Tervetoon
Allikas: Vikipeedia
| Intervallid |
|
Priim |
| Vaata ka |
Tervetoon ehk täistoon on üldises praktilises muusikalises keelekasutuses suure sekundi sünonüümiks.
Mõiste "tervetoon" tuleneb Aristoxenose poolt kasutusele võetud mõistest "toon". Aristoxenos kasutas mõistet "tervetoon" helikõrguse intervalli mõõtühikuna, tuletades sellest mõisted pooltoon, kolmandiktoon, veerandtoon ja üldiselt 1/n-toon ning kujutas konsoneerivaid intervalle tervetooni kordsetena: kvart = 2½ toon, kvint = 3½ toon, oktaav = 6 toon. Samad suuruste vahekorrad kehtivad ka täna lääne muusikas valitsevas võrdtempereeritud kaksteisthelisüsteemis.
Pythagorase traditsioonis ilmneb puhta kvindi (helisageduste suhe 3:2) ning puhta kvardi (helisageduste suhe 4:3) erinevus tervetooniga (helisageduste suhe 9:8). Juba Eukleides võttis üle aristokseenliku terminoloogia, mistõttu mõiste "tervetoon" muutus mitmetähenduslikuks. Renessansi ajal hakati puhta tertsi (5:4) kasutuselevõtu tõttu tegema vahet suurel tervetoonil (9:8) ja väiksel tervetoonil (10:9) (puhas suur terts = suur tervetoon + väike tervetoon). See vahe kehtib ainul puhta häälestuse puhul, kuna erinevate temperatsioonide korral on tervetoonil taas uued proportsioonid. Enamasti elimineeritakse süntooniline komma (erinevus suure ja väikse tervetooni vahel), nii et tervetoon on kõigi tavaliste temperatsioonide kontekstis üheselt mõistetav intervall, mis tugineb definitsioonile "tervetoon = kvint - kvart".
Antiigi helisüsteemis kerkisid peale Philolaose/Eukleidese ja Aristoxenose diatooniliste tetrakordide esile veel väga paljud erinevad diatoonilised tetrakordid, näiteks Didymose tetrakordid, mille puhul tänapäeva muusikateoreetikud räägivad suurtest ja väikestest tervetoonidest intervallide suhetega vastavalt 9:8 ja 10:9.
Diatooniliste heliridade puhul kasutatakse astmetena vaid tervetoone ja pooltoone. Siit tulenevad sünonüümid tervetoon = suur sekund ning pooltoon = väike sekund.
| intervall | oroportsioon | ligikaudu tsentides |
|---|---|---|
| tervetoon (võrdtempereeritud häälestus) | ![\sqrt[6]{2}](../../../../math/f/b/f/fbf05f0213738ae51ee716282378046b.png) |
200 tsenti |
| suur tervetoon | 9 : 8 | 204 tsenti |
| väike tervetoon | 10 : 9 | 182 tsenti |
Alates 19. sajandist ja eriliselt muusikalise impressionismi puhul võimaldas tervetoonhelirida eraldada oktaavi siseselt kaks võrdtempereeritud heksakordi, milles helikassid ei kordu.
Lääne mitmehäälses muusikas kasutati kuni 20.sajandi alguseni väikseima intervallina pooltooni oma variantidega. Juba antiigi muusikateoorias tunti väiksemaid intervalle. Näiteks Aristoxenos räägib komandik-, veerand-, kuuendik-, kaheksandik- ja kaheteistkümnendiktoonidest, mida tänapäeval nimetatakse mikrointervallideks. Mikrointervalle hakkas 20.sajandil taas kasutama helilooja Alois Haba.
Ida muusikas seevastu on mikrointervalle kasutatud alati.
