Pius II
Allikas: Vikipeedia
| Pius II | ||||||||||||||||||
 |
||||||||||||||||||
|
Pius II (Enea Silvio Piccolomini või ladinapäraselt Aeneas Sylvius, 18. oktoober 1405 – 14. august 1464) oli paavst 1458–1464. Ta oli 210. paavst.
Enea Silvio Piccolomini sündis Sienale kuuluvas Corsignanos, mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes Romulusest, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 (Salvador Miranda järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate mõisa põlde Corsignano lähedal.
Piccolomini sai alghariduse ühelt preestrilt. Ta astus 18-aastasena Siena ülikooli ning õppis seal õigusteadust, olles 'Catholic Encyclopedia' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta õpetajana elama Sienas. Siena Bernardino jutlused mõjutasid teda ja palvetades 1425 selle pühaku haual, avastas ta kutsumuse kloostrieluks, kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
Francesco Filelfo eeskujust innustatuna õppis Piccolomini 1429–1431 Firenze ülikoolis klassikalist filoloogiat ja poeesiat. Seejärel reisis ta Bolognas, Ferraras ja Milanos, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse jätkama juuraõpinguid.
Teel Baseli oikumeenilisele kirikukogule läks 1431 Sienast läbi Fermo piiskop Domenico Capranica, kes kutsus Piccolomini oma sekretärina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad 1432 kohale. Nad taunisid kontsiliaristidena paavst Eugenius IV poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica kardinalitiitlit.
Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus Freisingi piiskopi Nicodemo della Scala, Novara piiskopi Bartolomeo Visconti ja kardinal Niccolò Albergati teenistusse, kes oli paavsti legaat kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas Arrasi kongressile, kus 1435 arutati Burgundia ja Prantsusmaa vahelise rahulepingu sõlmimist.
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega Šotimaale. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka Inglismaad. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui ta elusana randa jõuab, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus Dunbaris ning kõndis sealt läbi jää ja lume Whitekirki. Sellest palverännakust said alguse podagrahood, mille all ta elu lõpuni kannatas.
Kui Piccolomini Baselisse naasis, oli kardinal Albergati juba lahkunud. Tänu oma humanistlikule haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta ilmikuna kirikukogus tähtsaid ameteid, nagu scriptore, abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas Savoia hertsogi Amadeo VIII seadmist vastupaavstiks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai 5. novembril 1439 Felix V sekretär, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud Firenze kirikukogu vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
'Catholic Encycopedia' andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis kaitstav. Viibides 1442 kirikukogu saadikuna Frankfurti riigipäeval, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava Saksa kuninga (1452. aastast keisri) Friedrich III õukonda. 11. novembril 1442 lahkus ta Baselist, et sõita Viini. Jaanuaris 1443 asus ta tööle Saksa-Rooma riigi kantselei sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu neutraalsele positsioonile ning soovitas seda ka Friedrichile. Aastani 1445 viibis ta põhiliselt keisri õukonnas Wiener Neustadtis ja Grazis. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest 27. juulil 1442 õukonna pärjatud poeediks (poeta laureatus) ning teda protežeeris keisri kantsler Kaspar Schlick, kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta Giovanni Boccaccio stiilis romaanis 'Eurialus et Lucretia'. Sel ajal pidas ta Viini ülikoolis loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.
Aastal 1444 etendas Piccolomini tähtsat osa Nürnbergi riigipäeval. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini Rooma lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. 8. veebruaril 1446 sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti kuuria ja Saksa kuurvürstide vahelisi erimeelsusi. Septembris 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mis saavutas peaaegu kogu Saksamaa tingimusteta allumise paavstile. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV 1447 tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis Viini konkordaadi sõlmimiseni veebruaris 1448, mis andis paavstile suured eesõigused vaimulike ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.
Selleks ajaks oli Piccolomini podagra tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud seksuaalse abstinentsi kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum). Piccolominile pakuti 1439 paiku diakonipühitsust, kuid ta keeldus sellest. Tal oli kaks vallaslast, üks Šotimaal, teine Straßburgis. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri. Märtsis 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja 4. märtsil 1447 preestriks.
1447 toimunud konklaavil osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst Nicolaus V kroonimisel 19. märtsil 1447, kus ta kandis protsessioonil paavsti ees risti. Nicolaus V määras ta 17. aprillil 1447 Trieste piiskopiks ja ta pühitseti piiskopiks 15. augustil 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik Aschaffenburgi riigipäeval. 24. oktoobril 1449 määrati ta Siena piiskopiks ja paavst kinnitas selle otsuse 23. septembril 1450. 1450 juubeliaasta puhul siirdus ta Rooma.
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi abiellumiseks Napoli printsessi Leonoraga. Missioon õnnestus ja 1451 saatis Friedrich ta Böömimaale, kus ta sõlmis leppe hussiitide juhi Jiříga Podebradyst. Aastal 1452 saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning roomlaste kuningaks. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus Austriasse.
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma 1455. aastani. Ta osales 1454 Frankfurti riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. Augustis 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile Calixtus III-le. Tal oli kaasas keisri ja Ladislaus Postumuse soovituskiri enda kardinaliks nimetamisele, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, nagu õepoja, tulevase paavsti Aleksander VI. Piccolomini viibis 1455–1456 Venezias. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja aprillis 1456 oli ta Siena saatkonna kooseisus Napoli kuninga juures. 17. detsembril 1456 määras Calixtus III ta Santa Sabina kardinalpreestriks. Vastav tseremoonia toimus 18. detsembril. 26. jaanuaril 1457 sai ta camerlengoks ja 12. augustil 1457 Warmia vürstpiiskopiks.
1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta suvel Viterbos ravil.
[redigeeri] 1458. aasta konklaav
Calixtus III suri 6. augustil 1458. 10. augustil kogunesid kardinalid konklaavile. Roueni piiskop ja Ostia peapiiskop Guillaume d'Estouteville näis olevat kindel soosik, kuigi ta oli prantslane ja tema iseloomu peeti vastuoluliseks. Teiseks mõjukaks kandidaadiks oli kardinal Capranica, kes aga suri 14. augustil.
Pius II valiti paavstiks 19. augustil 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti 3. septembril. Konklaavi viimases voorus osales 18 kardinali.
1458. aasta konklaavil osalenud kardinalid
- Pietro Barbo
- Bessarion
- Rodrigo de Borja y Borja
- Filippo Calandrini
- Giovanni Castiglione
- Antonio de la Cerda y Lloscos
- Alain de Coëtivy
- Prospero Colonna
- Guillaume d'Estouteville
- Giorgio Fieschi
- Isidor
- Jaime
- Juan de Mella
- Luis Juan del Milà y Borja
- Latino Orsini
- Enea Silvio Piccolomini
- Giacomo Tebaldi
- Juan de Torquemada
Konklaavi 1 voorus said Piccolomini ja Calandrini 5 häält. Kardinal Barbo veenis Itaalia kardinale hääletama Piccolomini poolt, mistõttu 2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja järgmises voorus osutus ta valituks.
Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' Aenease (Enea) järgi. Sellega tõi ta paavstluses taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi Lucius II. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik Pius I ja Pius II vahel pikim paavstluses.
[redigeeri] Türgi-vastase ristisõja organiseerimine
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides ristisõja türklaste vastu, kes 1453 olid vallutanud Konstantinoopoli. Selle idee eest oli ta võidelnud juba Nicolaus V teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda sügavalt.
1. juunil 1459 kogunes Mantovasse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi 26. septembrile. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. Venezia kasutas venitamistaktikat, Saksamaa delegaat Gregor Heimburgist käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid keiser Friedrich III jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest Anjou hertsog ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele Napoli kuningriigi troonile. Kongress otsustas pidada Türgi vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja bulla, milles tõotas pattude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas Vlad III võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika palverännaku.
Kui levisid kuuldused, et sultan Mehmet II kahtleb islamis, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab kristluse vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.
Aastal 1463 kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Venezia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. 18. juunil 1464 võttis ta Roomast kaasa Peetruse risti ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud Anconasse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.
[redigeeri] Osalus Napoli troonijärglustülis
Pius II ajal puhkes tüli Napoli trooni pärast Anjou hertsogi René I ja Alfonso V poja Fernando (Ferrante) vahel. Pius II pooldas Ferrantet. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja Prantsusmaa ja Aragóni vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Paavst saatis Fernandole appi oma nõo Antonio Todeschini. Fernando tegi viimasest Amalfi hertsogi ning andis talle naiseks oma vallastütre Maria.
Louis XI loobus 1461 vastuolulistest pragmaatiliste sanktsioonide otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI Pariisi ülikooli ja parlamentide protestidele toetudes need sanktsioonid kuninglike korraldustega.
[redigeeri] Muud välispoliitilised suhted
Pius II püüdis olla vahendajaks Kolmeteistaastases sõjas Poola ja Saksa Ordu vahel ning kui see ei õnnestunud, pani ta poolakad ja preislased kirikuvande alla.
Paavstil õnnestus lepitada keiser ja Ungari kuningas.
[redigeeri] Tirooli Sigismundi ekskommunikeerimine
Pius II ekskommunikeeris 1. juunil 1460 Tirooli hertsogi Sigismundi, kes suhtus vaenulikult Nicolaus Cusanuse reformidesse. Ta ekskommunikeeris 18. oktoobril 1460 Gregoriuse Heimburgist. Tema osa selles Brixeni piiskopkonnaga seotud "Brixeni tülis" tegi ta Saksamaal ebapopulaarseks, kuid ta vabastas 1464 Sigismundi ekskommunikatsioonist.
[redigeeri] Mainzi peapiiskopi tagandamine
Pius II tagandas 1461 Mainzi peapiiskopi Diether von Isenburgi, kes soovis koos Böömimaa kuninga Jiříga kukutada Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks Adolf II Nassaust.
[redigeeri] Kontsiliarismivastane dekreet
Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. 18. jaanuaril 1460, päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II dekreedi või bulla 'Execrabilis', mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.
[redigeeri] Sisepoliitika
Mantova kongressilt naastes viibis Pius II veidi Sienas. Rooma naasma oli ta sunnitud probleemide tõttu, mida tekitas Tiburzio de Maso, kes lõpuks kinni võeti. Tema ajal kimbutasid Kirikuriiki mässavad Campania parunid ning kondotjeerid.
Tolfa mägedes avastati maarjajääd, millega kauplemine andis paavstile uusi rahalisi vahendeid.
Ta andis San Marinole mõned Kirikuriigi kindlused.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Pius II määras 1463 ametisolevate abbreviaatorite arvuks 24. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini.
Ta tunnustas 4. veebruaril 1464 Würzburgi Sankt Andrease kloostri kirikut kollegiaalkirikuna.
Kolettiinid
Ta tunnustas 18. märtsil 1459 Colette’i rajatud kolettiinide ordut.
Rüütliordud
1459 andis ta välja bulla, milles nähti ette uue rüütliordu rajamine. See pidi kandma Petlemma Madonna nime ning selle peakorter pidi asuma Lémnose saarel.
Tselliidid
Ta tunnustas 1459 tselliidi vendade ordut
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Pius II püüdis maha suruda valdeslaste ja hussiitide liikumist. Ta tühistas Baseli kompaktaadid, mis olid lubanud Böömimaal armulaua koos karikaga (sub utraque specie; utrakvism). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal. Jiří oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau (Wrocław) linna. Aastal 1461 aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal 1462 saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega, kuid läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni.
Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla 'In minoribus agentes' (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius").
Ta kaitses kiriku õpetust endise Chichesteri piiskopi Reginald Pecocki (Peacocki) kirjutiste vastu.
[redigeeri] Siena Katariina kanoniseerimine
Pius II kanoniseeris 29. juunil 1461 Siena Katariina.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 23. aprill 1459 Siena peapiiskopkond
- 1460 Horvaatias Modruši piiskopkond
- 1460 Itaalias Rossano piiskopkond
- 6. detsember 1461 Sloveenias Ljubljana piiskopkond
- 1462 eraldas Itaalias Belluno ja Feltre piiskopkonnad
- 13. august 1462 rajas Itaalias Pienza ja Montalcino piiskopkonnad
[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal
1462 kuulutas Pius II orjanduse kristlasele suurimaks kuriteoks (magnum scelus).
[redigeeri] Onupojapoliitika
Pius II pühitses oma sugulased Francesco Todeschini Piccolomini, Giacomo Ammannati-Piccolomini ja Niccolò Fortiguerra kardinalideks.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemine
Pius II pühitses 13 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius III. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 austerlane.
- konsistoorium 5. märts 1460
- Angelo Capranica
- Berardo Eroli
- Niccolò Fortiguerra
- Alessandro Oliva
- Francesco Todeschini-Piccolomini
- Burkhard Weisbriach
- konsistoorium 18. detsember 1461
- Louis d'Albret
- Giacomo Ammannati-Piccolomini
- Jaime Francisco de Cardona i de Aragón
- Francesco Gonzaga
- Jean Jouffroy
- Bartolomeo Roverella
- konsistoorium 31. mai 1462
- Johann von Eych
[redigeeri] Liturgilised otsused
Pius II lubas 1460 Saksi hertsogil pidada vigiiliat Neitsi Maarja templissetoomise pühal.
Apostel Andrease säilmed toodi tema ajal Rooma.
[redigeeri] Mõju Pienzale ja Sienale
Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt.
Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas 2. juulil 2005 palio (hobuste võiduajamine), mille võitis Nobile Contrada del Bruco linnaosa hobusega Berio, millel ratsutas Luigi Bruschelli (Trecciolino).
[redigeeri] Pius II ja Eesti [1]
Pius II tühistas 3. juunil 1460 oma bulla 12. novembrist 1459 ja ekskommunikeeris Poola kuninga Kazimierz IV ning Preisimaa elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.
Pius II saatis 7. juunil 1460 keisrile lahendamiseks tallinlanna Wendula Vrese ja Stockholmi elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
Ta volitas 1. veebruaril 1463 Riia peapiiskoppi Silvester Stodewescherit visiteerima Riia frantsisklaste kloostrit.
Ta taunis 9. märtsil 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.
[redigeeri] Vaidlus Tartu piiskopkonnas
Pius II määras 22. detsembril 1459 Tartu piiskopiks Helmich von Mallinkrodti ja lubas 24. veebruaril 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas 3. novembril 1459 Tartu kapiitli volitused vakantsiperioodil. Ta saatis 3. detsembril 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.
[redigeeri] Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast
Pius II tunnustas 23. detsembril 1458 Saare-Lääne piiskopina Jodokus Hoensteini, kuid ekskommunikeeris Johann Vatelkanne ja tema järgijad.
Taani kuningas Christian I saatis 1458 ja 1459 seoses Saare-Lääne piiskopkonnaga seotud probleemidega paavstile mimeid kirju.
Pius II manitses 31. detsembril 1459 Vatelkannet ja tema järgijaid, Vatelkanne pidi Saare-Lääne piiskopkonnast lahkuma, tema järgijad vabastati kirikuvandest.
Paavst saatis 23. augustil 1460 kirja Saare-Lääne piiskopile.
[redigeeri] Surm
Pius II suri 14. augustil 1464 kella 23 paiku Anconas palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba 18. juunil Roomast siirdudes oli paavst haiglane.
Ta maeti algul Peetruse kirikusse, süda aga Anconasse. 1614 viidi tema säilmed üle Sant'Andrea della Valle kirikusse Roomas.
[redigeeri] Pius II kultuuriloos
Pius II oli mitmekülgne ja viljakas kirjanik. Humanistid tervitasid tema valimist paavstiks, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende patrooni.
Tema tähtsaim teos 'Pius II märkmed' avaldati 1584 Gobelinuse varjunime all.
Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad. Väärtuslikud on tema kirjutatud Böömimaa ajalugu ja keiser Friedrich III ajalugu, mis on osalt autobiograafiline.
Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga traktaate oma aja poliitilistel ja teoloogilistel vaidlusteemadel ning esteetikast.
'Kosmograafia' oli mõeldud maailma geograafilise ja etnograafilise kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele kosmograafidele. Seda teost kasutas Christoph Kolumbus oma reiside planeerimisel.
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema 'Eurialusest ja Lucretiast'. Ta kirjutas ka komöödiad, millest on säilinud vaid üks.
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida peeti ilukõnede eeskujudeks.
Kõik tema teosed on ladinakeelsed.
Tema kirjutised on kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust.
Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja 1551 ja 1571.
Pius II asutas 3. mail 1459 Valence’i ülikooli ja 1460 Baseli ülikooli.
Ta lubas 16. juulil 1459 kohalikul piiskopil asutada Alcalá ülikoolis mõned teaduskonnad.
[redigeeri] Teosed
- 1426–1428 'Cinthia'
- 1435 'Nimphilexis'
- 1440 'Commentarius de rebus Basileae gestis'
- 1443 'Pentalogus'
- 1444 'Eurialus et Lucretia' ("De duobus amantibus historia", "Lugu kahest armastajast")
- 1444 'De natura et cura equorum'
- 1444 'Chrysis'
- 1444 'De curialium miseris'
- 1446 'De ortu et authoritateRomani Imperii'
- 1450 'De viris aetate sua claris'
- 1450 'Libellus dialogorum de generalis concilii auctoritate et gestis Basileensium'
- 1450 'De liberorum educatione'
- 1453 'Historia gothorum'
- 1454 'Historia de Ratisbonensi Dieta'
- 1455 'Dialogus'
- 1456 'Commentarii in libros Antonii Panormitae Poetae de dictis et factis Alphonsi regis'
- 1456 'Artis retoricae praecepta'
- 1457 'Historia Bohemica' ("Böömimaa ajalugu")
- 1457 'De ritu, situ, moribus et conditione Germaniae'
- 1458 'Historia rerum Frederici III imperatoris' ("Keiser Friedrich III asjade ajalugu") ehk "Historia Friderici III. sive Historia Austriaca" (Friedrich III ajalugu ehk Austria ajalugu")
- 1458 'De Europa'
- 1458 'Historia Boemica'
- 1461 'Cosmographia': ("De Europa", "De Asia")
- 1463 'Supra Decades Blondi Epitome'
- 1464 (avaldati 1584): 'Pii II Commentarii rerum memorabilium, quae temporibus suis contigerunt' ("Pius II märkmed mälestusväärestest asjadest, mis tema ajal juhtusid")
[redigeeri] Hinnang
Pius II on kõigi tema vigade ja voorustega peetud vastavat ajastut iseloomustavaks isikuks.
'Catholic Encyclopedia' andmetel oli ta diplomaadina Friedrichile kasulik, sest oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja.
Pius II oli üks haritumaid paavste, kuid oma eelneva elu poolest ka üks suuremaid seiklejaid paavstitroonil. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Erinevad autorid on olnud üksmeelel tema kultuursuse ja annete suhtes. Eriarvamusi on tekitanud tema peremehevahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus.
Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid onupojapoliitika ilminguid.
Richard Garnett kirjutab 'Encyclopaedia Britannica' 1885. aasta väljaandes: "Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, on ta kõige huvitavam kõikidest Püha Peetruse järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele. Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. Kameeleoni kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena. Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."
[redigeeri] Viide
- ^ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
[redigeeri] Kirjandus
- J. N. D. Kelly. Dictionary of the Popes.
[redigeeri] Välislingid
- Aeneas Sylvius Piccolomini. Familiares epistole, Vestfaali Johannese väljaanne, Leuven 1483.
- Artikkel Pius II kohta (inglise keeles)
- 1458. aasta konklaav (inglise keeles)
- Pius II elulugu (inglise keeles)
| Eelnev: Calixtus III |
Paavst 1458–1464 |
Järgnev: Paulus II |
