Sanglepp
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.| Sanglepp | ||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Sanglepp Morton Arboretum'is (Illinois' osariik, USA)
|
||||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||||
|
||||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||||
| Alnus glutinosa (L.) Gaertn. |
Sanglepp ehk must lepp (Alnus glutinosa) on kaseliste sugukonda kuuluv puuliik, Eestis pärismaine.
Sanglepp on eluvormilt mitmeaastane heitlehine lehtpuu.
Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m. Saab kuni 100¼130 a. vanaks.
Rahvapäraselt on sangleppa kutsutud ka nimedega: mustlepp, emalepp, soolepp, seatamm.
Sisukord |
[redigeeri] Kirjeldus
Õis Lahksugulised tuultolmlejad õied. Isasurvad on 4¼7 cm pikad, rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlais ühisel rootsul, käbikesekujulised ja punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsi lõpus või aprillis.
Vili Lame väike üheseemneline pähklike on ümbritsetud kitsa tiivaga. Viljad valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Tumepruunid käbid jäävad puu otsa pikaks ajaks, nende pikkus on 1,2¼2 cm ja läbimõõt kuni 1 cm.
Leht Varrel vahelduvalt paiknevad sulgroodsed rootsuga lihtlehed on kujult äraspidimunajad või ümmargused, iseloomuliku pügaldunud või tömbi tipuga, pealt tume- ja alt helerohelised, noorelt kleepuvad. Leheserv on tipuosas kahelisaagjas, alusel terve.
Vars Noored võrsed on kolmekandilised, siledad, vahel kleepuvad, punakaspruunid, heledate kriipsukestega. Vanemas eas on koor tumepruun kuni hallikas, rõmeline, moodustub paks korp. Tüvi laasub kiiresti.
Juur Juurestik on hästi arenenud peajuure ja tugevate külgjuurtega, pindmine. Juurtel esinevad mügarbakterid.
Paljunemine Paljuneb eelkõige seemnetega, mis idanevad hästi ja kiiresti, levikule aitavad kaasa kevadised vooluveed. Uueneb hästi nii seemneist kui kännuvõsudest, juurevõsusid annab harva. Paljundada võib ka pistokstest.
[redigeeri] Levila
Levik ja ohtrus Kasvab Kesk- ja Põhja-Euroopas, Aasia läänepoolsetel aladel ja Põhja-Aafrikas. Eestis tavaline, rohkem niiskematel aladel, eriti Lääne-Eestis.
[redigeeri] Ökoloogia
Kasvukoht Kasvab puurindes lodumetsades, jõekallastel, puisniitudel ja luidetel. Eelistab hästi lagunenud huumusrikkaid madalsoomuldi. Liigniiskuses kasvab vaid liikuva põhjavee korral. Valguselembene. Hea külmakindlusega.
Koht ökosüsteemis Juurtel on mügarbakterid, mis seovad õhulämmastikku - nii kuulub pinnaseparandajate hulka. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele. Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
[redigeeri] Kasutamine
Kasutamine Puit on kerge, pehme, hästi töödeldav, kuivanult roosakas, vees vastupidav. Sellest toodetakse vineeri, joonestuslaudu, mööblit, kasutatakse ka nikerdustöödeks ja kütteks, hinnaline suitsutatud toodete valmistamisel (annab tootele kuldkollase värvuse, läike ja hea maitse). Sanglepast valmistatakse kõrgekvaliteedilisi muusikariistu. Koor sisaldab park- ja värvaineid (sobivad naha värvimiseks ja parkimiseks). Puidust tehakse ka sütt ja äädikhapet. Haljastuses kasutatakse mitmeid dekoratiivseid vorme. Ravimtaim, käbisid kasutatakse seedehäirete korral.
Sanglepa päriskodu on üleujutatavatel jõe- ja ojalammidel: seal ei saa tema vastu ükski teine meie kodumaine puuliik. Aga ta võib kasvada ka üsna kuival maal, kinnistada luiteliiva ja luua soodsat kasvukeskkonda kivipuistangutel. Pealegi läheb üha enam hinda tema roosakat tooni puit.
Sanglepp kasvab looduslikult kogu Euroopas, välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad: tema levila põhjapiir läbib Kesk-Skandinaaviat ja -Soomet, ulatudes 63.–64., kohati ka 65. põhjalaiuseni. Väljaspool Euroopat kasvab sanglepp Lääne-Siberis, Väike-Aasias ja Kaukaasias, samuti Põhja-Aafrikas [1]. Teadaolevalt kõige kõrgemal kasvab see puuliik Kaukasuse mäestikus – kuni 1800 m merepinnast [7].
Võõrpuuliigina on sangleppa laialdaselt kultiveeritud Ameerika Ühendriikides ja Kanadas [2, 11, 14]. Haljastuses on tuntud lõhislehine (A. glutinosa ‘Laciniata’, ‘Imperialis’) ja kollaste lehtedega (A. glutinosa ‘Aurea’) sanglepp.
Baltikumi kliimaolusid peetakse sanglepale optimaalseks [2]. Sanglepikuid on kogu Eestis, kuid rohkem Ida- ja Edela-Eestis ning Lääne-Eesti saartel (eriti Hiiumaal).
Kasvuolude suhtes nõudlik. Sanglepp ehk must lepp (Alnus glutinosa) moodustab meie tingimustes puht- ja segapuistuid, kasvades viimastes koos sookase, saare ja haavaga, kuivematel (kuivendatud) kasvukohtadel ka arukase ja kuusega. 2003. aasta andmetel katavad sanglepa enamusega puistud Eestis 67 900 ha, seega 3% metsamaa pindalast. Sanglepa enamusega puistute puidutagavara oli 2003. aastal 15,85 mln. m3 ehk 3,5% Eesti metsade üldtagavarast [9]. Sagedamini kuuluvad need puistud lodu, sõnajala, madalsoo ja angervaksa kasvukohatüüpi.
Sanglepp kasvab kuni 30 m kõrguseks, eluiga küünib harilikult 100–150 aastani, kuid ta võib saada isegi 300 aasta vanuseks [1]. 1998. aasta seisuga oli jämedaima Eestis teadaoleva sanglepa tüve ümbermõõt rinnakõrguselt 4,3 m. See puu kasvab Harjumaal Kurna mõisa pargis [12].
Valgusnõudlikkuselt peetakse sangleppa samaväärseks hariliku männiga [6]. Puistus kasvatab ta sirge, väikese koondega tüve, lagedal aga laiuva võra, laasudes halvasti.
Sanglepp on kiirekasvuline puu hästi arenenud pinnalähedase juurestikuga, mille sügavus oleneb kasvukohast. Et juured ei küüni tavaliselt kuigi sügavale, kannatavad eriti vanemad sanglepikud sageli tormiheite all, mädanikust kahjustatud seest õõnsad puud ka murduvad. Sanglepp eelistab niiskeid ja viljakaid muldi, kasvades peamiselt jõe- ja ojalammide madalamates osades. Samas on sanglepa kiire kasvu üks olulisi eeldusi liikuv põhjavesi. Taludes hästi perioodilisi üleujutusi, kasvab sanglepp jõudsalt lodumetsas, kus ükski teine puu tema vastu ei saa. Siit ka ütlus: lodu on sanglepa kodu. Erinevalt teistest puuliikidest pole metsakuivendusel sanglepale kindlalt positiivset ega negatiivset mõju: ta võib olla väga tootlik nii kuivendamata kui ka tagasihoidlikult kuivendatud aladel [3].
Sangleppa peetakse Eesti kliimaoludes üsna külmakindlaks, kuigi külmematel talvedel (näiteks 1939/40) on puud saanud märgatavaid külmakahjustusi. Ka möödunud kevadel rikkus hiliskülm sanglepa lehti ja võrseid. Metsloomad ja putukad meil seda puud oluliselt ei kahjusta.
Mulla rikastaja ja pinnaseparandaja. Nagu kõik teisedki lepad suudab sanglepp sümbioosis Frankia mügarbakteritega siduda õhulämmastikku, rikastades sellega mulda (vt. lähemalt Eesti Looduse selle aasta aprillinumbrist lk. 24–25. Toim.). Võrreldes paljude lämmastikku mittesiduvate Euroopas levinud lehtpuudega, sisaldavad lepalehed kaks kuni kolm korda rohkem lämmastikku, lehevaris laguneb kiiresti, suurendades mullaviljakust [10]. Just selle omaduse tõttu on sangleppa enamikus Euroopa riikides ning Ameerika Ühendriikides ja Kanadas rakendatud pinnaseparandajana ammendatud karjääride, turbamaade, erosiooniohtlike alade jm. metsastamiseks. Eestiski on sangleppa kasutatud ammendatud põlevkivikarjääride taasmetsastamisel ja tuiskliiva vastu.
Suurepäraselt õnnestunud katse tuiskliivasid kinnistada tehti 1901. aastal Hiiumaal Luidjas. Lahtine liiv takistas liikumist Luidja rannas: suurema tuulega oli sealt võimatu läbi pääseda. Liiva prooviti katta puuokstega, kuid asjatult. Ka katsed luiteliiva lehise ja männi abil kinnistada ei andnud tulemusi [13]. Seejärel otsustati rajada sanglepakultuur, mis täidab siiamaani hästi oma ülesannet. 1998. aastal oli Luidja sanglepiku puidutagavara 400 m3/ha [5].
Sanglepp uueneb Eestis looduslikult peamiselt kännuvõsude abil, mida tekib küllalt palju isegi 80–90 aasta vanuste puude raiumisel. Paraku kannatavad kännuvõsudest uuenenud sanglepikud sageli seenhaiguste, peamiselt ebatuletaela (Phellinus igniarius) põhjustatud tüve südamemädaniku all. Mädanik ei kahjusta mitte ainult vanu, vaid ka noori puistuid, sest järelkasv saab tüvemädaniku vanadelt kändudelt kaasa.
Märksa harvem võib leida seemnetest tekkinud looduslikku uuendust. See on tingitud peamiselt liigi valgusnõudlikkusest: seemneist tärganud taimed hukkuvad vanade puude ja lopsaka rohttaimestiku varjus juba esimesel aastal. Suurema tõenäosusega võib seemnelist uuendust leida vana metsa servas, kus kasvavad rikkalikult seemet andvad sanglepad ja mingil põhjusel pole konkureerivat rohttaimestikku (näiteks on maapinda millekski ette valmistatud). Ent noort järelkasvu võib rohkesti leida vaid kuni 40 meetri kaugusel emapuudest, sest enamik seemneid tuulega kaugemale ei kandu [6]. Seemnest tärganud puid peetakse üldiselt mädanikukindlamaks. Kirjanduse andmetel paljuneb sanglepp väga harva ka juurevõsude abil [8].
Parem puit tuleb kultuurpuistutest. Pidevalt kännuvõsude abil uuenedes annavad meie sanglepikud kehva puitu: puud on sageli kõverad, okslikud ja tüvemädanikest vaevatud. Seetõttu soovitatakse kvaliteetse puidu saamiseks rajada sanglepa kultuurpuistuid. Tuntud metsateadlane ja sanglepauurija Bernhard Haller on juba 1932. aastal märkinud: “Oletades nõudmise kasvamist mustlepa tarbepuu suhtes, tuleks parematel boniteetidel tegema hakata mustlepa kultuurisid, sest üksikud analüüsid näitavad, et seemnest kasvanud puud on tervislikult paremas seisukorras ja näitavad kestvamat juurdekasvu kui kännuvõsust tekkinud puud.” [4] Peale põliste metsamaade saab sanglepa kultuurpuistuid rajada ka näiteks kõrge põhjaveetasemega ja perioodiliselt üleujutatavatele heinamaadele, kus teised puuliigid kasvada ei suuda.
Kahjuks on Eestis varasematel aastakümnetel rajatud väga vähe sanglepa kultuurpuistuid: nõukogude ajal eelistati metsanduses okaspuid. Sanglepp, nagu ka teised kiirekasvulised lehtpuud, arvati tollal metsa umbrohu hulka ja neid raiuti peamiselt küttepuuks. Samadel põhjustel puudus huvi ka looduslike sanglepikute uurimise ja majandamise vastu. Viimasel aastakümnel on rajatud püsikatsealad Järvselja õppe- ja katsemetskonda ning Sirgala põlevkivikarjääri tasandatud puistangutele.
Sanglepa puit on kerge, pehme, habras, hästi töödeldav, toorelt valkjas, kuivanult roosakas. Kvaliteetset mädanikuvaba puitu kasutatakse peamiselt vineeri- ja mööblitööstuses ning nikerdustöödel. Mööblivalmistajad hindavad sanglepapuidu kena tekstuuri ja kergelt punakat tooni. Tume lepamööbel meenutab veidi mahagoni, mistõttu vanarahvas on nimetanud sangleppa ka vaese mehe mahagoniks. Tänapäeval ei pea selline ütlus täielikult paika, sest hea sanglepapuit ja sellest valmistatud mööbel on küllalt kallis. Lepapuidu punakas toon ja vähene määrduvus on teinud ta haavapuidu kõrval nõutavaks saunaruumide viimistlusmaterjalina.
Sanglepp sobib hästi küttepuuks ja puidusöe põletamiseks. Väga hinnatud on sanglepa puit liha ja kala suitsutamisel, sest annab tootele ilusa kuldkollase värvuse ja läike ning hea maitse. See puu sobib ka vesiehitusteks, sest on vees vastupidav mädanemisele. Seetõttu on just sanglepast valmistatud näiteks suur osa vaiadest, millel seisab Veneetsia linn [12].
[redigeeri] Vaata ka
