Vladimir Lenin

Allikas: Vikipeedia

Vladimir Lenin

Vladimir Iljitš Lenin (õieti Uljanov; vene keeles Владимир Ильич Ульянов (Ленин); 22. aprill (vana kalendri järgi 10. aprill) 1870 – 21. jaanuar 1924) oli Venemaa bolševike juht, NSVL esimene valitsusjuht ja leninismi rajaja.

Vladimir Uljanov sündis Simbirskis. Isa Ilja Nikolajevitš Uljanov, päritolult kalmõkk, töötas rahvakoolide inspektorina. Tänu tööalasele edukusele sai ta pärusaadliku tiitli, seega oli see ka tema pojal Vladimiril. 1886 suri Vladimiri isa ootamatult.

Aastal 1887 mõisteti Vladimiri vanem vend Aleksandr surma süüdistatuna vandenõus Venemaa keisri Aleksander III mõrvamiseks. Detsembris 1887 heideti Vladimir üliõpilasrahutustes osalemise tõttu Kaasani ülikoolist välja.

Aastal 1891 lõpetas Uljanov juuraõpingud eksternina Peterburi ülikooli juures.

Pärast õpinguid töötas ta mõnda aega Samaras ning 1893 kolis Peterburgi.

1895. aasta suvel käis Uljanov esimest korda välismaal, Šveitsis, kus kohtus Vene marksismi "isa" Georgi Plehhanoviga.

7. detsembril 1895 Lenin arreteeriti ning pärast aastast vangistust saadeti asumisele Šušenskoje külla Siberis. Seal abiellus ta juulis 1898 Nadežda Krupskajaga, kirjutas vangistuses kogutud materjali põhjal raamatu "Kapitalismi areng Venemaal" (ilmus aprillis 1899) ning tõlkis.

1900 asus Uljanov elama välismaale. Peamised elukohtad olid Šveitsis, Austria-Ungaris, Inglismaal ja Prantsusmaal. Seal andis ta 1902 välja raamatu "Mis teha?" Selle autoriks oli märgitud N. Lenin (esmakordne pseudonüümi "Lenin" avalik kasutamine; Vladimir Uljanov kasutas tollal võõrast, mitte talle, vaid Nikolai Leninile kuuluvat passi).

1903. aastast alates oli Lenin üks bolševike juhte. Peamiselt tema initsiatiivil oli samal aastal toimunud ka nende lahkulöömine Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDTP liider. Tegelikkuses jagunes partei bolševikeks ja menševikeks, kusjuures viimaste toetus ning liikmeskond oli tunduvalt suurem. Lenin läks tihti tülli ka oma kaasbolševikega, kuid talle kujunes ka ustav toetajaskond, kes tema radikaalseid ideid pooldas: näiteks Grigori Zinovjev, Jossif Stalin ja Sergo Ordžonikidze. Plehhanov, Trotski ja Juli Martov (Lenini endine sõber) olid liitunud aga menševikega ning Lenini "hullumeelse ning utoopilise" poliitika vastu.

Esimese maailmasõja ajal oli Lenin sõja toetamise lepitamatu vastane, mille tõttu ta jäi suhtelisse isolatsiooni, sest enamik sotsialistlikke rühmitusi osutus rohkem patriootiliseks kui internatsionalistlikuks. Nendega lubas Lenin suhted igaveseks katkestada.

1917 elas Lenin endiselt Šveitsis. Siis sai ta aga kuulda Veebruarirevolutsioonist ning otsekohe hakkas ta otsima võimalusi Venemaale naasmiseks. Teda toetas üllatuslikult keiserlik Saksamaa, mis sai temaga kontakti eestlase Aleksander Kesküla kaudu. Sakslased lubasid Leninil vabalt läbi Saksamaa sõita ning lisaks veel ka rahaliselt toetada, sest nad lootsid, et Lenini õõnestustegevus Vene valitsuse vastu teeb idarindel sõja võitmise tunduvalt lihtsamaks.

Venemaale jõudnud, asus Lenin elama Petrogradi, et olla poliitsündmuste epitsentris. Ta asus teravalt kritiseerima Ajutist Valitsust ning nimetas seda toetavaid sotsiaaldemokraatlikke suundi (esseere ja menševikke) reeturlikeks. Juulis 1917 püüdis ta ilmselt esmakordselt võimu haarata, kuid Aleksandr Kerenski juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolševikest arreteerida. Lenin ja Zinovjev põgenesid aga Soome. Nad varjasid ennast mitmel pool, samas kui Petrogradis tekitas paanikat Lavrenti Kornilovi "mäss". Bolševike liidrid amnesteeriti ning nad aitasid organiseerida pealinna kaitset. Lenin ei tihanud aga endiselt Petrogradi naasta. Tema suhtes kehtis endiselt vahistamisorder. Ta tuli pealinna alles septembris, redutades valedokumentidega konspiratiivkorteris.

Smolnõisse, kus asus tol ajal bolševike kontrolli all olev Petrogradi Nõukogu, saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda ja Trotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt organiseeritud punaväelased hõivanud juba Venemaa Kesktelegraafiagentuuri, pangad, raudteejaamad jm strateegiliselt tähtsad punktid. Ajutise Valitsuse residentsi, Talvepalee hõivamine oli just käimas.

Järgmisel päeval toimunud Ülevenemaalise Nõukogude saadikute kongress otsustas pärast pikemaid vaidlusi ja mitmete saadikurühmade lahkumist moodustada uus valitsus, mille nimeks sai Rahvakomissaride Nõukogu. Selle etteotsa valiti Lenin.

[redigeeri] Surm, pärand ja surmajärgne kultus

1922. mais tabas Leninit halvatushoog. Tema parem külg oli osaliselt paralüseeritud ning ta ei osalenud enam valitsuse (rahvakomissaride nõukogu) tegevuses. Sama aasta detsembris tabas teda teine halvatushoog, mille tagajärjel ta enam ei osalenud aktiivses poliitikas. Märtsis 1923 oli Leninil kolmas halvatushoog, mille tagajärjel ta kaotas kõnevõime. Sellest ta enam ei toibunud. Ta suri 21. jaanuaril 1924. On oletatud, et Lenini surma põhjuseks oli süüfilis.

Lenini järel sai Nõukogude Liidu faktiliseks liidriks Jossif Stalin, kes jätkas Lenini alustatud agressiivset maailmarevolutsiooni poliitikat. Stalini tegevus 1920-30ndatel aastatel muutis Lenini Nõukogude Liidu elanike jaoks kummardatavaks iidoliks. Lenini keha balsameeriti ja paigutati rahvale külastatavasse mausoleumi. Tõsiusklike kommunistide jaoks on Lenin jäänud iidoliks tänini.