Francisco de Zurbarán
Allikas: Vikipeedia
Francisco de Zurbarán [frans'isko de survar'aan] (7. november 1598 Fuente de Cantos (Extremadura) – 27. august 1664 Madriid) oli Hispaania maalikunstnik.
Francisco de Zurbarán õppis Sevillas Juan de Rohelasi juures. 1617–1618 töötas ta Llerena linnakeses Extremaduras, seejärel naasis Sevillasse. Seal abiellus ta Leonor de Jorderaga, kellega sai 7 last. Tööd oli tal väga palju, sest Lõuna-Ameerikas avati tollal järjest kloostreid, mis meeleldi tellisid Zurbaránilt pilte. 1633 sai ta Felipe IV õukonnakunstnikuks, ehkki ei kolinud pealinna ega maalinud õukonnale ka palju töid.
1626–1627 maalis ta vastavalt lepingule dominiiklaste orduga 21 pilti religioossetel teemadel, 1628–1630 pilditsükli Pedro Nolasco elust ja teise tsükli Bonaventura elust. 1634 maalis ta 10 pilti Heraklese vägitöödest.
Francisco de Zurbarán maalis ainult natuurist. Tema maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon. Teoste kompositsioon ei ole harilikult keeruline ja selles on kõigest mõned figuurid loomulikes, lihtsates poosides. Joonistusstiil on väga realistlik ja teda on Velázqueze kõrval teiseks hispaania varauusaegse kunsti suureks realistiks nimetatud. Koloriidilt meenutab ta Caravaggiot ja teda ongi nimetatud hispaania Caravaggioks. 1650-ndatel ilmus tema maalidesse ka lüürilisust ja emotsionaalset pinget.
Zurbarán oli ületamatu meister langevate kangaste, laudlinade ja muu sellise joonistamises. Talle meeldis teha pilte, kus maalitavatele mitmest valgusallikast eri tüüpi valgust langeb, ja saavutas selles suure meisterlikkuse.
Pärastpoole hakati õukonnas teda võrdlema Bartolomé Estéban Murilloga, eelistades viimase sentimentaalsust, ja tema kuulsus vähenes. Ta ei saanud enam tellimusi. 1658 kolis ta Madriidi, lootes rohkem tööd saada, ent hoolimata sõprusest Diego Velázquezega suri vaesuses.
