Aleksander Elango

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Elango (aastani 1924 Johanson; 21. veebruar 1902 – 17. märts 2004) oli eesti pedagoogikateadlane ja Vabadussõja veteran.

Elango astus vabatahtliku koolipoisina 1919. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. 1919. aasta 1. detsembril osales ta 17-aastasena emakeelse Tartu Ülikooli avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav Villem Ernits. Peagi sai Elangost üliõpilane; aastatel 1931–1985 oli ta Tartu Ülikooli õppejõud. Juba 1930. aastael sai temast üks Eesti tunnustatumaid pedagoogikateadlasi. Ta osales aktiivselt ka ühiskondlikus elus, olles näiteks 1936–1940 Koduse Kasvatuse Instituudi juhataja. Nõukogude ajal jätkas Elango pedagoogikaalast tööd ja rahva harimist, algatades näiteks Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi rajamise 1972. aastal. Selle töös osales ta 1993. aastani.

Elango jäi kuni elu lõpuni vitaalseks, tegeledes teadustööga kuni 98-aastaseks saamiseni. Ta hoidis end kursis ka päevauudistega ning astus näiteks välja Euroopa Liitu astumise vastu, kartes, et see on Saksamaa diktaadile alluv organisatsioon. Elango suri natuke aega pärast 102-aastaseks saamist, olles sinnani üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane ning viimane eestikeelse Tartu Ülikooli avaaktusel osalenu.

[redigeeri] Välislingid

• Virumaa Teataja kompilatsioon 2002.-2004. aasta artiklitest Aleksander Elango kohta
• [1] ja [2]- ajakirja "Videvik" artiklid Elango elu ja tegevuse kohta.