Mandžušrī

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Mandžušrī ("meeldiv suursugusus"), mahajaana ja vadžrajaana mütoloogias bodhisattva Mandžušrī (tiibeti hdžam—dpal [džam-paj]), "Meeldivalt Kaunist", veel Mandžugoša ja tiibeti Džam—jang (hdžam-djang), 'Meeldivahäälne'. Mandžugoša sellega on kooskõlas ka tema mantra OM! A-RA-PA-TŠA-NA-DHI! Tarkuste sümbolina (tiib. šes-rab-kji-lha) on ta iga budistliku teksti, nn. vaikne juuresviibija, kui seda loetakse ja öpitakse. Mandžušrī austamine andvat kõrgeimat tarkust, Dharma (seadmuse) valdamist, meelespidamist, mõistuse täiuslikkust ja sõnaosavust väitlustel. Mandžušrī mantraid lugedes jõutakse virgumisele. Mandžušrī on kolmas dhjaani-bodhisattva, tuntakse ka nimede all Mandžnatha ("meeldiv avitaja"), Vagishvara ("kõne isand").

Meelepette Hajutaja emanatsioon on Mandžušrī raevukas, tantristlik aspekt ja vorm.

Tema epiteediks on Kumarabhuta ("kunagine prints"). Mandžušrī nimi esineb juba vanimas mahajaana kirjanduses, mis annab alust oletada, et tema kuju on tekkinud viimastel sajanditel e.m.a. Mahajaana mütoloogias oli Mandžušrī seitsekümmend (müriaadi-?) kalpat tagasi öilis kuningas ühes idas asuvas budaväljal (selle maailma ja meie maailma vahel olevat seitse tuhat kakssada miljardit maailma). Temas tärkas virgumismeel ja ta otsustas viibida bodhisattvana sansaaras senikaua, kuni ei jää ühtegi päästmist vajavat elusolendit. Vadžrajaanas on Mandžušrī koos Avalokiteshvara ja Vadžrapaniga üks kolmest tähtsamast bodhisattvast. Mandžušrī kehastab tarkust, ja tavaliselt kujutatakse teda ilusa India printsina, kes hoiab ülestõstetud paremas käes lõõmavat tarkusemõõka ja vasemas käes "Prajnaparamita" raamatut. Mandžušrī kultus oli eriti populaarne Tiibetis ja Hiinas, kus ta esineb paljude legendide peategelasena. Tiibetis on Mandžušrī maiseks kehastuseks peetud sakja koolkonna eestseisjaid ja gelukpa koolkonna rajajat Tsongkhapad (XV sajandi algus).

Nepalikeelse "Svajam-bhū Purāna" järgi tuli Mandžušrī Viietipuliselt Mäelt Hiinamaalt, lõi oma Tarkuse mõõgaga ära Nepalis asuvate mägede lõunakülje mille tulemusena vesi purskas mäe seest välja , andes Nepalile laia ja viljarikka Katmandu oru.( Swayambhu Purana (Devnagari: स्वयम्भू पूराण) Swayambhu Purana on budistlik tekst kus kirja pandud millised Buddhad ja bodhisatvad saabusid Katmandu orgu , millal, ja mida tegid. Sealne teksti-versioon räägib veel, et Mandžušrī nähes järve keskel imeilusat helesinist lootoslille lasi järve kuivaks ja lille asukohale tekkis mägi millele hiljem inimesed rajasid suure stuupa Swayambhunath

Mandžušrī hoiab enda paremas käes lõõmavat Tarkuse ja Valgustatuse mõõka, millega raiub maha nõmeduse, juhmuse ja vaimupimeduse. Vasakus käes hoiab Mandzhusrhi Jumaliku Tarkuse Raamatut sinisel lootosõiel (milles sisalduva teadmise läbi jõuavad Mandžušrī juhtnööride järgijad teisele kaldale suure vabanemiseni. Tiibeti "Kandžuris" on Mandžušrīle pühendatud enam tekste ja ruumi kui ühelegi teisele bodhisattvale. Laamad seavad ta (Dharma) Seadmuse kaitsjana bodhisattvate rea etteotsa. Mõnedes tantrates võtab ta kuulajana vastu joogajuhiseid. Talle omistatakse kõnelused Buddhaga ja seostatakse aru tarkusga, mis jõuab meie teadvusse läbi tekstide, mille vahendusel räägib meiega Mandžušrī isiklikult. Selle Šāriputraga küsimuse üle, kuidas maailm tekkis. Sisese õpetuse kohaselt on Mandžušrī tarkuse alg-läte.

Varajasemas mahajaana budismis on Mandžušrī ainus tantristlik jumalus, keda kujutatakse ilma šakti (naispooleta), tähistades sümbolina tema täiuslikku brahmatšārja (Brahmachariya) (sugulist askeesi) ja (Kõrgema Tarkuse) teadvuse-seisundite selgitavate (õpetavate) teaduste täieliku valdamist. Hilisem mahajaana andis Mandžušrīle naise (šakti) jumalanna, Sarasvati. Mandžušrīd seostatakse teda astroloogiaga ja astroloogidele on ta põhiline juhendaja ning kaitsja.

On erinevaid Mandžušrī kui kaitsja apekte, neist on mainitud ka Padmasambhava eluloos. Erinevaid õpetlasi Indias, Nepalis, Tiibetis ja Hiinas on peetud Mandžušrī taaskehastusteks. Mandžušrī kuulsate kehastuste hulgas on ka Ātiša (980-1052), kes pea 60-aastaselt asus 1038. aastal Vikramašīla kloostrist Maghadas teele Tiibetisse, et alustada suurt budismi (lamaismi) uuendamist, mis viis hiljem gelukpa koolkonna asutamisele. Tsongkhapa poolt lõpetades Ātiša alustatud uutmisprotsessi Tiibeti budismi kallal.

Sikkimis on praeguse kuningate dünastia asutaja kanoniseeritud Mandžušrī kehastusena. Mandžušrī on üks rahulikest jumalustest (tiibeti zhi-na). Raevuka jumaluse vormis (tho-no) kehastub ta Vadžra Bhairavane, "Auväärt Välgu-noolne". Thankadel tavaliselt istub Mandžušrī buddha asendis lootos troonil. Vabalt langev siidist rüü, kullast kaunistused kalliskividega ja rikkalikult ilustatud kuldne peaehe näitavad, et Mandžušrī on kuninglik prints. Ta kehast kiirgub vikerkaarevärvides aura ja müstiliselt roheline, tumepunasega ääristatud nimbus osutab tema muutumatule ja igikestvale vaimsusele.Mandzhusrhi thankade allosas on tavaliselt kujutatud Tarkuse kalliskivijärve. Veest kiirgub kalliskivide sära, mõlemas ülemise kalda nurgas on budausu Kolm Kalliskivi, Kolm Aaret (skt. triratna) Buddha, (Dharma) Seadmus ja munklus (Buddha, Dharma ja Sangha). Ülemises nurgas Mandžušrī mõõga kohal on kujutatud tavaliselt dhjaani-buddha Amitābhat, piiritu valguse buddha. Taši Laamasid ehk Pantšen-laamasid peetakse Amitābha kehastusteks. Amitābha punane värv tähistab Amitābha sarnasust Päikesega, mis valgustab meie maailma. Amitābha enese virgutavat, nähtamatut valgust, tähistab Päikese salajane loomus Amitābha valitseb läänepoolse paradiisi, Devatšani üle. Ta istub buddha asendis lootos troonil ja hoiab käes anumat surematust andva amritaga. Teises ülemises nurgas thankadel on tihti dhjaani-buda Vadžrasattva, "Jumalik Õilsameelne", idasuuna valdaja. Paremas käes hoiab too Vadžrasattva, dordžed (sanskriti vadžra), muutumatuse tähist, ja dilbut, jumaliku ületava kangelaslikkuse tähist, vasakus käes. Ka tema istub buddha asendis lootos troonil ja nagu Amitābha ja Mandžušrī, kiirgab vikerkaaretaolist aurat ja nimbust. Ta on valge, sest valge on idaga seonduv värv.

Trikāja, "Kolme keha". Amitābhat seostatakse dharmakājaga, Vadžrasattvat Sambhogakājaga ja Mandžusrhid nirmanakājaga. Vastavalt jumaluse mandalale, samuti koolkonnale ja pühendatuse astmele on trikāja kehastused erinevad, kuid olemuslikult ühed.