Litograafia

Allikas: Vikipeedia

Näide litograafiast, 1902;
originaalsuurus 33×24 cm

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Sisukord

1 Tehnika
2 Eelised
3 Ajalugu
4 Litograafia liike
5 Tuntumaid litograafe
- 5.1 Maailmas
- 5.2 Eestis
6 Vaata ka
7 Välislingid

[redigeeri] Tehnika

Litopress

Trükkimiseks on vaja litokivi. Selleks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tušiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga.

Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga ning tõmmiste arv on piiramatu.

[redigeeri] Eelised

Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

[redigeeri] Ajalugu

18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 1796–98. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised.

1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.

1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.

Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773–1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.

Litograafia 1827. aastast
Autor Felice Festa
Suurus: 37,5 x 20 cm.

1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.–18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut.

1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (Bayrischer Gemäldesaal), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.

Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.

1818. aastal andis Alois Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.

Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.

Eesti esimesi litotöökodasid asutati 1835. aastal Tartus.

Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat asendab ofsettrükk.

[redigeeri] Litograafia liike

Pesapallikaart
Kromolitograafia

Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tušiga (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer).
Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt.
Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist.