Harilik karusammal

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Karusammal on rahva seas sammaldest üks enim tuntud. Ta on inimestele meelde jäänud oma sügavrohelise värvusega. Tihedalt koos kasvades moodustavad karusamblad ülalt vaadates kauni tähemustrilise vaiba. See samblavaip on aga hea ainult vaatamiseks, istuda selle peal tavaliselt ei saa. Põhjuseks on hariliku karusambla kasvukoht. Kui proovite tema meelitavale vaibale istuda, siis tunnete peagi küljealuse märja olevat.

Harilik karusammal on karusammaldest üks niiskemate kasvukohtade taim. Tema esinemist metsas peetaks üheks kindlaks metsa rabastumise tunnuseks. Ta annab märku, et kui ei taheta metsa asemele sood, siis on viimane aeg inimese karm ja ebaõiglane käsi vahele panna. Ebaõiglane seepärast, et kui mets hakkab rabastuma, eks siis ole nii ette nähtud ja inimene ei tohiks looduse loomulikku arengut segada. Kui inimene aga igal pool pidevalt vahele astub, siis võib looduses valitsev tasakaal kaduda ja tagajärjed on ettearvamatud. Harilik karusammal ehk sageli käolina nime all tuntud taim kasvab rabastuvates metsades, harvem rabades. Tema tõsiseks nõudmiseks kasvukoha suhtes peale suure niiskuse on see, et pinnas poleks liiga lubjarikas. Muud tingimused ei saa üldiselt tema levikule takistuseks.

Harilik karusammal on meie sammaldest ka kõige suurema kasvuga. Kui üks taim samblavaibast õrnalt välja tõmmata, siis võib selles veenduda. Tema pikkus on kuni pool meetrit. See sõltub kasvukohast. Mida kiiremini sambla alumine ots laguneb ja mida aeglasemalt ülemine ots kasvab, seda lühem ta on. Karusammal laguneb niiskes üsna aeglaselt ja kasv on tal küllalt kiire. Kokku saamegi pika taime.

Eriti ilusaks teevad aga meie niiskete metsade tavalisema sambla kevadised eoskuprad. Need on tal pikkade harjaste otsas ja eoskupart kattev tanu on kauni kuldkollase värvusega ning narmastunud servaga. Nii seisavad need tihedalt üksteise kõrval nagu tillukesed sõjamehed, kes valmistuvad vallutama uusi alasid, kus kasvada.