Lavrenti Beria
Allikas: Vikipeedia
Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene Лаврентий Павлович Берия; 29. märts 1899 – 23. detsember 1953) oli Nõukogude Liidu riigitegelane ja üks Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi. Tema isikut ja tegevust on hinnatud väga vastuoluliselt. Nikita Hruštšov tegi temast peamise vastutaja Stalini-aegsete kuritegude eest, hiljem aga on tema tegevuse kohta avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.
Beria sündis Suhhumi lähedal megreli talupoja perekonnas ja läks 1917. aastal Bakuusse inseneriks õppima.
Aastatel 1921–1931 töötas Beria Kaukaasia julgeolekuoraganites, tõustes lõpuks nende juhiks. Aastatel 1931–1938 tegi Beria karjääri sealses parteiaparaadis, saades lõpuks Gruusia NSV juhiks.
Aastal 1938 sai Beriast NKVD juht ning Stalini üks suuremaid soosikuid. Tema ülesandeks jäi Suure Terrori lõpetamine ja NKVD eksjuhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine. Samas ei valanud Beriast sugugi vähem verd ka Stalini teised lähedased isikud, sealhulgas ka Nikita Hrustšov, kes juhtis Ukraina NSV-d ja lasi Terrori ajal tappa sadu tuhandeid inimesi. Teise maailmasõja ajal tõusis ta Nõukogude võimuhierarhia oskusesladvikusse, temast sai Riikliku Kaitsekomitee liige, sõjatööstuse juht ning lõpuks ka nõukogude tuumapommi loomise eest vastutaja. Sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma (tema asemele tuli Viktor Abakumov) kuid ministrite nõukogu esimehe asetäitja ning Poliitbüroo liikmena jäi ta siiski NSVL-i üheks olulisemaks juhiks. Lisaks sellele asus ta pärast aatomipommi valmimist juhtima ka vesinikupommi väljatöötamist. Beria teened tuumapommi loomisel tulenevad peamiselt oskuses hankida Ameerikast olulist luureinfot.
Vahetult enne Stalini surma tekkisid Berial temaga vastuolud, peamiselt seetõttu, et Stalin kartis Beria võimu liigset suurenemist ning ei soovinud temast oma järglast. Seetõttu püüdis ta Beriat mässida megreelide ja arstide fiktiivsetesse vandenõudesse. Siiski polnud Beria hävitamine tema otsene eesmärk, vaid esmajoones püüdis Suur Juht hävitada Vjatšeslav Molotovi ja Anastass Mikojani. Beriat kavatses ta ilmselt veel mõnda aega kasutada. Sellegipoolest kahtlustatakse Beriat mõnikord Stalini tapmises.
Aastal 1953, pärast Stalini surma, sai Beriast koos Hruštšovi ja Georgi Malenkoviga nn "kollektiivse juhtkonna" liige ehk Nõukogude Liidu tegelikke juhte. Just tema initsiatiivil viidi läbi radikaalseid reforme riigi sise- ja välispoliitikas. Sisepoliitikas taotles ta punaimpeeriumi uute alade (Eesti, Läti, Leedu, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina) suhtes senisest erineva kaadripoliitika rakendamist, soovides seal ametisse seada kohalikku päritolu riigiametnikke, samuti hakkas ta välja töötama kavasid iga liiduvabariigi rahvusliku eripära rõhutamiseks. Beria arvates pidid need meetmed rahvast nõukogude korraga lepitama. Sama eesmärki teenis ka tema kava muuta vastupanuliikumise (metsavendluse) mahasurumise taktikat, nimelt püüdis ta neid siseministeeriumi agentide kontrolli alla saada ning kergendada inimeste legaliseerumist ja leevendada karistusmäärasid. Peale selle kavandas Beria ka bürokraatia vähendamist ning riigiaparaadi funktsioneerimise radikaalset efektiivistamist, näiteks vähendati NSVL ministeeriumite arvu üle kahe korra ning siseministeeriumi töötajate arvu ligi poole võrra. Välispoliitikas püüdis Beria tegeleda pingelõdvendusega, püüdes ära leppida nii Jugoslaavia juhi Josip Broz Titoga kui ka lääneliitlastega. Suurelt osalt just tänu tema poliitikale lõppes Korea sõda.
Beria kaugemateks eesmärkideks olid aga Saksamaa ühendamine erapooletuks kapitalistlikuks riigiks ning idabloki radikaalne reformimine. Kuidas see täpsemalt välja oleks näinud, pole aga teada, selle kohta on käibel vaid mitmeid kuuldusi. Näiteks on räägitud faktist, et hilisema Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri isale, diplomaadi Georg Merile pakkus Beria toona Eesti riigipea kohta.
Teised võimukandjad neile reformidele hea pilguga ei vaadanud. Kuigi Hruštšov ja Malenkov näisid teda alguses igati toetavat, asusid nad liiga suurt võimu ja populaarsust koguva Beria vastu peagi vandenõud kavandama. 26. juunil 1953 arreteeriti Beria marssal Georgi Žukovi kaasabil parteikongressil ning juuli alguses mõisteti Beria tegevus parteipleenumil ametlikult hukka. Muuhulgas tembeldati ta ka rahvusvahelise imperialismi agendiks. Detsembris mõisteti Lavrenti Beria surma ning hukati.
