Bernhardiin

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

5-aastane bernhardiin

Bernhardiin (saksa St. Bernhardshund) on suurt kasvu koer, kes aretati St. Bernardi kloostris ^[1] pääste-, valve-, ning seltsikoeraks. On kahesuguseid bernhardiine: lühi- ja pikakarvalised.

Sisukord

1 Ajalugu
2 Suurus
3 Iseloom
4 Nimi
5 Viited
6 Välislingid

[redigeeri] Ajalugu

Lähemalt artiklis Bernhardiini tõu ajalugu

Bernhardiin pärineb Šveitsi Alpidest, kus Sankt Bernhardi kloostri mungad tegelesid alates 17. sajandist tema aretamisega. Šveitsi mägised alad ongi selle koeratõu kodumaa. Bernhardiini otsesteks eellasteks olid suured farmikoerad, kes olid selles piirkonnas väga levinud ning keda mitme põlvkonna jooksul aretati tänapäeval tuntud tõuks tõustandardite järgi.

St. Bernhardi kloostris elasid algselt lühikarvalised bernhardiinid. Kloostri mungad kasutasid neid valvuritena ja inimeste päästmisel, kes olid jäänud lumelaviini alla või udu tõttu eksinud teelt. Lühikarvaline bernhardiin sai lumes sumamisega väga hästi hakkama tänu oma võimsale kehaehitusele ja sellisele karvkattele, mis ei lasknud lumel sinna sisse pugeda.

Kuuldused heatahtlikest, peresse kergesti kiinduvatest koertest levisid kaugele. Hakkas levima ka tõug. Eriti ihaldatud oli ta Inglismaal. Seal ristati teda mastifite ja newfoundlandi tõugu koertega. Pikakarvaline bernhardiin ongi hilisema aretustöö tulemus. Tema üheks eellaseks on newfoundlandi koer. Pikk karv, mis muutub lumes märjaks, teeb selle koera liikumise raskeks. Seetõttu ei sobinud tema lumes töötamiseks.

Mõningad olulisemad daatumid bernhardiinide aretusloost Šveitsis:

1660 - bernhardiini eelased tuuakse kloostrisse seltsi- ja valvekoeraks
1695 - esimesed kirjalikud teated selle tõu olemasolust (maal)
1707 - mungad peavad esimest tõuregistrit
1774 - esimesed teated bernhardiinide päästetöödest
1830 - munkade koer ristatakse newfoundlandi koeraga, sünnivad esimesed pikakarvalised kutsikad
1830 - 1860 - lühikarvalised koerad jäetakse kloostrisse ja pikakarvalised antakse ära
1884 - Šveitsis valmib tõumääraja
1887 - tõumääraja kiidetakse heaks ka väljaspool Šveitsi, bernhardiin kinnitatakse ametlikult Šveitsi koeratõuks
1906 - Zürichi näitusel on esindatud 115 bernhardiini. Eriti heade tõuomadustega paistavad silma just lühikarvalised bernhardiinid
1909 - Baseli näitusel saab esikoha pikakarvaline isaskoer Jupiter v. Soloturn. Ta on peaaegu valget värvi. Kohtunikud nimetavad teda aristokraatseks koeraks eriti kauni pea, ilusate tumedate silmade ja erilise luustiku pärast.

Tänapäeval kloostri mungad enam koerte kasvatemisega ei tegele, kloostrikennelit (Hospice of the Grand Saint Bernard) haldab Barry Foundation.

[redigeeri] Suurus

Turjakõrgus isastel : 70 ... 90 cm
Turjakõrgus emastel : 65 ... 80 cm
Kaal isastel 70 ... 90 kg
Kaal emastel 60 ... 70 kg

[redigeeri] Iseloom

Bernhardiin on küll suur, võimas, tugeva kehaehitusega kuid hingelt ja iseloomult hell ning sõbralik koer. Võõraste suhtes on umbusklik, kuid mitte agresiivne. Laste ja teiste loomadega suheldes kannatlik ja tolerantne. Ta vajab enda ümber "karja" ja arvestab selle liikmetega väga. Tänapäeval hinnataksegi bernhardiini ennekõike seltsikoerana. Bernhardiin on hästi koolitatav, kuid peab arvestama et ta vajab soorituste tegemiseks ja käsklustele reageerimiseks rohkem aega.

[redigeeri] Nimi

Nimi "Bernhardiin" (St. Bernardshund / Bernhardiner) ei olnud levinud 19. saj. keskpaigani. Bernhardiine kutsuti "Holy Dogs", "Saint Dogs", "Alpenmastiff", või "Barry Dogs". Põhja Ameerikas kutsutakse neid siiani "Saints" - Pühakud.