Herbert Johanson
Allikas: Vikipeedia
Herbert Voldemar Johanson (10. september 1884 Haljala – 24. november 1964 Göteborg) oli eesti arhitekt.
Herbert Johanson on projekteerinud mitmeid koolimaju ning tuntud ehitisi (Riigikogu hoone Toompeal koos Eugen Habermanniga).
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Sisukord |
[redigeeri] Lapsepõlv ja hariduskäik
Haljala rõõmsameelse köstri lasterikkast Rootsi perekonnast viis koolitee Herbert Johansoni Tallinna Poeglaste Reaalkooli. Just sellest, nüüdsest Reaalkooli majast, on ehitust läinud õppima aukartust äratavalt suur hulk Eesti arhitekte. H. Johanson siirdus 1904.a. Riia polütehnilise instituuti, kus ees oli koolivend ja hilisemate aastate parim sõber Eugen Habermann. Johansoni arhitektuuriharidus ei piirdunud Riiaga, vahepealsed aastad (1906-1908) õppis ta Darmstadti Tehnikaülikoolis.
Instituudi Cum laude lõpetamise järel 1910.a. jäi Herbert Johanson terveks kümnendiks Lätisse. Siia aega mahuvad ajateenistus, perekonna soetamine ja mobilisatsioon I Maailmasõtta. Lätis töötas H. Johanson juhtivate Baltisaksa arhitektide juures. Neist aastaist on praegu teada kümmekond kaasautorlust. Teatud tunnustusest räägib see, et H. Johanson kuulus ainsa eestlasena Riia arhitektide ühingusse ja ühingu aastaraamatuis, kus esitati vaid tugevamaid töid, ei jäetud teda nimetu abilise rolli, vaid toodi projektide juures ära kui Mitarbeiter (kaastööline - saksa keeles).
[redigeeri] Riigikogu hoone
Herbert Johansoni Tallinna asumise järel 1920.a. sai esimeseks suuremaks tööks koos Eugen Kabermanniga projekteeritud Riigikogu hoone Toompeal. Ehitist, mis märgib uue etapi jõulist sissejuhatust Eesti arhitektuuris, võiks arhitektuurlooliselt vaadelda kolmel tasandil.
Esimese kihistusena nimetagem rahvusromantismi, eriti selle keskaegsusele orienteeritud arhailisust. Teiseks võib märkida toetumist XVII - XVIII saj. ehitustraditsioonidele. Enim avaldub see hoone mahuülesehituses, mis seostub üldise arhitektuuriarenguga.
Kolmas kiht peitub ekspressionismi sugemetes. Istungisaali fantastilise ruumi- ja valgusmõjuga lage võib pidada kõige ekspressionistlikumaks elemendiks Eesti arhitektuuris. Ajakirjanike looþid publikurõdu all tunduvad üsna koopasarnastena. Ilmseks ekspressionismi tunnuseks võib pidada saali algset värvilahendust: sinised seinad ja sidrunkollane lagi. Ekspressionism oli valdavalt Saksamaa ilming, mõlemad arhitektid olid saanud hariduse ja arenenud saksa kultuuri mõjualal.
[redigeeri] 1920. aastate üldlaad
Riigikogu hoone kavandamise järel jätkus meil kah tipparhitekti viljakas koostöö veel neli aastat. 1924.a. kutsuti Herbert Johanson tööle Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakonna projektbüroo juhataja kohale, kus ta 20 aasta jooksul kavandas suurema osa linna ehitatud hoonetest. Alles 1930. aastate teisel poolel tuli talle noori abilisi, kellest soosituks sai K. Annan. Johanson töötas väga heades loomeoludes, sest Tallinna linn ehitas palju ja büroo juhatajale jäeti vabad käed. Tunnustatud arhitektile jätkus eratellimusi küllaga ja pealegi osales ta aktiivselt konkurssidel.
Ametikoha tõttu sõltus Johansonist eelkõige linna sotsiaalehitiste tase. Oluliste töödena mainiks siinkohal õpetajate elamut Raua 4 (koos E. Habermanniga, 1923-24), keskhaigla töötajate elamugruppi Herne tn. (1924-26), linnateenijate elamugruppi Mulla ja Ristiku nurgal (1925-27), tööliste elamugruppi Maisi 6 (1929) jt. Sotsiaalehituste alla mahuvad ka kooperatiivid, millist õnnestunumaks peetakse riikliku kaitse alla kuulunud "Oma Kolde" elamugruppi Kolde tänavas (koos E. Habermanniga, 1922-25). Suuremates hoonetest on kunstiküpsem endine Pelgulinna algkool (Ristiku 69, 1927-1929).
Arhitektuuriliselt esindavad kõik need hooned 1920. aastate üldlaadi. Selle ebamäärase väljendi all on mõistetud sel kümnendil püstitatud hoonete edumeelsemat enamust, millist klassikana on üldiselt esile tõstetud viit hoonet: Riigikogu hoone, elamu Raua 4, Eesti Panga Viljandi osakonda (K. Burman, 1927), Pelgulinna algkooli ja Abja Krediitpanka (E. Kuusik, 1929).
1920. aastate üldlaadi, mille üks peamisi väljakujundajaid oli H. Johanson, on ikka iseloomustatud mõistega "traditsionaalsus" ja "põhjamaisus". Noor iseseisvunud riik vajas oma arhitektuuri. Eestlust sai kultiveerida traditsiooni abil ja kuna toetumist saksa või vene arhitektuurile peeti kohatuks, jäi üle orienteeruda Põhjamaadele.
1920. aastaid ei määranud muidugi ainult toetumine pärandile vaid palju muudki (juugendi väljatõrjumine, aedlinna idee jne). Vaatamata sellele, et ühiste esteetiliste lähikontaktidega üldlaadis kavandasid 1920. aastatel veel E. Habermann, E. Jacoby, K. Buuman jt, jättis Herbert Johanson sügavama jälje, sest töötades lahedamates oludes, sai ta oma loomeenergiat rohkem maandada.
[redigeeri] Funktsionalism
1920. aastate lõpuks jõudis kümnendi jooksul Euroopas läbi löönud uus optimistlik funktsionalism moevooluna Eestisse. Herbert Johansoni väikeelamut Uus 6 on peetud esimeseks funktsionalistlikuks hooneks Eestis. 1930. aasate alguses tegid peaaegu kõik Eesti arhitektid läbi lühiajalise valgete villade perioodi. Võrreldes meie tugevaima Pärnu koolkonna kuurortlinnalikult vallatu vormiga villadega on Johansoni väikeelamud (Käsperi 28, Rabtðinki 14 jt) kompaktsemad ja ratsionaalsemad.
Funktsionalistlikke suuri ühiskondlikke hooneid ei jõutud kuigi palju ehitada. Ometi on klassikaks muutunud sellest rühmast kaks H. Johansoni koolimaja. Liiatigi oli tema kooliarhitektuuri juhtiv meister ja rahvusliku koolihoone tüübi peamine väljaarendaja. 1930. aastatel oli ultramoodsa klaastorniga Lenderi gümnaasium (6. kk Kreutzwaldi 25, 1933-35) löövam, arendatuma ruumiprogrammiga ja mahenenud vormidaga Prantsuse lütseum (Hariduse 3, 1936-37) aga elegantsem.
[redigeeri] Paefunktsionalism
Tuleb tunnistada, et tegemist on üleeuroopalise nähtuse redutseerunud variandiga ja rahvusvahelises plaanis see esile ei kerki. Kui meil on üldse midagi tõesti ainulaadset välja pakkuda, siis tuleks nimetada Herbert Johansoni paefunktsionalismi. Ehkki see hoonerühm pakub sügavat sisulist vastuolu funktsionalismi põhimõtetega (käsitsi töödeldav looduslik kiri on ehitaarne ega sobi tüpiseerimise ja massehitustega), hoovab neist majadest kunstilist küpsust. Tõnismäe tehnikumi paerohelised seinad ja maja üldkuju sobivad suurepäraselt sealsesse linnaehituskonteksti.
Kui Lasnamäe algkooli (Majaka_tänav 2, 1932-35) hall tõsidus ei meelita just lapsi kooli, siis paefaktuuri karmus on vähemalt kalmistuarhitektuuri jaoks nagu loodud. Nõustuda tuleb seisukohaga, et Liiva kalmistu kabel on sõdadevahelise perioodi arhitektuuri parim näide. Paraku pole see rangeilmeline, kuid väga harmooniline arhitektuuriteos erinevalt Metsakalmistu kabelist riiklik arhitektuurimälestis. Metsakalmistu kabel (1936-37) jääb vormides ja kompositsioonis küll eklektiliseks, kuid peaks olema maiuspalaks metafüüsilisel arhitektuur huvilistele.
Südalinnas on paearhitektuuri manifestiks tuletõrjehoone (Raua 2, 1936-39), eriti selle torn, kust õhkub nii vormielegantsi kui ka uue arhitektuuri optimistlikkust. Paearhitektuuri suurim monument, praeguse Viru hotelli kohale kunagi plaanitud 12-korruseline raekoda (1934) jäi ehitamata. Projekt oli funktsionalismi lakoonilisuses nii moodne, et ehmatas linnaisad selle elluviimise asemel hoopis raekoja eelprojektide võistlust korraldama.
1930. aastate II poolel hakati arhitektide ette üha tungivamalt seadma rahvuslikkuse nõuet, siis mitmed vahkassid fassaadidele kleepima rahvuslikku ornamenti. H. Johanson aga, ühendades kohaliku loodusliku materjali oma aja edumeelsema vormikeelega tabas rahvuslikku tundelaadi märksa sügavamalt.
[redigeeri] 1930. aastate lõpu laad
1930. aastatel levis demokraatiapõuases Euroopas neoklassitsism. Sellega läks kaasa ka enamik Eesti arhitekte (E. Lohk, E. Kuusik, E. Sacharias jt.). Vaid vähesed suutsid jääda truuks puhtale funktsionalismile (O. Siinmaa). Herbert Johanson paikneb oma selle perioodi ehitistega Keskhaigla (1937-45), Westholmi gümnaasium (1938-40), 20. Algkool (praegune Tallinna Ühisgümnaasium, 1938-40) kahe suuna vahepeal. Me ei näe küll ordersüsteemi; kaunistatud kapiteele ega rohke klassikalise dekooriga seinapindu, aga domineerima hakkavad rõhutatud soklikorrus ja karniis, viimistletumad portaalid ja konsoolidele toetuvad aknakaunistused. Nimetagem seda funktsionalismi rahustamiseks soliidse ja väärikuse poole. Suhteliselt dekoreerituma mulje jätab üksnes kodanliku Eesti Riias asuva saatkonna hoone konkursiprojekt (1938), kus seda nõudis esinduslikkusele pretendeeriv tarbija. See on ka ainus projekt, mis valmis isa ja poja - H. Johansoni ja tol ajal äsja Praha Tehnikaülikooli lõpetanud L. Haljaku (1916-1984) koostöös.
[redigeeri] Vanaduspõlv
1944.a. lahkus pensioniealine lähenev arhitekt Rootsi. Algul Stockholmis ja hiljem Göteborgis töötas ta väheaktiivseks jäädes E. Lohu juures ja läks varsti pensionile. Vanaduspäevad veetis H. Johanson lilli maalides. 1964.a. suvel külastas arhitekt sünnimaad ja otsustas naasta. Dokumentide vormistamise ajal 1964.a. novembris ta suri.
Herbert Johansoniga Rootsis koos töötanud inimesed on teda pidanud väga tagasihoidlikuks, heatahtlikuks ja kinniseks inimeseks. Kohvivaheaegadel olla Johanson ikka oma piipu popsutanud ja naerusui vestlust peal kuulanud. Maailmaasjad teda kõnelema polevat ajanud, samuti polevat ta oma tegevusest armastanud rääkida. Aga elavnenud kohe, kui juttu tuli eesti ehitusmaterjalidest - dolomiidist ja paekivist.
L. Haljak mäletab, et isa olevat projektid peas välja mõelnud, käies mitu päeva, piip suus, oma töötoas ringi ja siis kohe valmilt paberile pannud. Eskiise polevat ta pea-aegu kunagi teinud. Veel võib välja tuua kaks tema põhimõtet: "Ausus töös ja lihtsus peavad arhitekti juhtima" ning "vallata hästi tehnikat, loomingus mitte matkida teisi, vaid kuulda oma sisemist häält." Eriti oluline on viimane mõte, mille õigeks on tunnistanud vahest enamik arhitekte, kuid ellu viia on suutnud vähesed.
