Johannes Vares
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus, ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (juuliuse kalendri järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Viljandimaa – 26. november 1946 Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli EKP liige 1940. aastast.
Sisukord |
[redigeeri] Elutee
Keskhariduse omandas Vares aastail 1904–1910 Pärnu gümnaasiumis ning 1910–1914 õppis ta Kiievi ülikoolis meditsiini. Järgnevalt oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst (1920 - 1939), talle määrati 1915. aastal Anna Ordu IV, Stanislause III ja Danieli II järgu ordenid. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest omistati talle Vabadusristi II järk.
1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.
Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal kujunes Varesest vasakpoolse maailmavaatega poeet, kes vastandas end koos teiste sotsiaaldemokraatlike intelligentidega Konstantin Pätsi vaikivale ajastule. Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje. [1]
Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas "Looming". Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).
Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. [1]. Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid. [1]. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn. Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust. [1]. Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"[1], kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas valitsus formaalse palve[1] Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.
24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941 juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.[1]
Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri infarkti[1], kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga. On oletatud ka seda, et ta tapeti. [1].
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kirjandus
- Harald Peep, "Johannes Vares-Barbarus" (lühimonograafia). Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959, 100 lk.
- Nigol Andresen, "J. Barbaruse hommik ja keskpäev" – Looming 1980, nr. 1, lk. 118–125
- Leonhard Lapin, "Johannes Barbarus konstruktivistliku poeedina" – Sirp ja Vasar 30. mai 1980
- Erich Kaup, "Johannes Barbaruse surmaeelne kiri" (ka kirja fotokoopia) – Keel ja Kirjandus 1990, nr. 1
- Hengo Tulnola, "Mälestusi Johannes Vares-Barbarusest" – Looming 1990, nr. 1, lk. 94–101
- Voldemar Pinn, "Kahe mehe saatus" (Johannes Vares-Barbarus ja Hjalmar Mäe), Haapsalu 1994
- Valdur Ohmann, "Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus" – Tuna 2002, nr. 1, lk. 64–77
[redigeeri] Viited
| Eesti Vabariigi presidendid |  |
|---|---|
| Päts | (Vares)** | Uluots* | Rei* | Warma* | Kint* | Mark* | Meri | Rüütel | Ilves | | |
| *- peaminister presidendi ülesannetes (eksiilis); **- presidendi kohusetäitja kuni Eesti annekteerimiseni |
| Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid |  |
|---|---|
| Ministrite Nõukogu esimees (1918) |
|
| Päts | |
| Peaministrid (1918–1920) |
|
| Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip | |
| Riigivanemad (1920–1934) Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts |
|
| Peaministrid (1934–1940) |
|
| Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitjad (1944–1992) |
|
| Peaministrid (1991–) (Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip | |
