Handid

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Vajab toimetamist.

ETNONÜÜM

Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel hantõ, idahantidel kantõk. Venelased nimetasid hante enne 1930. aastaid ostjakiteks: see nimi käibib mõnedes keeltes erialakirjanduses veel kohati tänaseni. Handid ise peavad nime „ostjak“ aga solvavaks, kuna vene keeles kasutatakse tänapäevalgi põlisrahvaste vananenud nimesid nende halvustamiseks. 14. sajandini nimetati hante ja mansisid ühise nimega „jugralased“.

ASUALA

Handid elavad Lääne-Siberis Obi, Irtõši ja teiste sealsete suurte jõgede ääres hajali laial territooriumil. Eristatakse kolme handi etnilist rühma: põhjahandid (Obi alamjooks ja lisajõed), lõunahandid (Irtõši alamjooks, Konda, Demjanka) ja idahandid (Obi keskjooks Pimist Vasjuganini), kes erinevad üksteisest murde/keele, enesenimetuste, elatusalade ja materiaalse kultuuri poolest. Hantide etnilised rühmad jagunevad jõgikonniti veelgi väiksemateks sotisaalseteks üksusteks (nt Vasjugani, Tromjogani, Vahhi, Kazõmi, Jugani, Ljamini, Pimi jt handid), kes elavad üksteisest üsna eraldatult.

Administratiivselt asustavad handid Handi-Mansi ja Jamali-Neenetsi autonoomset ringkonda ning väike osa ka Tomski oblastit.

Hantide asuala jääb valdavalt taigaaladele, kus kasvavad seedrid, männid ja lehised, põhjas ka metsatundrasse ja lagetundrasse. Need on soised madalad alad (25-100 m ü.m.p) rohkete jõgede ja järvedega.

RAHVAARV

1989. aasta rahvaloenduse järgi on hante 22 521. Umbes pooled neist elavad Handi-Mansi autonoomses ringkonnas, kolmandik asub Jamali-Neenetsi autonoomses ringkonnas ja ülejäänud teistes naabruses olevates administratiivüksustes. Vahetult enne nafta- ja gaasimaardlate avastamist ja massilist migrantide saabumist oli 1959. aasta rahvaloenduse andmetel hantide osakaal Handi-Mansi autonoomse ringkonnas veel ligi 10%. Tänaseks moodustavad handid alla 1% ringkonna elanikkonnast. See piirkond on ka üks väheseid Siberi alasid, kuhu on jätkunud venelaste, ukrainlaste jt sissevool tänaseni. Viimaste aastakümnetega on keset taigat ehitatud suuri linnu, kus elavad vaid üksikud handid. 70% hante elab praegu paikselt asulates (Sokolova 1994: 382).

KEEL

Handi keel koos mansi keelega moodustavad obiugri keelte rühma. Neile lähim keel on ungari keel: neid kolme on traditsiooniliselt peetud soome-ugri keelte ugri rühmaks1.

Handi keel jaguneb kolmeks murderühmaks või keeleks. 22 500 handist umbes 60% pidas 1989. aasta rahvaloendusel handi keelt ja 38,5% vene keelt oma emakeeleks. Handi keele erinevate murrete kõnelejad ei mõista üksteist või mõistavad osaliselt, mistõttu võib neid murdeid vaadelda ka kui eri keeli.

Põhja- ja idahantide seas kasutavad handi keelt enamjaolt keskealised ja vanema põlvkonna inimesed. Handi keelt räägivad ka need lapsed, kelle vanemad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega taigas või tundras. Lõunahantide seas räägivad vanemad inimesed juba valdavalt vene keeles.

Kuigi esimene handikeelne raamat, Matteuse evangeeliumi tõlge ilmus juba 1868. aastal, siis süstemaatilise kirjakeelte loomisega alustati nõukogude ajal. Suurte murdeerinevuste tõttu loodi 1930-1950 kuus kirjakeelt, millest vähesel määral on kasutusel vaid paar-kolm (Toulouze 1999: 72-73).

AJALUGU

Alates 13. sajandist püüdsid hante allutada nii venelased kui ka tatarlased, kellele handid pidid järgnevatel sajanditel maksma maksu. 16. sajandi lõpul, pärast võitu tatarlaste üle hakkasid venelased Lääne-Siberisse kindluslinnu ehitama ning sellest ajast sattusid handid tihedamasse kontakti venelastega. Handi nn vürstid2 tehti vene vasallideks ja 17. sajandil kaotasid nad täielikult sõltumatuse. Hantidelt hakati koguma jassakki orava- ja sooblinahkades. Seda tasuti esialgu handi „vürstide“ vahendusel, hiljem maksti otse vene ametnikele. 18. sajandi algul toimus hantide vägivaldne ristimine. Lõunapoolsetel aladel olid vene mõjud tugevamad kui põhjas ja idas. Irtõši ja Konda handid assimileeriti venelastega ja tatarlastega suurel määral 20. sajandi alguseks.

1930. aastatel kannatasid handid nagu teisedki Lääne-Siberi põlisrahvad kollektiviseerimise all, mille käigus jõukamad inimesed, nn kulakud jäeti oma varast ilma ning šamaanid vangistati või tapeti. Lapsi hakati saatma vastu vanemate tahtmist internaatkoolidesse, kus õppetöö toimus valdavalt vene keeles. Sellised nõukogude võimu vägivaldsed sammud kutsusid 1933-1934 esile hantide ja neenetsite vastuhaku, mis sai tuntuks „Kazõmi sõja“ nime all (vt Leete 2002).

Handid on ette jäänud maailma suurimate maagaasi- ja naftavarude ammutamisele, mis algas 1960. aastatel ja kestab tänaseni suuremas mahus kui kunagi varem. Neilt on ära võetud karja- ja jahimaid, neid on asustatud ümber ja reostatud nende elukeskkonda.3 Seoses naftatööstusega on tulnud hantide ja manside territooriumile elama suur hulk inimesi mujalt Venemaalt ja see on jätnud põlisrahvad oma elualadel suurde vähemusse. Paljusid hante on sunnitud traditsioonilist eluviisi lõpetama ja asuma paikselt elama mitmerahvuselistesse asulatesse, see aga on vaid kiirendanud hantide assimileeerumist. Kui veel 30 aastat tagasi oli laialdastel aladel (Vahhi alamjooks, Agan, Salõm, Vasjugan, Pim, Tromjogan) levinud suured handi kogukonnad ja traditsiooniline eluviis, nüüdseks on see kadunud või kadumas.

Handid on alates 1980. aastate lõpust asunud kaitsma oma õigusi, võideldes eriti omavolitseva naftatööstuse vastu. Samuti on toimunud rahvusliku eneseteadvuse kasvades kultuuri, keele, kooli, omakeelse meedia taaselavnemine. 1989. aastal loodi ühendus „Spasenie Jugrõ“, mis võitleb hantide ja manside õiguste eest.

ELATUSALAD

Handid on olnud ennekõike kalastajad ja kütid, kuid regiooniti on ka teistel elatusaladel suur tähtsus: Obi alamjooksu ja keskjooksu põhjapoolsete lisajõgede Ljamini, Pimi, Tromjogani ääres on domineerinud põhjapõdrakasvatus (põhjas tundra-, lõunas taigatüüpi põhjapõdrakasvatus); lõuna pool Irtõši alamjooksul tegeldi maaharimise ja loomapidamisega; vaid Obi keskjooksu lõunapoolsete harujõgede ääres on esimesel kohal olnud küttimine ja kalastamine (Balalajeva, Wiget 1998). Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on oravad, kärbid, jänesed, rebased ja põdrad ning erinevad vee- ja taigalinnud. Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast. Handid nagu ka mansid peavad pühaks loomaks karu, kelle tapmise järel peeti nelja- või viiepäevased karupeied, mis oli üks tähtsamaid obiugrilaste usundilisi riitusi. Hantidel on olnud veoloomana kasutusel põhjapõdrad, ka koerad ja lõuna pool hobused. Kalapüügis on levinud mitut tüüpi kalatõkete ja võrkude ning mõrdade kasutamine. Naftatööstuse pealetungiga on kalastamist tänaseks vähemaks jäänud, kuivõrd suur osa jõgesid ja järvesid on reostunud ja kalad on kadunud või haiged (Balzer 1999: 25).

Handid on olnud poolnomaadide (põhja pool ka täisnomaadide) ühiskond sesoonsete asulate või laagritega, mis on rajatud jahi-, karjatamis- ja kalastusalade järgi. Talveelamutena on kasutatud kapitaalsemaid hooneid nagu muldonne ja palkmaju, suveelamud olid valdavalt kergemad mitmesuguse vormiga lattehitised, mida kaeti kasetohuga. Obi alamjooksu nomaadsed handid on elanud aasta ringi kaasaskantavates püstkodades. Seda praktiseerivad veel vaid vähesed handid.

SOTSIAALNE ORGANISATSIOON

Hantidel on traditsiooniliselt sugulusarvestuse aluseks patrilineaarsed klannid, mis koosnevad peredest või laiendatud perede gruppidest. Ajaloos on tuntud ka hantide jagunemine eksogaamseteks “poolteks” (por ja mos), mis ühendasid eri klanne. See jaotus hõlmas ilmselt siiski vaid põhjahante (Kulemzin, Lukina 1992: 39). Klannide vahel jagunes maa jõgede kaupa ning laiendatud perede käes olid/on sellest osa maid, millel on nende suve- ja talveasulad (jurt) (Karapetova, Solovjova 2001). Tänaseni on olemas usk klannide jumalikusse päritolusse, millega on seotud ka maa pühaks pidamine. Klannid kannavad tavaliselt mõne looma, linnu või kala nime, keda peetakse pühaks. Varem esines ka mitmenaisepidamist (eriti põhjapõdrakasvatajate seas) ja leviraati, mis keelustati seadusega 1920. aastate lõpus.

USUND

Hantide usund on seotud tugevalt ümbritseva looduse ja maastikuga, kus elavad jumalad, vaimud ja surnud esivanemate hinged. Pühadeks kohtadeks võivad olla künkad, jõed, järved, saared, inimeste ehitatud pühad labaz'id, kus hoitakse puust jumalakujusid, kellele aeg-ajalt ohverdatakse. Maastikul on jumalate tegutsemisjäljed (nt Toorumi astumise jälg), mis aktualiseerivad rituaale ja seavad inimesi jumalate kaitse alla. Paljud handid elavad veel praegu oma põlistel klannimaadel, mida uskumuste järgi kaitsevad jumalad (Balalajeva, Wiget 1998).

Handid usuvad kosmose kolmikjaotusesse (alumine, keskmine ja ülemine ilm), millest alumisel ja ülemisel on veel seitse tasandit. Kõrgeim jumalus on Numi Toorum, kellega toimub suhtlus tema poegade ja tütarde vahendusel, kes haldavad looduslikku maailma. Noorim poeg on metsajumal ja esineb karu kujul. Karupeied, mida peetakse karu tapmise järel, on üks tähtsamaid rituaale handi usundilises praktikas. Need aga keelustati 1930. aastatel ja toimuvad tänapäeval väga harva.

Hantide seas on šamaanid vahendanud inimeste ja jumalate vahelist suhtlust, edastanud inimeste soove jumalatele ja jumalate nõudmisi inimestele. Nõukogude ajal suudeti hävitada suur osa šamaane või sundida neid loobuma tegutsemast, siis üksikuid šamaane leidus hantide seas veel hiljaaegu (Kereži 1995: 39). Igapäevaselt on olulisel kohal rituaalse puhtuse ja ebapuhtuse vastandus, millega arvestatakse tänaseni. Naiste ebapuhtus teatud perioodidel dikteerib kogu perekonna käitumist ja heaolu (Balzer 1981). 18. sajandil ristiti handid vägivaldselt õigeusku. Ajapikku on sulandunud handi kosmoloogiasse ja usundilisse praktikasse kristlikke jooni.

Tänapäeval, pärast 60 aastat usuvastaseid kampaaniaid ja šamaanide represseerimist, on taastatud paljud ohvrirituaalid, mis on saanud poliitilise tähenduse oma õiguste eest võitlevate hantide ja kohalike ametnike vahelises dialoogis (vt Leete 1999).