EKP Keskkomitee
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
EKP Keskkomitee (EKP KK ka EK(b)P KK) oli Eesti NSV ajal Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) täidesaatev organ, kuhu valiti inimesed EKP kongressil kongressi delegaatide hulgast.
Keskkomitee valis kongresside vaheliseks ajaks jooksvaks tööks vastavalt partei põhikirjale sekretariaadi. Sekretariaat omakorda kandis vastuvõetud otsustest ette büroole.
1. jaanuaril 1946 kuulus EKP KK nomeklatuuri 1842 ametikohta, millest 388 asus parteiorganites, EKP KK aparaadi töökohti oli 154. 1953. aastal oli nendest 140st KK aparaadi töökohtadest 14 ka NLKP KK põhinomeklatuuri kuuluvad. Eestlasi töötas sel aastal EKP KKs 66,6 protsenti, venelasi 34 ja muudest rahvustest kaheksa protsenti (peamiselt ukrainlased).
[redigeeri] Osakonnad ja sektorid
EKP Keskkomiteel oli parteiametnike aparaat, mis koosnes osakondadest ja sektoritest (sektorid olid tavaliselt osakondade koosseisus). Jaotus osakondadeks ja sektoriteks oli eri aegadel erinev. Alguses kuulusid aparaadi koosseisu: kaadriosakond, organiseerimise-instrueerimise osakond, partei propaganda ja agitatsiooni osakond, põllumajandusosakond, sõjaosakond, kooliosakond, finantsmajandussektor ja erisektor.
Osakonnad allusid sekretäridele (sekretariaadi liikmetele), kellest osa olid nummerdatud. Näiteks aastal 1940 oli Keskkomitee I sekretär Karl Säre, kellele allus organiseerimise-instrueerimise osakond, erisektor, finantsmajandussektor ning tööstuse ja kaubanduse osakond. II sekretär oli Nikolai Karotamm, kellele allusid põllumajandusosakond ja sõjaosakond.
1948 aasta I sekretärile Nikolai Karotammele allusid partei-, ametiühingu ja komsomoliorganite osakond ja erisektor, II sekretärile Georgi Kedrovile rasketööstusosakond, plaani-, finants- ja kaubandusosakond ja finantsmajandussektor. III sekretärile Villem Kuusikule põllumajandusosakond, Johannes Käbinile propaganda ja agitatsiooni- ning naistööosakond. Aleksei Müürisepale kergetööstus-, transpordi- ning administratiivosakond.
Eriosakond tegeles EKP KK paberimajandusega, kontrollides dokumentide ja KK kirjavahetuse liikumist ja ning valmistas ette KK istungeid ja koosolekuid.
KK oli ka iseseisev struktuuriüksus - parteikolleegium - mille ülesanne oli arutada kommunistide parteiliseid karistusi ja liikmelisust. Kolleegium esitas oma ettepanekud KK büroole.
