Henry VII

Allikas: Vikipeedia

Henry VII (28. jaanuar 1457 – 21. aprill 1509) oli Inglismaa kuningas alates 22. augustist 1485, Tudori dünastia asutaja.

Henry oli Lancasterite dünastia viimane tõsiseltvõetav troontaotleja, kes põgenes pärast Yorki dünastia võitu Prantsusmaale. Kui Richard III Inglismaa troonile sai, alustas Henry agitatsiooni Prantsusmaa kuninga juures, saades piisavalt raha ja relvi, et varustada sobilik invasioonivägi, millega ta 1485. aastal Inglismaale tungis. Bosworhti lahingus said Richardi ülekaalus väed lüüa, nii et ilmselt oli tegu reetmisega. Richard langes ning Henry VII kuulutati Inglismaa kuningaks. Ta suutis oma võimu stabiliseerida ning tagada Tudorite dünastia võimu järgmiseks 120 aastaks, abielludes Edward IV tütre Yorki Elizabethiga.

Sisukord 1 Elulugu 1.1 Päritolu ja nooruspõlv 1.2 Valitsusaeg 1.3 Tähtsus järglaste jaoks 2 Abielu ja lapsed 3 Kirjandus

[redigeeri] Elulugu

[redigeeri] Päritolu ja nooruspõlv

Henry VII ema oli Margaret Beaufort, kes oli Edward III poja Genti Johni ebaseadusliku poja John Beaufort vanema samanimelise poja poeg. Henry isa oli kõmri päritolu ülik Edmund Tudor, kes oli Owen Tudori (Owen ap Maredudd ap Tudor) ja Henry V lese Katherine Valois' poeg. Seega sai Henry nii isa- kui ka emaliinis pretendeerida Inglismaa ja Prantsusmaa troonile. Henry isa suri enne tema sündi, ema oli sünnitades aga vaid 13-aastane.

Henry lapsepõlv möödus Rooside sõja keerises. Tema onu Jasper Tudor pooldas Lancastereid ning kuulutati seetõttu 1461. aastal, Edward IV troonile tõusmise järel lindpriiks. Nii põgenes ta koos noore Henryga Walesi ning varjas end seal tükk aega mägedes. 1468. aastal langes Henry aga kuninga kätte vangi, kuid teda koheldi küllaltki hästi. 1471. aastal vabastas korraks taas troonile saanud Henry VI ta vangistusest, kuid peagi langes troon taas Edward IV kätte. Henry ja ta onu põgenesid taas Walesi ning mõne aja pärast Bretagnesse, kus hertsog François II nad hästi vastu võttis.

Järgnevatel aastatel liitus Henryga sur hulk Yorkide vastaseid, kes juba 1483. aastal tegid esimese katse Henryt Inglismaa troonile upitada. Kuid Buckinghami hertsogi Henry Staffordi organiseeritud mäss kukkus läbi ning Henry jäi selle toetamisega hiljaks, maabudes Plymouthis pärast reetliku hertsogi hukkamist. Järgmine võimalus saabus 1485. aastal, mil Yorkide vaenlaste plaan ka õnnestus, kui Richard III Bosworthi lahingus hukkus ning Henry krooni endale sai. Henry VII võimuletulek jäi eelviimaseks õnnestunud invasiooniks Inglismaale (viimane oli William III võimuletulek ehk Kuulus Revolutsioon 1688. aastal).

[redigeeri] Valitsusaeg

30. oktoobril 1485 krooniti Henry Westminsteris ametlikult kuningaks ning 18. jaanuaril 1486 abiellus ta Edward IV tütre Yorki Elisabethiga, kindlustades nõnda tunduvalt oma positsioone veel küllaltki ebastabiilsel Inglismaal. Juba sama aasta algul sündis Henryle troonipärija, kellele sai nimeks Arthur, mis tulenes brittide legendaarse kuninga Arturi nimest.

Henry VII valitsemise esimestel aastatel destabiliseeris tõsiselt riigi elu Lambert Simneli ülestõus. Toda andekat noormeest innustasid Henry vastased kehastama Richard III vennapoega Edwardit. Et Iirimaal olid Yorkide positsioonid väga tugevad, siis viidi ta sinna ning krooniti 1487. aastal Edward VI nime all Inglismaa kuningaks. Teda tunnustasid Iiri aadlikud, kuid Inglismaal suutis Henry VII oma võimu säilitada, purustades Stoke Fieldi lahingus mässuliste ülekaaluka väe. Enamik vandenõulasi tapeti, Simnel aga töötas oma elu lõpuni kuninga alluvuses köögipoisi ja pistrikutaltsutajana. Iirimaal suutis Henry oma võimu taastada 1488. aastaks. Järgnevalt piiras Henry järk-järgult Iirimaa autonoomiat ning allutas selle üha otsesemalt oma võimu alla. Lambert Simneli alistamist Stoke Fieldi lahingus on mõnikord peetud ka Rooside sõja lõpuks.

1492. aastal algas aga uus Henry-vastane vandenõu, kui Iirimaal kogus toetust Perkin Warbeck, kes kuulutas end Edward IV pojaks Richardiks ("Richard IV"). Ta leidis toetust nii keisrikojast (Friedrich III poja Maximilian I poolt) ning ajutiselt ka Prantsusmaa kuningalt. [[1495]. aastal kukkus aga Warbecki esimene invasioonikatse läbi ning ka Iirimaal taaskindlustus Henry võim. Warbeck põgenes Šotimaale kuningas James IV juurde ning püüdis 1496. aastal tolle toetusel uuesti Inglismaale tungida. Ent taas sai talle osaks läbikukkumine ning 1498. aastal langes ta Cornwalli mässu mahasurumise järel Henry VII kätte vangi. Et ta püüdis 1499. aastal Towerist põgeneda, siis poodi ta üles.

Henry VII valitsusajal oli väga põletavaks probleemiks ka Bretagne'i hertsogkonna saatus. Hertsog François II ei soovinud Prantsusmaa kuningale alistuda ning püüdis oma iseseisvust säilitada, toetudes just Henry abile. Prantslaste võimu suurenemisest polnud huivtatud aga ka Aragóni ja Kastiilia monarhid Isabel ja Fernando II, samuti Saksa kuningas Maximilian, kes püüdsid Prantsusmaad sundida hertsogkonna allutamise plaanidest loobuma. Henry VII ei saanud aga ühemõtteliselt hertsogit toetada, sest tema troonile tõusmisel oli suur osa ka Prantsuse kuninga toetusel, pealegi ei saanud Rooside sõjas laastatud Inglismaa endale täiemõõdulist sõda Prantsusmaaga lubada. Kui hertsog François 1489. aastal suri, algas tõsine võitlus selle nimel, kes saab endale tema ainsa lapse, tütar Anne'i käe. Henry VII püüdis saavutada Anne'i abielu Maximilianiga, kuid tal polnud Prantsusmaa mõjutamiseks piisavalt vahendeid. 1491. aastal pidi Anne abielluma Charles VIII-ga ning Inglise väed lahkusid hertsogkonnast. Siiski suutis ihne ning raha hoolsalt lugev Henry saavutada enda jaoks positiivse lahenduse: Etaples'i leppega 1492. aastal kohustus Charles talle igal aastal maksma 50 000 taalrit.

Tõsiseks hoobiks oli Henryle armastatud poja Arthuri surm 1502. aastal, mis näis nurjavat tema strateegilise liidu Kastiilia ja Aragóniga, sest too oli just abiellunud Isabeli ja Fernando tütre Aragóni Katariinaga. Kuna varsti suri aga Henry enda naine, siis plaanis ta mõnda aega abielluda Katariinaga ise. Lõpuks otsustas ta naise siiski oma pojale Henryle jätta.

1503. aastal õnnestus Henry VII-l sõlmida abielu James IV ja oma tütre Margareti vahel, mis lõpetas mõneks ajaks Šotimaa ja Inglismaa vastasseisu.

Henry VII suri 1509. aasta algul vaid 52-aastaselt, olles nõrgestatud mitmest haigusest, tõenäoliselt ka süüfilisest.

[redigeeri] Tähtsus järglaste jaoks

Henry VII ajal tugevnes oluliselt kuninga isikuvõim, piirati tunduvalt kohalikke valitsusorganite, aga ka Inglise parlamendi võimu. 1487 loodi spetsiaalne kuningast sõltuv nõukogu Tähekoda, mis jäi Inglismaa üheks mõjukamaks instantsiks 17. sajandini. Esile tõusid mitmed kuninga soosikud, kellest mõjukaimaks osutus kardinal Thomas Wolsey, kes jätkas oma karjääri ka Henry VIII ajal. Samuti aeti korda riigi rahaasjad ning täpsustati seadussüsteemi. Henry VII, olgugi et sageli rahaahne ja ihne, tõetas siiski haridust ja kunsti, nõnda sai ka tema järeltulija Henry VIII äärmiselt laiapõhjalise ja hea hariduse.

[redigeeri] Abielu ja lapsed

18. jaanuaril 1486 abiellus Henry VII Westminsteris Yorki Elizabethiga.

• Arthur (20. september 1486 - 2. aprill 1502)
• Margaret Tudor (28. november 1489 - 18. oktoober 1541)
• Henry VIII (28. juuni 1491 - 28. jaanuar 1547)
• Elizabeth Tudor (2. juuli 1492 - 14. september 1495)
• Mary Tudor (18. märts 1496 - 25. juuni 1533)
• Edmund Tudor (21. veebruar 1499 - 19. juuni 1500), Somerseti hertsog
• Edward Tudor, tema sünd on kaheldav
• Katherine Tudor (2. veebruar 1503 - 2. veebruar 1503)

Kõik lapsed kandsid Suurbritannia printsi/printsessi tiitlit.

[redigeeri] Kirjandus

• Priit Raudkivi. "Tudorid Inglismaa troonil: ühe suguvõsa lugu 1485–1603". Tallinn: Argo, 2002.

Eelnev: Richard III

Inglismaa kuningas 1485–1509

Järgnev: Henry VIII