Blake, Lewis Carroll, Dylan Thomas) hispaania (Juan Ramón Jiménez, Federico García Lorca, Octavio Paz) itaalia (Giacomo Oreglia) ja vene (Mihhail Lermontov) keelest. Osa neist tõlgetest on avaldatud või taasavaldatud raamatutes "Oma luulet ja võõrast" (1990) ning "Magneetiline jõgi" (2001).