Diagnoos
Allikas: Vikipeedia
Diagnoos meditsiinis on arstlik otsus haiguse olemuse ja haige seisundi kohta.
Diagnoos on arstlikus tegevuses vajalik adekvaatse ravi määramiseks, edasiste uuringute planeerimiseks, prognoosi määramiseks. Diagnoos ei ole enamasti lõplik, vaid see võib aja jooksul muutuda, kuna:
- Haigus võib lõppeda tervistumisega – sel juhul võetakse diagnoos maha.
- Krooniline haigus võib aja jooksul kas süveneda või paraneda.
- Haigus võib koguni üle minna teiseks haiguseks, näiteks reuma läheb üle reumatoidartriidiks.
Ideaalsel juhul peegeldab diagnoos haiguse etioloogiat, patogeneesi, anatoomilist substraati. Esialgse diagnoosina võib kasutada ka sümptomaatilisi diagnoose (nohu, peavalu), kuid lõpliku diagnoosina tuleks neid võimalusel vältida. Reeglina peaks vormistama diagnoosi ladina keeles.
Diagnoosis märgitakse ära kõik patsiendil esinevad haigused. Kusjuures tuuakse eraldi välja põhihaigus ja kaasuvad haigused. Kaasuvate haiguste arv ei ole piiratud. Ei ole harvad juhused, kui inimesel on diagnoosis ära toodud 10 ja enam haigust.
Haigused võivad esineda ühes või mitmes organsüsteemis. Mitmes erinevas organsüsteemis esinevad kroonilised haigused võivad anda aluse käsitleda haiget kui liitpuudega inimest.
[redigeeri] Diagnoosid
- Esialgne diagnoos
- Kliiniline diagnoos
- Laboratoorne diagnoos
- Patoloogilis-anatoomiline diagnoos
