Promiskuiteet

Allikas: Vikipeedia

Promiskuiteet on millegagi tegelemine ilma valikuta, juhuslikult, süütult. Seda mõistet on enim kasutatud seksuaalse kõiklubatavuse tähenduses.

Kuni 19. sajandini oli etnoloogias, sotsioloogias, kultuurantropoloogias jt humanitaar- ja sotsiaalteadustes laialdaselt omaks võetud seisukoht, mille kohaselt ürgühiskonnas, enne abielu ja perekonna tekkimist, valitses promiskuiteet ehk seksuaalne kõiklubatavus. Arvati, et vastassugupooltest koosnev kogukond oli omavahel grupiabielus ning alles hiljem arenesid välja teistsugused abielutüübid (polügaamia, polüandria ja monogaamia).

Sellise seisukoha kujunemise põhjusi oli mitmeid. Enamik kultuurantropoloogilisi uuringuid nn loodusrahvaste kohta tehti 19. sajandil "kabinetiteadlaste" poolt, kes ise polnud kunagi kohapeal käinud ning tuginesid üksnes reisijate, misjonäride jt ülestähendustele. Ürgühiskonna või inimkonna algse oleku rekonstrueerimisel lähtuti progressi-ideest, mille kohaselt on kõigile kultuuridele omased täiustumise ja komplitseeritumaks muutumise astmed. Tundus loogiline oletada, et kunagi, enne perekonnatüüpide väljakujunemist neid lihtsalt ei olnudki ning ürgühiskonnas olid seksuaalsuhted ilma igasuguste piiride ja tabudeta. Seda seisukohta esindab muuhulgas ka Friedrich Engelsi teos "Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine", mis koos Karl Marxi teostega võeti kommunistliku ideoloogia teenistusse.

On juhitud tähelepanu ka sellele, et 19. sajandi viktoriaanliku moraali tingimustes võisid selliseid fantaasiaid tingida ka sügavalt psühholoogilised põhjused.

Kaasaegne kultuurantropoloogia ei ole kinnitanud täieliku promiskuiteedi olemasolu üheskis teadaolevas ühiskonnas ega kultuuris.

Promiskuiteeti on praktiseeritud 60. aastatel hipide kommuunides jm alternatiivsetes subkultuurides.