Paulus V

Allikas: Vikipeedia

Paulus V

Ilmiklik nimi Camillo Borghese Valitsemisaja algus 16. mai 1605 Valitsemisaja lõpp 28. jaanuar 1621 Eelkäija Leo XI Järeltulija Gregorius XV Sünnikuupäev 17. september 1552 Sünnikoht Rooma Surmakuupäev 28. jaanuar 1621 Surmakoht Rooma

Paulus V (Camillo Borghese, 17. september 1552 – 28. jaanuar 1621) oli paavst 1605–1621. Ta oli 233. paavst.

Camillo Borghese sündis Sienast pärit õigusteaduste professori Marcantonio Borghese ja tema teise abikaasa Flaminia Astalli 7-lapselises peres vanimana. Borghese suguvõsa oli suguluses Siena Katariinaga. Camillo Borghese õppis Perugia ülikoolis ja Padova ülikoolis õigusteadust ning omandas doktorikraadi. Ta osales 1605 kahel konklaavil.

Sisukord 1 Ametid 2 1605. aasta teine konklaav 3 Välispoliitika 3.1 Konflikt Veneziaga 3.2 Suhted Prantsusmaaga 3.3 Suhted Inglismaaga 3.4 Kolmekümneaastane sõda 3.5 Suhted Jaapaniga 4 Galilei afäär 5 Liturgilised reformid 6 Kiriku institutsioonide reformid 7 Teoloogilised vaidlused 8 Kristlik eetika ja moraal 9 Suhtumine juutidesse 10 Uued piiskopkonnad 11 Kanoniseerimised 12 Onupojapoliitika 13 Paulus V kultuuriloos 14 Kardinalide pühitsemised 15 Surm 16 Välislink

[redigeeri] Ametid

• 1569 advokaat
• 20. september 1572 Signatura gratiae tribunali ametnik
• 1573 abbreviatore di parco maggiore
• Märts 1576 Liberiuse basiilika vikaar
• 3. september 1581 Penitentiarumi ametnik
• 20. september 1588 – 1591 aselegaat Bolognas
• 1590 audiitor
• 1595 legaat Hispaanias
• 5. juuni 1596 kardinalpreester
• 21. juuni 1596 – 10. märts 1599 San Eusebio kardinalpreester
• 14. aprill 1597 – 2. august 1599 Iesi piiskop (pühitseti 27. mail 1597)
• 10. märts 1599 – 22. aprill 1602 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
• 22. aprill 1602 – 16. mai 1605 San Crisogono kardinalpreester
• Juuni 1603 – 16. mai 1605 Rooma vikaar ja inkvisiitor

[redigeeri] 1605. aasta teine konklaav

Paulus V valiti paavstiks 16. mail 1605 ja krooniti 29. mail. 8.–16. mail 1605 toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. Selle konklaavi soosik oli Domenico Toschi, kuid kardinal Cesare Baronius ei tunnustanud teda bravuurika käitumise pärast. Järgnevalt soovisid kardinalid valida uueks paavstiks Baroniuse, kes oli konklaavil osalejatest kõige tuntum, kuid too keeldus, arvatavasti soovides sellega vältida veto esitamist enda vastu. Lõpuks valiti kompromisskandidaadina paavstiks Borghese, kelle võimed, pikk kasv ja majesteetlik hoiak jätsid teistele kardinalidele sügava mulje.

[redigeeri] Välispoliitika

Paulus V soovis oma valitsemisajal hoida Euroopa kahe mõjukama katoliikliku riigi Prantsusmaa ja Hispaania vahel neutraliteeti.

[redigeeri] Konflikt Veneziaga

Paulus V valitsemisaja olulisim välispoliitiline kriis oli konflikt Veneziaga, mis ei tunnustanud vaimulikkonna eksemptsiooni ja kus maapuudusest tingituna keelustati uute kirikute rajamine ning maa võõrandamine ilma vastava loata. Venezias süüdistati kahte vaimulikku, Vicenza kanoonikut Scipio Saracenit ja Narvesa abti Brandolino Valmarinot, nende nõuete eiramises. Need vaimulikud vangistati, süüdistatuna lisaks veel vägistamises ja tapmises. Paulus V nõudis Venezialt 10. detsembril 1605 vaimulikkonna õigusi piiravate otsuste tühistamist ja kohustas Orazio Maffeid nõudma vangistatud vaimulike vabastamist. Pärast tulutut sõnasõda Veneziaga pidas paavst 26. märtsil 1606 koos 40 kardinaliga istungi, esitades Veneziale 24-päevase ultimaatumi. Kuna Venezia jäi oma põhimõtetele kindlaks, ekskommunikeeris Paulus V 17. aprillil 1606 Venezia senati, valitsuse ja doodži ning kehtestas Veneziale interdikti.

Venezia kuulutas interdikti õigustühiseks ja enamus vaimulikkonnast pooldas linnriigi otsust. Jesuiidid, teatiinid ja kaputsiinid otsustasid paavstile kuuletuda ning aeti Veneziast välja. Samuti tuli nuntsiusel Veneziast lahkuda. Paavsti otsusest hoolimata peeti Venezias missasid, Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistati erakordselt pidulikult. Ka Paolo Sarpi pidas pärast pikka ajavahemikku missat. Polnud välistatud sõja puhkemine Venezia ja Kirikuriigi vahel, eriti pärast seda, kui Felipe III pakkus paavstile Milanos paiknevaid üksusi. Henri IV ja kardinal François de Joyeuse’i vahendustegevuse tulemusena hoiti sõda ära, Venezia vabastati 21. aprillil 1607 interdiktist ja vangistatud vaimulikud vabastati, kuid jesuiite ei lubatud Veneziasse tagasi.

See oli esimene tõsine konflikt kiriku ja ilmaliku võimu vahel uusajal. Paavst sai selles konfliktis näilisele edule vaatamata poliitilise tagasilöögi, sest tal tuli tõdeda, et langetatud interdikt jäi kehtima vaid paberile.

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Augustis 1605 saatis Henri IV Arnaud d’Ossat' asemele Rooma suursaadikuks markii de Villeroy. 1617 saatis Paulus V Prantsusmaale nuntsiuseks Guido Bentivoglio.

Paavst avaldas Henri IV tapmise üle kahetsust. Louis XIII ajal olid paavsti huvid suhetes Prantsusmaaga valdavalt seotud teoloogiliste probleemidega.

[redigeeri] Suhted Inglismaaga

Paulus V õnnitles 9. juulil 1606 James I-t Inglismaa kuningaks saamise puhul, kuid rõhutas, et katoliiklasi ei tohi süüdistada Guy Fawkesi vandenõu kavandamises. Tõsisem probleem tekkis aga siis, kui Inglismaa parlament nõudis katoliiklastelt truudusvannet, millega ühtlasi ei tunnustataks paavsti õigust tagandada ilmalikke valitsejaid, kuid 22. septembril 1606 ja 23. augustil 1607 keelas Paulus V katoliiklastel seda vannet anda. 26. veebruaril 1607 tapeti vandeandmise suurimaid vastaseid preester Robert Drury.

Kui ülempreester George Blackwell tunnustas vandeandmist, tagandati ta 1608 ametist. Järgmiseks ülempreestriks sai George Birkhead, kelle surma järel kinnitas Paulus V 11. juulil 1615 uueks ülempreestriks William Harrisoni.

[redigeeri] Kolmekümneaastane sõda

Paulus V saatis 1608 kardinal Giovanni Garzia Millini Austriasse Saksa-Rooma keiser Rudolf II ja Böömi kuningaks kroonitud suurhertsog Matthiase vahelist tüliküsimust vahendama. 26. augustil 1619 teatasid tšehhid keiser Ferdinand II tagandamisest Böömi troonilt ja määrasid uueks valitsejaks Friedrich V. Kuigi näib, et Paulus V jäi esmalt Saksamaal toimuva suhtes äraootavale seisukohale, siis alates 1620 asus ta toetama keiser Ferdinandi, asudes Friedrich V vastu. Tähistades Friedrich V üle Valgemäe lahingus saavutatud võitu, sai Paulus V 1620 hilissügisel peetud protsessioonil südamerabanduse, mille järel oli ta sunnitud avalikust elust tagasi tõmbuma.

[redigeeri] Suhted Jaapaniga

Novembris 1615 võõrustas ta Jaapani samurai Hasekura Tsunenaga saatkonda. Hasekura soovis paavstilt saada toetust, et arendada kaubandussuhteid Jaapani ja Mehhiko vahel ning saata misjonäre Jaapanisse. Paulus V nõustus misjonäride saatmisega Jaapanisse, kuid jättis Mehhiko küsimuse Hispaania kuninga lahendada.

[redigeeri] Galilei afäär

1611 saabus Galileo Galilei Rooma, kus ta sai nii vaimulikkonna kui aadli poolt suurejoonelise vastuvõtu osaliseks. Tema teleskoop viidi kardinal Ottavio Bandinile kuuluvasse aeda.

Mikołaj Koperniku vaadete ja Galilei astronoomiliste avastuste levikut takistas kiriku levitatav seisukoht, et kui õpetus heliotsentrilisest maailmapildist satub vastuollu Pühakirjaga, peab see järelikult olema vale. Kõige olulisemaks argumendiks Koperniku vaadete vastu sai Joosua palve päeva pikendamiseks (Jo 10; 12-13). Galileid ja tema kaaslast karmeliit Paolo Antonio Foscarinit, kes teoloogina võrdles Koperniku süsteemi Vanas Testamendis 7-harulise küünlajalaga, kahtlustati ketserluses.

Detsembris 1615 saabus Galilei uuesti Rooma ja andis inkvisitsiooni ees oma vaadetest aru, mille järel kuulutas inkvisitsioon tema õpetuse valeks ja ketserlikuks ning kohustas Galileid sellest loobuma. Galilei olevat lubanud oma vaateid mitte õpetada. Pärast seda, kui Paulus V oli Galileiga kohtunud, teatas inkvisitsioon paavsti soovitusel 5. märtsil 1616 Koperniku süsteemil tugineva õpetuse taunimisest ja kõrvaldas ajutiselt käibelt Koperniku ja Johannes Kepleri traktaadid, kuid Galileid selles avalduses ei mainitud. Kardinal Roberto Bellarmini kirjutas Galileile tõendi, et teadlast pole kuidagi süüdistatud, teda on ainult informeeritud uuest suhtumisest Koperniku maailmasüsteemi. 1620 avaldati Koperniku töö uuesti, kuid sellest oli kõrvaldatud või muudetud 9 lauset, kus mainiti heliotsentrilist maailmapilti. Galilei ja Foscarini tunnustasid inkvisitsiooni otsust, kinnitades seda, et Pühakiri ongi mõeldud inimeste lunastuseks, nagu kirik väitis, ja pole loodusteaduslik traktaat. Samas nõudis kardinal Roberto Bellarmini heliotsentrilise maailmapildi tunnustamiseks Galileilt ja Foscarinilt nende poolt õpetatud vaadete tõestamist tingimusel, et selle abil oleks võimalik seletada kõiki taevaseid nähtusi.

[redigeeri] Liturgilised reformid

20. augustil 1605 avaldatud bullas 'Decet Romanum' sätestas Paulus V matusekombestiku.

27. septembril 1608 kinnitas Paulus V 2. oktoobri tähistamist pühade kaitseinglite päevana.

Paulus V kohustas 1613 Loreto litaaniat laulma hommikuti, õhtuti, laupäeviti, vigiiliatel ja Neitsi Maarja mälestuspühadel.

Ta avaldas 20. juulil 1614 Rituale Romanumi.

27. juunil 1615 lubas ta Hiinas peetavatel liturgiatel kasutada hiina keelt.

Paulus V määratles 1606 ja 1619 avaldatud bullades 'In coena domini' ekskommunikatsiooni määramise 20 juhtumi korral.

[redigeeri] Kiriku institutsioonide reformid

Paulus V saatis võimule saades kõik prelaadid, kes viibisid Roomas olulise põhjuseta, tagasi nende piiskopkondadesse ja uuendas 19. oktoobril 1605 oma eelkäijate otsust prelaatide kohustusest resideeruda oma piiskopkondades.

1610 saatis ta palliumi maroniidi patriarhile Johannes XI-le.

1611 kinnitas ta Monte Vergine kloostri privileegid ja Dijonis asuva Saint Etienne kloostri reeglid.

1611 avaldatud bullas 'Universi agri' sätestas ta Rota Romana volitused.

1619 rajas ta Tšiilis Santo Tomase kloostri.

11. juunil 1620 sätestas ta Magister Sacri Palatii volitused.

Ta määras kardinalidele, kelle elatusraha jäi alla 6000 skuudo aastas, lisasissetulekuna 1500 skuudo suuruse Piatto Cardinalizio.

Ambrosiaanid

1606 tunnustas ta apostoliinide ühinemist ambrosiaanidega.

Annecy visitatsiooni ordu

1618 tunnustas ta Annecy visitatsiooni ordut.

Augustiinlased

1618 tunnustas ta augustiinlaste nunnaordut.

Bernardiinid

1606 tunnustas ta bernardiinide konstitutsiooni.

Mertsedariaanid

1606 tunnustas ta mertsedariaanide reformi.

Obregoniaanid

1609 lubas ta obregoniaanidel kanda halle rüüsid.

Oratooriumid

24. veebruaril 1612 tunnustas ta Filippo Neri rajatud oratooriumit.

10. mail 1613 avaldatud bullas 'Sacrosantae romanae ecclesiae' tunnustas ta Prantsusmaa oratooriumit ("Congrégation de l'Oratoire de Notre Seigneur Jésus-Christ").

Püha Antoniuse ordu

1618 tunnustas ta Püha Antoniuse ordut.

Püha Vaimu ordu

1619 kinnitas ta Püha Vaimu ordu privileegid.

Rüütliordud

31. oktoobril 1608 tunnustas ta Karmeli Mäe Jumalaema rüütliordu ühinemist Püha Laatsaruse rüütliorduga.

1614 tunnustas ta Magdaleena rüütliordut.

1615 tunnustas ta Saksa Kristliku Sõjaväe rüütliordut.

Taevaminemise ordu

1613 tunnustas ta Taevaminemise ordu konstitutsiooni.

Tsistertslased

1616 tunnustas ta tsistertslaste ordu Aragoni kongregatsiooni.

Ursuliinid

1618 tunnustas ta ursuliinide ordut.

Vennaskonnad

1606 tunnustas ta Jeesuse Nime vennaskonda.

2. märtsil 1607 avaldatud bullas 'Cum certas' ja 11. märtsil 1607 avaldatud bullas 'Nuper archiconfraternitati' uuendas ta Püha Franciscuse Südame vennaskonna privileege.

18. detsembril tunnustas ta 1620 Surmavendade kongregatsiooni konstitutsiooni.

Ta andis Purgatooriumi Seltsile indulgentsid.

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

28. augustil 1607 saatis Paulus V laiali "Congregatio de auxiliise" ja lubas nii jesuiitidel kui dominikaanidel jääda oma veendumustele kindlaks. Paavsti otsus vallandas hiljem tõsise diskussiooni jansenistide teoloogiliste vaadete üle.

Paulus V protesteeris Pariisi parlamendi otsuse vastu, millega tauniti Francisco Suárezi töid, ja mõistis 1613 hukka gallikanismi. Seepeale kuulutasid generaalstaadid 1614, et kuningas saab oma volitused vaid Jumalalt. 1611 avaldas Sorbonne’i dekaan Edmond Richer traktaadi paavsti ilmeksimatuse vastu, kuid tema töö sattus tsensuuri alla. 7. juulil 1615 otsustas Prantsusmaa vaimulikkond tunnustada Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid provintsiaalsinoditel.

Paulus V väitis 30. augustil 1617 dominikaanide ja frantsiskaanide vahelises vaidluses Neitsi Maarja pärispatuta saamisest, et keegi ei tohi õpetada, nagu oleks Neitsi Maarja eostatud pärispatus.

[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal

1611 otsustas Paulus V parandada Kirikuriigi vanglate tingimusi.

[redigeeri] Suhtumine juutidesse

Paulus V avaldas 31. juulil 1610 bulla 'Apostolicae servitudis', milles kohustati regulaarvaimulikke õppima heebrea keelt.

7. augustil 1610 avaldatud bullas 'Exponi nobis' keelas ta juudi naistel omada kaasavara.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 4. juuli 1605 Boliivias La Pazi piiskopkond
• 5. juuli 1605 Boliivias Santa Cruz de la Sierra piiskopkond
• 9. jaanuar 1606 Indias Mylapore Sao Tome piiskopkond
• 20. juuli 1609 Peruus Ayacucho o Huamanga piiskopkond ja Boliivias La Plata o Charcase peapiiskopkond
• 12. jaanuar 1612 Mosambiigi apostellik administratsioon
• 15. juuli 1615 Brasiilias Olinda apostellik vikariaat
• 6. aprill 1620 Argentiinas Buenos Airese piiskopkond
• 28. september 1620 Mehhikos Durango piiskopkond

[redigeeri] Kanoniseerimised

Paulus V kanoniseeris 2 isikut:

1. Francesca Romana 29. mai 1608
2. Carlo Borromeo 1. november 1610

Paulus V kuulutas õndsaks 14 isikut:

1. Aloysius Gonzaga 19. oktoober 1605
2. Stanislaus Kostka 19. oktoober 1605
3. Salvador de Horta 5. veebruar 1606
4. Louis Bertran 19. juuli 1608
5. Giacomo Piccolomini 21. märts 1609
6. Ignatius Loyola 27. juuli 1609
7. Margareta Castellost 19. oktoober 1609
8. Serafim Montegranarost 1610
9. Teresa Avilast 24. aprill 1614
10. Filippo Neri 11. mai 1615
11. Thomas Villanovast 7. oktoober 1618
12. Pascal Baylon 29. oktoober 1618
13. Talupoeg Isidor 2. mai 1619
14. Franciscus Xavier 25. oktoober 1619

[redigeeri] Onupojapoliitika

Paulus V ajal sai Borghese suguvõsa Itaalia üheks mõjukaimaks suguvõsaks.

Paulus V õde Ortensia abiellus Marcantonio Caffarelliga. Nende poeg Scipione Caffarelli Borghese sai kardinaliks ja 1610 Bologna peapiiskopiks.

Paulus V vend Giovanni Battista Borghese sai Borgo ja Sant’ Angelo kindluse kuberneriks. 1609 sai temast Vivaro vürst. Tema poeg oli Marcantonio I Borghese.

Paulus V vend Francesco Borghese oli kindral ja Rignano hertsog.

Tema kaugem sugulane Camillo Borghese sai Siena peapiiskopiks.

[redigeeri] Paulus V kultuuriloos

Paulus V ajal täiustati Püha Peetruse basiilika löövi ja fassaadi. Tema ajal valmis Vatikani palee epitaafiga palkon, kust paavstid teevad avalikke pöördumisi ja valitud paavst ilmub rahvale. Tema ajal taastati Traianuse akvedukt, mis nimetati tema auks ümber Aqua Paolaks. Roomas ehitati tema ajal Villa Borghese.

Paulus V oli Guido Reni ja Cavaliere Giovanni Baglioni patroon.

1611–1613 ehitati Vatikani arhiivi hooned. Paulus V asus koguma ladinakeelseid papüüruseid.

Ta resideerus 14. jaanuarist 1614 kuni surmani Palazzo del Quirinales. 7. juulil 1608 avas ta Bibliotheca Ambrosiana.

Justus Lipsius pühendas talle oma 1605 avaldatud 'Seneca' ja Martin Becan oma 'Controversia'.

Paulus V pihiisa oli Mario di Calasio.

1612 avati Ostias sadama põhjabassein.

Ta muutis Leuveni ülikooli statuuti.

Ta kohustas Antoinette de Orleans-Longueville’i rajama seminari.

Ta toetas Iiri kolleegiumit Sevillas ja kohustas induldiga kohalikke kalureid püüdma kala kuuel pühapäeval aastas, kusjuures nad peavad toetama iiri tudengeid.

1614 usaldas ta Lucca Jumalaema regulaarvaimulikele haridusreformi teostamise selles piirkonnas.

Michelangelo Merisi da Caravaggio on temast teinud portree.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Paulus V pühitses oma ametiajal 60 kardinali 10 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 hispaanlast, 5 prantslast, 2 sakslast ja 1 ungarlane. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Gregorius XV ja Urbanus VIII. Paulus V rajas 17. oktoobril 1616 San Carlo ai Catinari titulaarkiriku San Biagio dell’Anello titulaarkiriku asemel.

[redigeeri] Surm

Paulus V suri 28. jaanuaril 1621 Roomas Palazzo del Quirinale palees südamerabandusse ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse.

[redigeeri] Välislink

• Bulla Sacrosantae romanae ecclesiae Prantsusmaa oratooriumi tunnustamiseks 10. mail 1613 (ladina keeles)

Eelnev: Leo XI

Rooma paavst 1605-1621

Järgnev: Gregorius XV