Muusikateadus
Allikas: Vikipeedia
Muusikateadus ehk musikoloogia on muusikat ja selle arengut uuriv teadusharu. Muusikateaduse peamised aladistsipliinid on muusikateooria, muusikaajalugu ja muusikakriitika. Teiste aladistsipliinide seas on muusikaakustika, muusikaesteetika, muusikafolkloristika ehk muusikaetnoloogia, muusikapaleograafia, pillitundmine, muusikapedagoogika ja interpretatsiooniteooria.
Muusikat uurivad teadused:
- Muusikaakustika <- heli
- Muusikaajalugu <- ajalooline areng
- Muusikateooria <- partituur
- Muusikapsühholoogia <- käitumine ja reaktsioonid
- Muusikasotsioloogia <- vastasmõju ühiskonnaga
Musikoloogia distsipliini struktuuri võib määratleda järgmiselt:
- tuumdistsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikale enesele – muusikateooria, analüüs, kompositsioon, muusika esitus kõigis kultuurides, muusikastiilides ja perioodidel;
- kesksed distsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikalistele nähtustele ja kontekstile – etnomusikoloogia (muusikaantropoloogia), muusikaajalugu, muusikapsühholoogia, muusikasotsioloogia, kultuuriuurimine ja muusikaakustika;
- perifeersed distsipliinid, mis toetavad tuum- ja keskseid distsipliine – kompuuting musikoloogias, psühhoakustika, muusikafilosoofia, muusikafüsioloogia ja muusika eelajalugu;
- praktilised distsipliinid, kus musikoloogilisi teadmisi rakendatakse – muusikapedagoogika, muusikateraapia ja muusikameditsiin.
[redigeeri] Kirjandus
"Mõeldes muusikast: sissevaateid muusikateadusesse", koostanud Jaan Ross, Tallinn: Varrak, 2004. ISBN 9985-3095-8-8
Sundberg, Johan 1995: "Õpetus muusikahelidest", inglise keelest tõlkinud Liina Fjuk, Urve Lippus, Tauno Pajusaar, Rauno Remme ja Jaan Ross. Scripta Musicalia. ISBN 9985-9026-1-0
