Alfred Rosenberg

Allikas: Vikipeedia

Alfred Rosenberg (12. jaanuar 1893 Tallinn – 16. oktoober 1946) oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei üks juhtivaid funktsionääre, üks partei ideoloogilistest juhtidest. Rosenbergi sulest pärinevad mitme natsionaalsotsialistide rassiteooria ja antisemitismiga seotud doktriinid.

Alfred Rosenberg sündis baltisaksa perekonnas. Tema isa oli Lätist pärit jõukas kaupmees Woldemar Wilhelm Rosenberg. Ema Elfriede Caroline Sire oli pärit Eestisse elama asunud hugenottide suguvõsast. Rosenbergi perekond elas Tallinna vanalinnas Vana-Posti tänavas praeguse kino Sõprus kohal.

Pärast Peetri Reaalkooli (praeguse Tallinna Reaalkooli) lõpetamist jätkas Rosenberg õpinguid Riia Polütehnikumis arhitektuuri alal. Õpingute kõrvalt tegeles ta maalimise ja ajalooga.

Esimese maailmasõja puhkemine katkestas Rosenbergi õpingud Riias. Polütehnikum evakueeriti Moskvasse.

Enamlaste võimuletuleku ajal viibis Rosenberg ajutiselt Krimmis. Kui sinna saabus teade, et sakslased on vallutanud Saaremaa, ruttas ta Tallinna, et proovida ühineda Saksa sõjaväega. Et aga sakslaste tulek viibis ja tal olid ülikoolis mõned eksamid õiendamata jäänud, sõitis ta tagasi Moskvasse. Sooritanud eksamid, omandas ta 1. järgu lõpudiplomi, mis andis talle arhitekti kutse. Varsti saabusid sinna ka Saksa okupatsiooniväed ja Rosenberg kavatses astuda vabatahtlikuna sõjaväkke. See ei õnnestunud ning ta asus tööle Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetajana.

Pärast teadet Saksamaa kokkuvarisemisest otsustas Rosenberg asuda poliitilisele tegevusele. Oma esimese ettekande marksismi ja juutluse üle pidas ta 30. novembril 1918.a. Tallinnas. Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist sõitis Rosenberg koos Riia baltisakslase Max Scheubner-Richteriga Münchenisse. 1919.a. suvel kohtus ta Adolf Hitleriga ja ühines tema liikumisega. Ta astus natsionaalsotsialistide partei liikmeks 1919. aastal enne Hitlerit, mil see partei kandis veel Saksamaa Tööpartei nime.

1921. aastal asus Rosenberg koos Dietrich Eckartiga toimetama partei häälekandjat "Völkischer Beobachterit". 1937. aastal oli Rosenberg "V.B." peatoimetajaks ja alates 1938. aastal lehe vastutavaks väljaandjaks.

Kui Hitler pärast Müncheni putši arreteeriti, määras ta Rosenbergi enda asemel natsiliikumise juhiks. Ernst Piperi kirjutatud Alfred Rosenbergi eluloos on väidetud, et Hitleri sellise otsuse motiiviks olid Rosenbergi nõrgad juhivõimed - seega ei kujutanud ta endast ohtu, et võiks Hitleri kõrvale tõrjuda.

Rosenberg võttis osa 1921. aasta oktoobri marsist Coburgi ja Saksa Päevast 14. ja 15. oktoobril Coburgis ja saatis Hitlerit Bürgerbräu-keldris ja marsil Feldherrenhallesse 9. novembril 1923.aastal.

Riigipäevavalimistel 14. septembril 1930. aastal valiti Rosenberg riigipäeva liikmeks ja seal esindas ta rahvussotsialistide rühma välispoliitilistes küsimustes.

1. aprillil 1933 nimetas Hitler ta erakonna NSDAP välispoliitilise ameti juhiks ja riiklikuks juhiks (Reichsleiter). Hitler saatis Rosenbergi Londonisse välispoliitilisteks kõnelusteks, kuid see ei olnud talle edukas. 31. jaanuaril 1934 nimetati Rosenberg Hitleri volinikuks rahvussotsialismi kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal. Tema juhtimisel tegutses aastast 1940 büroo, mis tegeles kunstivarade kokkuröövimisega okupeeritud aladelt ja Ida-Euroopa juutidelt; raamatukogud koondati Frankfurdis asutatud kõrgkooli Hohe Schule, mille rektoriks oli samuti Rosenberg. 1941. aastal nimetati ta Ida-alade riigiministriks.

Rosenbergi ideoloogiliseks põhiteoseks peetakse raamatut "20. sajandi müüt". See on Hitleri "Mein Kampfi" kõrval üks tsiteeritumaid fašišmiideoloogia trükiseid, kuid hoolimata suurest trükiarvust ei saavutanud see kunagi suurt populaarsust. Raamat on hüplik ja pseudoteaduslik paks teos, mis pälvis küll kõrgeima Natsi-Saksa kultuuripreemia ("Kunsti ja teaduse eest"), kuid muuhulgas naeruvääristas seda ka Hitler. Sõja lõpus hakkas Rosenberg kaotama Hitleri soosingut ja tõrjuti kõrvale tähtsamatest otsustest.

Peale selle on Rosenberg kirjutanud veel "Juutide jälg aegade keerises", "Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika", "Talmudi ebamoraal", "Katk Venemaal", "Riigivaenuline Sionism", "Vabamüürlik maailmapoliitika". Ta arvukad kõned ja artiklid on koondatud koguteostesse "Veri ja au", "Ideede arenemine" ja "Võitlus võimu pärast".

1942. aasta mais külastas Tallinnat ja Tartut. See jäi tema ainsaks visiidiks pärast Tallinnast ärakolimist.

Nürnbergi protsessil määrati talle kõrgeim karistus, Rosenberg hukati poomise läbi.

[redigeeri] Kirjandus

Henn Käärik, "Natsionaalsotsialismi enesetunnetusest I. Alfred Rosenberg" – Vikerkaar 1992, nr. 9
Karl Wilhelmson, "Alfred Rosenberg ja Eesti" – Vikerkaar 2001, nr. 8-9
Ernst Piper, "Alfred Rosenberg: Hitlers Chefideologue", München : Blessing 2005, 831 lk.; Lühendatud eestikeelne väljaanne: Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2007