Indie rock

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Sonic Youth

Arcade Fire

The Postal Service

Moonlander, Lee Ranaldo, Sonic Youth & Moodswinger, Liars

Indie rock on rokkmuusika alaliik, mis eksisteerib põhiliselt iseseisvas põrandaaluses muusikastseenis. “Indie rock” on lühend sõnapaarist "independent rock". See termin sobib kirjeldamaks nii indie-bändide DIY hoiakut kui ka väikse-eelarvelisi plaadifirmasid, mis nende muuikat välja annavad. Paljud indie-plaadifirmad teevad küll koostööd suuremate labelitega, kuid otsuste tegemine on siiski autonoomne. Seetõttu on indie-bändidel vabadus katsetada ja arendada oma saundi, emotsioone ja sõnu, mis ei pea meeldima põhilisele kuulajaskonnale — tähtsam on isiklik maitse ja arvamus kui kasum (olgugi et ka väiksemad plaadifirmad soovivad hakkama saada).

Indie rocki juured ulatuvad tugevalt Ameerika ja Briti 80-ndate põrandaalusesse ja alternatiiv rocki, kui välja arvata mõned loomulikud muutused, mis on toimunud selles žanris viimastel aastakümnetel. Indie rock sai iseseisvaks muusikastiiliks umbes sellel ajal, kui Nirvana tavakuulajani jõudis ja kuulsaks sai. Laiem kuulajaskond lihvis alternatiivrocki ajapikku uueks tõsimeelseks hard-rockiks, ja seega ka ettearvatavamaks ja testostorooni-põhiseks. Indie rock oli reaktsioon selle vastu; mitte kõik alternatiivrocki omadused ei muutunud Nirvana tärkamisega, ja osad ei tahtnudki. Eelkäijateks žanritest võib nimetada punk rocki, post-punki, hardcore punki, shoegazing’i, twee poppi, garaažirocki ja muidugi alternatiivrocki. Indie rock on siiski kitarripõhine muusika, mida viljelevad väikeste muusikafirmade alla kuuluvad bändid ja kusjuures Suurbritannias ongi tavaliselt alternatiivsele muusikale vihjatud kui "indie" mitte "alternatiiv".

Olgugi, et indie rock jagab pungi põhimõtteid kaubanduslikkuse ja kommertsi koha pealt, ei olda nii konkreetsed selles suhtes, kas bänd end müüb või jääb iseseisvaks. Levinud arvamus on üleüldse, et on võimatu indie muusika erinevaid lähenemisviise üldisele massile meeldivaks teha ja põhjuseid selleks on umbes sama palju, kui on indie bände. Siin aga mõned tavalisemad- muusica on liiga pentsik ja süütu, veider; liiga tundeline ja melanhoolne; liiga tasane ja delikaatne; liiga unelev ja hüpnotiseeriv, liiga isiklik ja ennastpaljastavate laulusõnadega; liiga madala tootmiskuluga; liiga keerukate meloodiate ja riffidega; liiga toores ja tahumatu; liialt inspireeritud paljudest esialgsetest indie bändidest; liiga kaugete ja lõhestatud struktuuridega; liiga inspireeritud ebapopulaarsetest või eksperimentaalsetest muusikastiilidest.

Kuid hoolimata detailidest, on indie rock muusika outsideritele, mis on tehtud outsiderite poolt — just nagu ka alternatiivrock kunagi oli, kuid indie sisaldab vähem "ürgset maskulliinsust". Mitte et indie poleks kunagi võimas ja sügavalt sisimast, lihtsalt leidub sealt harva agressiivseid elemente.

90-ndate edenedes kujunes indie rockil välja palju alaliike (indie pop, dream pop, noise-pop, lo-fi, math-rock, post-rock, space-rock, sadcore ja emo sealhulgas), mis kõik tunduvad jäävat põrandaalusteks. Viimasel ajal on indie rockist saanud käibefraas, mida kasutatakse et kirjeldada erinevaid bände, kelle muusikastiil varieerub garaažirockist psühhodeelilise folk-muusikani.