Iisrael

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Tema piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning tulevikus ilmselt ka praegune piiratud autonoomiaga Palestiina.

[redigeeri] Ajalugu

Iisraeli rahva ajalugu on ligikaudu 4000 aastat pikk, mille alguseks loetakse Aabrami (Aabrahami) elu ja tegevust umbes 2000 eKr. Samast ajast algab ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit Iisrael, hõivas 13. saj e. Kr. Palestiina; seal muutusid hõimud paikseks. Iisraeli kuningriik tekib 1000 a eKr, ühtse riigi valitsejad on Saul, Taavet ja Saalomon. Juuda suguharu esiletõus algab peale ühtse kuningriigi lagunemist 928 eKr. Judaism, religioose kombestikuna, kujunes välja peale Babüloonia vangipõlve. Pärast viimast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 pKr pagendati Iisraeli juudid kodumaalt.

Sionismi mõjul algas 1870. a-tel juutide naasmine Palestiinasse ja hoogustus eriti 1920.-30. a-tel, pärast seda soosivat Suurbritannia-poolset Balfouri deklaratsiooni (1917).

II maailmasõja aegne juutide hävitamine natsistliku Saksamaa okupeeritud aladel võimendas veelgi juudi riigi loomise ideed.

Juutide massiline immigratsioon Palestiinasse algas juba 1880. aastal ja nende pingutused elustada maad meelitas ligi pea samas suurusjärgus araablaste immigratsiooni.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle partitsioneerimisega said araablased endale 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Allesjäänud veerand Palestiinast pidi saama juutide kodumaaks.

See väike osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud rahul maa jagamisega ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi britid püüdsid alguses korda luua, leidsid nad varsti, et see on võimatu.

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menachem Begin.

1947. aasta ÜRO partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi.

14. mail 1948. kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse Araabia naabrit – Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen.

Iisraeli rünnanud araabiamaad kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati, et nad võivad pärast tagasi tulla ning iisraellaste elamised endale saada.

Kui sõda 19 kuuga läbi sai, anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus ning neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunud olid aga esimene „palestiinlastest põgenike“ laine.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli riik veidi suurem kui 1947. aasta ÜRO plaan ette nägi. See ala, millest pidi saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maakitsus oli Egiptuse oma ning Juudea ja Samaaria ehk tänapäevane Läänekallas Transjordaania oma. Transjordaaniale jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas terve vanalinn (ja Nutumüür).

1950. aastal annekteeris Transjordaania Läänekalda ametlikult ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania oli Jordani jõe mõlemal kaldal, pandi riigile nimeks Jordaania. Nii said araablased kokku 85 protsenti kunagisest Briti mandaadi alusest Palestiinast.

1949.-1967. aastani, kui Juudea-Samaaria ning Gaza olid okupeeritud araablaste poolt, ei püütud kordagi saavutada neil aladel iseseisvat riiki. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid seda taotlema alles siis, kui pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal oli Läänekallas ja Gaza Iisraeli valdusse läinud.

1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma armeed Iisraeli piiri äärde, et massiivse invasiooniga Iisrael hävitada. Iisrael aga korraldas ennetava rünnaku Egiptuse pihta, hävitades selle õhuväe. Kuna Jordaania sellest ei teadnud, alustati Läänekaldalt Iisraeli ründamist, Süüria väed valmistusid Iisraeli ründama Golani kõrgustikult.

1949.-1967. aastani oli Gaza Egiptuse oma, Golani kõrgustik Süüria oma ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga jäid need Iisraelile, lisaks sai Iisrael ka Egiptuse Siinai kõrbe.

Läänekaldal ja Gazas elas toona 850 000 araablast, kes pärast Kuuepäevast sõda hakkasid end nimetama põgenikeks ning neist sai põgenike teine laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat lahkuma, kuid toonane Iisraeli armeekindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai kõrbe Egiptusele tagasi. Süürialt saadud Golani kõrgustik on endiselt Iisraeli valduses, nagu ka Läänekallas ja Gaza.

1982.a. tõi Iisrael välja väed Siinaist; 1985 Liibanonist (v.a. puhvertsoonist riigi piiril).

1993. a. tunnustasid Iisrael ja PVO teineteist. 2000. a. tõi Iisrael väed välja Liibanonist, 2005. a. tõi väed välja ja likvideeris asunudused okupeeritud Gaza piirkonnast.

2006. a. röövis terrorirühmitus Hezbollah kaks ja tappis 3 Iisraeli sõjaväelast. Röövitud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil. Terrorirühmitus tulistas üksikuid rakette üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta. Iisrael vastas massiliste õhu- ja kahurväerünnakutega Liibanoni asulatele. Kõige rohkem said kannata Liibanoni tsiviilstruktuurid. Lisaks viis Iisrael Liibanoni oma vägesid ning teostas blokaadi. Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist 2006.a. detsembris.

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel), esivanemate kodumaa - Iisrael. Igas linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

Iisraeli kaart

[redigeeri] Riigi struktuurid

MOSSAD

[redigeeri] Vaata ka

Aasia maad
Iseseisvad riigid: Afganistan \| Araabia Ühendemiraadid \| Armeenia \| Aserbaidžaan \| Bahrein \| Bangladesh \| Bhutan \| Birma \| Brunei \| Egiptus¹ \| Filipiinid \| Gruusia \| Hiina koos Aomeni ja Hongkongiga \| Ida-Timor \| Iisrael \| India \| Indoneesia \| Iraak \| Iraan \| Jaapan \| Jeemen \| Jordaania \| Kambodža \| Kasahstan² \| Katar \| Kuveit \| Kõrgõzstan \| Küpros \| Laos \| Liibanon \| Lõuna-Korea \| Malaisia \| Maldiivid \| Mongoolia \| Nepal \| Omaan \| Pakistan \| Palestiina \| Põhja-Korea \| Saudi Araabia \| Sri Lanka \| Süüria \| Tadžikistan \| Tai \| Türgi² \| Türkmenistan \| Usbekistan \| Venemaa² \| Vietnam
¹Egiptuse suurim osa asub Aafrikas
²Riigi osa asub Euroopas
Sõltuvad alad:
Okupeeritud alad: Gaza tsoon \| Jordani Läänekallas \| Golani kõrgendikud \| Tiibet
Rahvusvaheliselt tunnustamatad riigid: Abhaasia \| Lõuna-Osseetia \| Mägi-Karabahh \| Põhja-Küpros\| Taiwan
Aafrika maad \| Aasia maad \| Austraalia ja Okeaania maad \| Ameerika maad \| Euroopa maad

Kategooriad: Aasia maad | Iisrael | Lähis-Ida

Iisrael

Allikas: Vikipeedia

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Riigi struktuurid

[redigeeri] Vaata ka

Views

Navigeerimiskast

Otsi

Teised keeled