Baha'u'llah
Allikas: Vikipeedia
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Baha’u’llah, araabia keeles “Jumala Auhiilgus”, on tiitel, mille võttis endale bahá’í usu asutaja, Mírzá Husayn-´Álí (1817-1892). Sündinud 19. sajandi Iraani kõrgest soost perekonnas, loobus Bahá’u’lláh poliitilisest positsioonist, mida talle noormehena pakuti, ja otsustas selle asemel kasutada oma varandust vaeste ja viletsate eest hoolitsemiseks. Ta hakkas Bábi (“Värav”), noore Shirazist pärit kaupmehe varajaseks järgijaks. Báb väitis end olevat Pärsia ühiskonda muutma määratud uue religiooni kandja. Pealegi kuulutas Báb ette teise Jumala sõnumitooja peatset tulekut, kes täidaks judaismi, kristluse, islami ja teiste peamiste maailma religioonide ennustused, juhatades sisse rahu ja õigluse ajastu kõigile inimestele. Kui riigivõimud Bábi 1852. aastal hukkasid, pöördusid paljud tema liikumise jüngrid, bábid, juhenduse saamiseks Bahá’u’lláh’ poole.
Aastal 1852 Teheranis bábina tegutsemise tõttu vangis olles sai Bahá’u’lláh esimest korda teateid Bábi ettekuulutatud missioonist. Pärast vanglast vabanemist saadeti ta pagendusse Bagdadi ja 1863 teatas ta, et on kauaoodatud Jumala sõnumitooja. Enamik bábisid aktsepteeris seda teadet ja nii sündis bahá’í kogudus.
Neljakümne pagenduses veedetud aasta jooksul, küll Pärsia ja Ottomani võimude käes, Bagdadist Konstantinoopolisse, Adrianoopolisse ja lõpuks Ottomani kurjategijate karistuskandmise kohta Akkasse Palestiinas (praegune Iisrael) 1868. aastal, avaldas Bahá’u’lláh enam kui 100 köidet Jumalast inspireeritud müstilisi teoseid, eetilisi ja ühiskonnaõpetusi, seadusi ja korraldusi. Ta pöördus ka oma aja kuningate ja valitsejate, sh Pärsia šahhi, Türgi sultani, paavst Pius IX, Saksa keisri Wilhelm I, kuninganna Victoria, Austria imperaatori Franz Josephi, Napoleon III ja Lääne valitsusjuhtide poole, teatades neile oma ilmutusest. Ta manitses neid valitsema oma alamaid õigluse ja kaastundega ning hoiatas, et vastasel juhul kaotavad nad oma võimu.
Bahá’u’lláh’ läkituse põhipunktidena võib kokkuvõtlikult nimetada ülemaailmset ühtsust ja õiglust. Ta õpetas, et on vaid üks Jumal, kes on avaldanud oma tahet mitmete jumalike õpetajate kaudu, nagu Aabraham, Mooses, Jeesus Kristus, Muhamed, Krišna, Buda ja Zarathustra. Vaatamata sellele, et nende poolt asutatud suurte religioonide ühiskondlikud õpetused erinevad sõltuvalt nende ilmutamise ajast ja kohast, on kõigi uskude vaimne olemus sama: kõigi inimeste eesmärk on tunda ja kummardada oma Loojat. Sel ajastul on inimkond võimeline tunnistama Jumala, religiooni ja inimpere ainsust. Bahá’u’lláh õpetas samuti, et mehed ja naised on võrdõiguslikud, et teaduse ja religiooni õpetused on omavahel kooskõlas, et äärmuslik vaesus ja rikkus tuleb kaotada, haridus peab olema ülemaailmne ja kohustuslik ning et tuleb valida üks ülemaailmne abikeel hõlbustamaks rahvusvahelist suhtlemist ja teineteise mõistmist.
Oma surma eel 1892. aastal kandis Bahá’u’lláh hoolt bahá’í koguduse juhtimise järjepidevuse eest, kindlustamaks selle ühtsust ja kaitsmaks seda lõhenemise eest. Tema vanim poeg ´Abbás Effendi (kes võttis endale tiitliks ‘Abdu’l-Bahá, mis tähendab “Auhiilguse Teener”) nimetati bahá’í usu juhiks ja ainsaks Bahá’u’lláh’ kirjutiste volitatud tõlgendajaks. See tegu võimaldas bahá’í kogudusel läbida oma eksistentsi esimene sajand kindla rikkumata ühtsusega, vaatamata selle välistele kui ka sisemistele väljakutsetele.
