Boriss Jeltsin
Allikas: Vikipeedia
Boriss Nikolajevitš Jeltsin [bor'iss nikol'aajevitš j'eltsin] (Борис Николаевич Ельцин) (1. veebruar 1931 Sverdlovski oblasti Butka küla – 23. aprill 2007 Moskva) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitik, Venemaa Föderatsiooni esimene president 1991–1999.
Sisukord |
[redigeeri] Noorpõlv
Lähemalt artiklis Boriss Jeltsini noorpõlv
Boriss Jeltsin sündis 1. veebruaril 1931 Butka külas Sverdlovski oblasti Talitsa rajoonis. Samal aastal tehti tema vanaisa kulakuks ja küüditati. Vanemad asusid varsti elama Kaasanisse, kus isa töötas ehitusel. Isa mõisteti süüdi nõukogudevastase propaganda eest ja viibis kolm aastat vangilaagris. Varsti pärast isa vabanemist asus perekond elama Bereznikisse Permi oblastis. Jeltsin lõpetas Bereznikis keskkooli ja astus seejärel Uurali Polütehnilisse Instituuti Sverdlovskis. Pärast instituudi lõpetamist ehitusinsenerina töötas Jeltsin ehitusorganisatsioonides. Ta tegi kiiresti karjääri, saades 32-aastaselt suure elamuehituskombinaadi direktoriks.
[redigeeri] Boriss Jeltsini parteikarjäär
Astus 1961 Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse (astus välja juulis 1990) ning 1969 asus parteitööle.
Kui Jeltsin oli saanud NLKP Sverdlovski oblastikomitee tööstussekretäriks, suunati ta 1976 Moskvasse NLKP Keskkomitee juures asuvasse Ühiskonnateaduste Akadeemiasse kuuajalistele kursustele. Kahe nädala pärast kutsuti ta vestlusele NLKP Keskkomiteesse ning 2. novembril 1976 määrati NLKP Sverdlovski Oblastikomitee esimeseks sekretäriks.
Aastast 1977 oli ta Sverdlovski oblasti parteijuht, kellena ta muuhulgas käskis Nõukogude juhtkonna käsul lammutada Ipatjevi maja, kus hukati tsaar Nikolai II. Maja lammutati üleöö koos vundamendiga ja viidi prügimäele, koht kaeti asfaldiga.
3. aprillil 1985, pärast Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut tehti Jeltsinile ettepanek asuda juhatama NLKP Keskkomitee ehitusosakonda. 12. aprillil asus ta sellel ametikohal tööle. NLKP Keskkomitee juunipleenumil 1985 valiti ta NLKP keskkomitee ehitussekretäriks.
22. detsembril 1985 tegi Mihhail Gorbatšov Jeltsinile ettepaneku hakata Viktor Grišini asemel Moskva parteijuhiks. 24. detsembril 1985 vabastas NLKP Moskva Linnakomitee pleenum, millel võttis sõna Mihhail Gorbatšov, Viktor Grišini tema kohalt "omal soovil ja seoses pensionile minekuga" ning valis ühehäälselt Jeltsini uueks esimeseks sekretäriks. Jeltsin jäi sellele kohale 1987. aastani. 18. veebruaril 1986 valiti Jeltsin NLKP Keskkomitee pleenumil NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks ning jäi sellele kohale 1988. kevadeni. Pärast Poliitbüroo liikmekandidaatide seast väljaarvamist jäi ta NLKP Keskkomitee liikmeks.
Jeltsin võeti Moskva parteijuhi kohalt maha, sest oli NLKP keskkomitee oktoobripleenumil kritiseerinud Mihhail Gorbatšovi ja NLKP Keskkomitee sekretariaati reformide aegluse pärast. Kuigi Jeltsin oli südameveaga haiglas, viisid KGB agendid ta Mihhail Gorbatšovi käsul vägisi NLKP Moskva Linnakomitee pleenumile, kus ta 11. novembril 1987 maha võeti.
Jeltsini ajal renoveeriti Arbat.
Jeltsin püüdis asjatult saada 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX konverentsi delegaadiks Moskva või Sverdlovski poolt. Lõpuks ta sai viimasel minutil konverentsi delegaadiks Karjala poolt.
NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi esitati Jeltsin kandidaadiks riigi suurimas valimisringkonnas Moskvas (rahvuslik-territoriaalses ringkonnas nr 1) ning ta valiti Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Jeltsini poolt hääletas 89,4% valijatest ning tema rivaali, Lihhatšovi-nimelise autotehase direktori Jevgeni Brakovi poolt 6,9% valijatest. Jeltsini valimisplatvormi kuulus muuhulgas üleskutse kärpida Nõukogude Liidu kosmoseuuringute programmi.
Esimesel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil esitas Gennadi Burbulis Jeltsini kandidatuuri NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe kohale alternatiivina Mihhail Gorbatšovile, kuid Jeltsin taandas oma kandidatuuri, viidates parteidistsipliinile. NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel ei kogunud Jeltsin vajalikku arvu hääli, kuid Aleksei Kazannik loovutas talle oma koha Ülemnõukogus. Jeltsin oli detsembrini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning juunini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu ehitus- ja arhitektuurikomitee liige. Jeltsinist sai ka inimõiguste ja demokraatlike reformide eest seisva regioonidevahelise saadikurühma üks juhtidest.
Jeltsin kandideeris Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressu Sverdlovskis ühenduse "Demokraatlik Venemaa" kandidaadina. Jeltsini usaldusisik ja tema valimiskampaania tegelik korraldaja oli Gennadi Burbulis. Selleks ajaks oli ta tuntud Gorbatšovi ja vanameelsete kommunistide karmi kriitikuna. Jeltsini arvates tuli reformide käiku kiirendada ning konservatiivudega karmilt ümber käia. Liiduvabariikidele tuli rohkem võimu anda.
[redigeeri] Boriss Jeltsin Venemaa juhina
29. mail 1990 valiti Jeltsin Vene NFSV esimesel Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressil bloki "Demokraatlik Venemaa" aktiivsel toetusel Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks. Jeltsini põhiline konkurent sellele ametikohale oli Ivan Polozkov, kellest hiljem sai Vene NFSV Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Pärast kahte tulemusteta hääletusvooru, milles Jeltsin sai 531 vajalikust häälest vastavalt 497 ja 503 häält, esitas kommunistlik partei mõõdukama kandidaadi – Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimehe Aleksandr Vlassovi. Saadikute ees esines Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, kes oli Jeltsini valimise vastu. Pärast seda võitis Jeltsin kohe esimeses hääletusvoorus, kogudes 535 häält.
12. juunil 1990 kuulutas Vene NSFV Rahvasaadikute Kongress välja Vene NFSV suveräänsusdeklaratsiooni. 12. juunit tähistatakse praegu Venemaa iseseisvuspäevana.
16. juunil 1990 loodi esimese Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressi määrusega Konstitutsioonikomisjon, mille esimeheks valiti Ülemnõukogu esimees Jeltsin ning tema asetäitjaks Ülemnõukogu esimehe esimene asetäitja Ruslan Hasbulatov.
Juulis 1990 NLKP XXVIII kongressil astus Jeltsin NLKP-st välja. Ta põhjendas oma sammu sellega, et kui ta valiti Ülemnõukogu esimeheks, lubas ta astuda välja kõikidest parteidest ja poliitilistest liikumistest.
Augustis 1990 kirjutasid Jeltsin ja Mihhail Gorbatšov alla dokumendile, mille kohaselt tuli koostada uus majandusprogramm ning kooskõlastada keskvalitsuse ja liiduvabariikide vahelised suhted. Majandusprogramm sai tuntuks 500 päeva programmi nime all. Selle autoriteks oli grupp majandusteadlasi eesotsas Grigori Javlinski ja Stanislav Šataliniga. 1990. aasta sügisel loobus Mihhail Gorbatšov programmi toetamast ning seda ei viidudki ellu.
Jaanuaris 1991, kui sõjavägi hõivas Vilniuse telekeskuse, sõitis Jeltsin Tallinna. Seal kirjutati alla mitmele leppele Eesti, Läti ja Leeduga. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.
Mõnede Venemaa rahvasaadikute algatusel otsustati korraldada referendum Vene NFSV presidendi ametikoha sisseseadmise üle. Referendum määrati samale päevale üleliidulise referendumiga Nõukogude Liidu säilitamise üle.
19. veebruaril 1991 kritiseeris Jeltsin teleesinemises teravalt Mihhail Gorbatšovi ning kutsus teda üles presidendi ametikohalt tagasi astuma ja andma võimu üle Föderatsiooninõukogule, mis koosneks liiduvabariikide juhtidest.
17. märtsil 1991 peetud referendumil hääletas enamik inimesi Nõukogude Liidu säilitamise poolt, ent ka Venemaa presidendi ametikoha sisseseadmise poolt.
28. märtsil 1991 avati kolmas Vene NFSV Rahvasaadikute Kongress. Mitme saadiku nõudmisel keelas Nõukogude Liidu valitsus ära Jeltsini pooldajate miitingu ja tõi Moskvasse täiendavaid väeüksusi "saadikute julgeoleku tagamiseks". Kongressil anti Jeltsinile täiendavaid volitusi.
Mihhail Gorbatšov otsis kompromissi, ning Novo-Ogarjovo algasid läbirääkimised liidulepingu üle. 23. aprillil 1991 kirjutas Jeltsin koos 8 endise liiduvabariigi esindajatega (välja jäid Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Gruusia ja Armeenia) ja Nõukogude Liidu president alla "9+1" leppele, mis pani aluse uue liidulepingu väljatöötamisele. See oleks andnud liiduvabariikidele Nõukogude Liidu raames suurema iseseisvuse.
Venemaa demokraatlikel presidendivalimistel 12. juunil 1991 sai Jeltsin 57% häältest. Jeltsin kandideeris koos Aleksandr Rutskoiga, kes kandideeris asepresidendi ametikohale, ja võitis esimeses voorus. Teised pretendendid Venemaa presidendi ametikohale olid Nikolai Rõžkov, Vladimir Žirinovski, Vadim Bakatin, Albert Makašov ja Aman Tulejev.
Seoses Vene NFSV presidendiks valimisega loobus Jeltsin Nõukogude Liidu rahvasaadiku volitustest.
Juunis 1991 moodustas Jeltsin oma seadlusega Vene NFSV juures asuva Riiginõukogu, mida konstitutsioon ette ei näinud. selle tööd koordineeris riigisekretäriks määratud Gennadi Burbulis.
20. juulil andis Jeltsin välja seadluse, millega likvideeriti parteiorganisatsioonid riiklikes ettevõtetes ja riigiasutustes Venemaa territooriumil.
Liidulepingu allakirjutamine oli määratud 20. augustile 1991. 29. juunil oli Mihhail Gorbatšovil, Jeltsinil ja Kasahstani presidendil Nursultan Nazarbajevil Novo-Ogarjovos mitteametlik kohtumine, kus lepiti kokku, et pärast liidulepingu sõlmimist vahetatakse välja KGB juht Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja peaminister Vladimir Pavlov ning Nazarbajevist saab Nõukogude Liidu peaminister. KGB lindistas selle jutuajamise.
18. augustil 1991 isoleeriti Gorbatšov Vladimir Krjutškovi poolt juhitud riigipöörajate käsul tema suveresidentsi Krimmis. Järgmisel päeval teatati, et Gorbatšovi volitused presidendina on läinud üle asepresident Gennadi Janajevile. Jeltsin kihutas oma residentsist Arhangelskojes Moskva Valge maja (Vene NFSV nõukogude maja) juurde, et riigipöördele vastu panna, ning viibis seal kuni augustiputši lõpuni 21. augustil. Ta mõistis riigipöörde hukka ja kutsus üles vatupanule. Riigipöörde juhtide poolt moodustatud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee käsul oli Valge maja sõjaväe poolt ümber piiratud. Samas toimusid massilised rahvademonstratsioonid. Tuhanded relvastamata kodanikud kaitsesid Valget maja. Üks Tamani diviisi tankiüksus tuli Jeltsini poolele üle. Jeltsin pidas mälestusväärse kõne tankilt nr 110. Ka Tula diviisi dessantväelased olid valmis Valget maja kaitsma. Nende komandör kindral Aleksandr Lebed andis Vene NFSV asepresidendile Aleksandr Rutskoile ja kindral Kobetsile, kes oli Vene NFSV Ülemnõukogu sõjaväereformikomitee esimees, nõu, kuidas soomusmasinaid paigutada. Riigipöördekatse ajal andis Jeltsin välja mitmeid seadlusi, mis laiendasid Vene NFSV presidendi volitusi relvajõudude ja korrakaitseorganite üle ning tõid Vene NFSV alluvusse üle mitmed üleliidulised ministeeriumid ja ametkonnad. Riigipöördekatse ebaõnnestus. Rahva vastupanu, Jeltsini kiire tegutsemise ja hunta otsustusvõimetuse tõttu ei antudki käsku Valget maja rünnata. Kolm Valge maja kaitsjat hukkus, kui nad püüdsid 20. augusti ööl takistada soomusmasinate lähenemist hoonele. 21. augusti hommikul põgenes mitu riigipöörde juhti, sealhulgas Vladimir Krjutškov, Krimmi, taotledes kohtumist Gorbatšoviga. Gorbatšov keeldus kohtumisest. Jeltsin saatis Gorbatšovile järele päästemeeskonna, mida juhtis Aleksandr Rutskoi. Enamik riigipöörde organiseerijatest arreteeriti riigireetmise süüdistusega. Marssal Ahromejev, siseminister Pugo ja Krutšina sooritasid enesetapu. Liidulepingut ei kirjutatudki alla.
22. augustil 1991 peatas Jeltsin NLKP tegevuse ning seejärel keelustas selle. NLKP vara konfiskeeriti.
Oktoobris 1991 asus Jeltsin esimehena juhtima Venemaa uut valitsust. Samal ajal esitas Jeltsin radikaalsete reformide programmi, mille eesmärgiks oli üleminek turumajandusele.
Viiendal Venemaa Rahvasaadikute Kongressil (28. oktoober – novembri algus 1991) anti Jeltsinile erakorralised volitused, sealhulgas õiguse reformivalitsuse juhina välja anda normatiivseid seadlusi.
Septembris 1991 toetas Jeltsin Gorbatšovi ideed Nõukogude Liidu ümberkujundamisest Suveräänsete Vabariikide Liiduks ning oktoobris teatas, et "Venemaa ei esine kunagi Liidu lagundamise algatajana".
Detsembri alguses toimus Ukrainas rahvahääletus, kus hääletati iseseisvuse poolt. 7.–8. detsembril 1991 rajasid Venemaa ja Ukraina president ning Valgevene Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Belovežjes Sõltumatute Riikide Ühenduse. 24. detsembril võttis Venemaa üle Nõukogude Liidu koha ÜRO-s. Järgmisel päeval astus president Mihhail Gorbatšov tagasi ning Nõukogude Liit lakkas eksisteerimast.
21. detsembril 1991 toimus Alma-Atas mitme liiduvabariigi juhi kohtumine, millega Sõltumatute Riikide Ühenduse liikmete arv suurenes 11-le.
2. jaanuaril 1992 liberaliseeriti valitsuse määrusega, millele eelnes analoogilise sisuga presidendi seadus, enamiku tarbekaupade hinnad. 14. jaanuaril esines Ruslan Hasbulatov nõudmisega, et valitsus astuks tagase. Sarnasele positsioonile asus ka Venemaa asepresident Aleksandr Rutskoi.
Suurem osa Jeltsini valitsuse igapäevasest tööst 1992. aastal toimus asepeaministri Jegor Gaidari juhtimisel. 16. juunil määras Jeltsin Gaidari peaministri kohusetäitjaks. Gaidari meeskond alustas suurt majandusreformi. Reform hõlmas hindade liberaliseerimise, eraäri ja maa eraomanduse legaliseerimise, vaba kaubanduse ja kommertspankade lubamise, riigiettevõtete massilise privatiseerimise ja sõjaliste kulutuste radikaalse kärpimise. Jeltsini majandusalase asjatundmatuse ja inflatsiooni pooldajate mõju tõttu oli reform varsti ohus. Novembris 1992 määras Jeltsin kõige mõjukama inflatsiooni pooldaja, Nõukogude Liidu Keskpanga endise juhi Viktor Geraštšenko Venemaa Keskpanga juhiks. Kui Venemaa Ülemnõukogu oli selle määramise heaks kiitnud, siis oli seda raske ära muuta. Keskpank oli Ülemnõukogu kontrolli all ning Keskpank oli Jeltsini oponentide juhi Ruslan Hasbulatovi kontrolli all. Majanduse stimuleerimise ettekäändel andis Geraštšenko kommertspamkadele odavaid laene, samal ajal kui reformimeelne valitsus kärpis eelarvet, püüdes inflatsiooni vähendada. Inflatsioon tegi väärtusetuks enamiku venelaste palgad. Impordimaksud olid väga madalad, kuid Venemaa tootjate maksud olid väga kõrged. Kodumaine tootmine langes järsult. Reformide esimest staadiumi hakati nimetama "šokiks ilma teraapiata".
1992. aasta jaanuari lõpus esines Jeltsin relvastuse vähendamise algatustega ning teatas, et nüüdsest peale ei sihita endise Nõukogude Liidu relvi Ameerika Ühendriikide linnadele. See avaldus oli üks põhilisi küsimusi, mida arutati Jeltsini visiitidel USA-sse, Kanadasse ja Prantsusmaale 30. jaanuaril kuni [[8. veebruar]il.
2. veebruaril 1992 teatasid Jeltsin ja USA president Cano Davidis, et algab kvalitatiivselt uus etapp kahe maa suhetes.
16. märtsil 1992 kirjutas Jeltsin alla seadlusele Venemaa Kaitseministeeriumi loomisest. Kaitseministri ajutiseks kohusetäitjaks sai Jeltsin ise (7. mail määrati sellele ametikohale Pavel Gratšov).
[31. märts]]il 1992 kirjutasid vabariikide, kraide ja oblastite ning autonoomsete ringkondade ja föderaalse tähtsusega linnade esindajad alla Föderatsioonilepingule, mis sisaldas mitu dokumenti võimujaotuse kohta Venemaa Föderatsiooni ja selle subjektide vahel.
1. detsembril 1992 algas Moskvas seitsmes Venemaa Rahvasaadikute Kongress. Kongress tunnistas valitsuse töö Jegor Gaidari juhtimisel mitterahuldavaks. Valitsusevastase kõnega esines asepresident Aleksandr Rutskoi. Jeltsin pani kongressile ette kompromisslahenduse, mille kohaselt kolme jõuministri määramine oleks nõudnud kandidatuuride kooskõlastamist Ülemnõukoguga. Sellega lootis Jeltsin, et saadikud kinnitavad Gaidari peaministriks, kuid 9. detsembril lükkas Kongress selle kandidatuuri tagasi ning võttis vastu mitu konstitutsiooniparandust, mis piirasid presidendi volitusi.
10. detsembril 1992 esines Jeltsin Kongressil pöördumisega kaaskodanike poole, teatades, et edasine koostöö Rahvasaadikute Kongressiga ja spiiker Hasbulatoviga on võimatu. Ta kuulutas 1993. aasta jaanuariks välja ükdrahvaliku referendumi küsimusega: "Kellele Te usaldate riigi väljaviimise majanduslikust ja poliitilisest kriisist, Kongressi ja Ülemnõukogu praegusele koosseisule või Venemaa presidendile?" Jeltsin tegi oma pooldajatele ettepaneku saalist lahkuda, lootes et Kongress kaotab kvoorumi. Ometi jäi saali üle 2/3 saadikutest. Paljud saadikud leidsid, et presidendi sammud tähendavad riigipöördekatset.
11.–12. detsembril 1992 kirjutati Konstitutsioonikohtu poolt vahendatud läbirääkimistel alla Kongressi ja presidendi vahelisele leppele. Jeltsin pani Kongressile "pehmeks reitinguhääletamiseks" ette kolm kandidatuuri valitsuse esimehe ametikohale: Juri Skokovi, Viktor Tšernomõrdini ja Jegor Gaidari. Hääletuse tulemusel määras Jeltsin peaministriks Tšernomõrdini. Kongressil kinnitati lõppenuks Venemaa presidendi täiendavad volitused majandusreformide läbiviimisel lõppenuks. 15. detsembril 1992 sai Tšernomõrdin peaministriks. Jegor Gaidar lahkus valitsusest.
1993. aasta aprillile määrati referendum uue konstitutsiooni põhialuste kohta. Kongressi poolt vastu võetud konstitutsiooniparandused, mis puudutasid presidendi volitusi, külmutati kuni referendumini.
7. märtsil saatis Jeltsin Ülemnõukogusse referendumi küsimuste projekti (kahekojaline parlament; presidentaalne vabariik; projekt, et konstitutsioon võetakse vastu konstitutsiooninõupidamise poolt; õigus maa eraomandile). 9. märtsil teatas ta Venemaa Föderatsiooni vabariikide presidentide nõukogu istungil, et on valmis kompromissiks: ta loobub referendumist, kui uue konstitutsioonileppega laiendatakse presidendi volitusi.
10. märtsil võeti kaheksandal Venemaa Föderatsiooni Rahvasaadikute Kongressil vastu resolutsioon, mis detsembrileppe täielikult tühistas.
20. märtsil esines Jeltsin telepöördumisega rahva poole, milles ta teatas, et on alla kirjutanud seadlusele, mis nägi ette riigivalitsemise erikorra kuni konstitutsioonilise kriisi ületamiseni. Seadlus nägi ette, et 25. aprillil toimub referendum, mille teemadeks on usaldus presidendi ja asepresidendi vastu, uue konstitutsiooni projekt ja uue föderaalparlamendi uue valimisseaduse projekt. Peale selle kuulutas Jeltsin kehtetuks kõik Ülemnõukogu ja Kongressi otsused presidendi seadlused tühistada või nende kehtimine peatada.
21. märtsil varsti pärast südaööd esimesid televisioonis asepresident Aleksandr Rutskoi, Konstitutsioonikohtu esimees Valeri Zorkin ja peaprokurör Valentin Stepankov, kes mõistsid presidendi otsused hukka, nimetades neid konstitutsioonivastasteks. Hasbulatov nimetas Jeltsini samme riigipöördekatseks. Kiiresti kutsuti kokku Ülemnõukogu, mis kutsus 26. märtsiks kokku üheksanda Rahvasaadikute Kongressi.
25. märtsil avaldati oluliselt muudetud presidendi seadlus üldrahvaliku referendumi läbiviimisest 25. aprillil. Selles ei mainitud valitsemise erikorda.
Üheksandal Kongressil kritiseeriti Jeltsinit jälle teravalt. 28. märtsil esitas Hasbulatov Kongressile öösel Jeltsini ja Hasbulatovi poolt kooskõlastatud määruseprojekti, mis nägi ette üheaegsed ennetähtaegsed presidendi- ja kongressivalimised. Enamiku saadikufraktsioonide esindajad mõistsid hukka Hasbulatovi tegevuse "kongressi selja taga", lükkasid tema ettepaneku kategooriliselt tagasi ja püstitasid küsimuse presidendi tagandamisest ja Hasbulatovi tagasiastumisest. Ent hääletamise tulemusena säilitasid mõlemad oma koha. Hääletamisel presidendi tagandamise kohta andis poolthääle 617 saadikut. Otsuse vastuvõtmiseks jäi puudu 72 häält.
Kongress otsustas viia 25. aprillil läbi üldrahvalik referendum, mille teemad olid: usaldus Venemaa Föderatsiooni presidendi vastu; presidendi ja valitsuse sotsiaal- ja majanduspoliitika heakskiitmine; ennetähtaegsete presidendivalimiste korraldamine; ennetähtaegsete rahvasaadikute valimiste korraldamine. Jeltsin kutsus valijaid üles hääletama jaatavalt kõigis neljas küsimuses.
25. aprillil 1993 toimuski referendum. 58,5% hääletajaid avaldas usaldust presidendile ja 52,8% toetas tema sotsiaal- ja majanduspoliitikale. Ennetähtaegseid rahvasaadikute ja presidendivalimisi pooldas küll üle 50% hääletajaid, kuid alla poole valikate üldarvust. Seetõttu nendes konstitutsioonilistes küsimustes otsust ei tehtud. Pärast referendumit kuulutas Jeltsin, et "reformipoliitika on nüüd rahva kaitse all".
1993. aasta augustis teatas Jeltsin kohtumisel telekompaniide juhtidega, et kavatseb võimuküsimuse lõplikult lahendada juba enne aasta lõppu. Samal ajal külastas ta mitmeid sõjaväeosi. Parlamendi juhtkond avaldas arvamust, et Jeltsin valmistub riigipöördeks.
21. septembril 1993 andis Jeltsin välja seadluse nr 1400 "Venemaa Föderatsiooni etapiviisilisest konstitutsioonilisest reformist". Selle seadusega saadeti Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress laiali. Uued parlamendivalimised määrati 12. detsembrile 1993. 22. septembril arutas Jeltsin peaminister Tšernomõrdiniga võimalust asendada Viktor Geraštšenko Keskpanga kohal Boriss Fjodoroviga. Tšernomõrdin kaitses Geraštšenkot.
Kohe pärast seadluse nr 1400 väljakuulutamist kokku tulnud Konstitutsioonikohus kuulutas seadluse ja Jeltsini pöördumise Venemaa kodanike poole konstitutsioonivastaseks ning juhtisid tähelepanu sellele, et nad annavad aluse Jeltsini tagandamiseks. Seejärel tagandati Kongressi erakorralisel istungil Jeltsin ametist ning tema kohustused läksid üle asepresident Aleksandr Rutskoile. Ent Ülemnõukogu saadikud ja nende pooldajad isoleeriti miilitsa ja sõjaväe poolt hoonesse ja selle juures olevale väljakule. Elutegevust tagavad kommunikatsioonid lõigati läbi. 3. oktoobril murdsid Aleksandr Rutskoi ja Ruslan Hasbulatovi relvastatud pooldajad piiramisrõngast läbi ning algasid Ülemnõukogu pooldajate kokkupõrked miilitsa ja sõjaväega. Hõivati Moskva linnapea büroo. Püüti tormijooksuga vallutada telekompanii "Ostankino" hooneid. Hukkus 32 inimest.
Jegor Gaidar pöördus Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulla olma relvadeta kaitsma Kremli ja Moskva nõukogu. Venemaa TV edastas saateid salajasest kohast Moskva lähedal, mis oli ette nähtud tuumasõja puhuks. 4. oktoobril sisenesid Moskvasse Jeltsinile lojaalsed väeüksused. Ülemnõukogu hoone (Moskva Valge Maja) piirati ümber, seda tulistati tankimürskudega ning hoone süttis. Hukkus üle 100 inimese. 6. oktoobril 1993 vallutati hoone tormijooksuga. Ülemnõukogu juhid eesotsas Aleksandr Rutskoi ja Ruslam Hasbulatoviga andsid akka ja arreteeriti. Jeltsin peatas oma seadlusega Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu tegevuse. Kogu täidesaatev ja seadusandlik võim koondus kuni uue parlamendi valimisteni Jeltsini kätte.
Presidendi seadlusega keelati erakorralise seisukorra ajaks kõik organisatsioonid, mis olid osalenud relvastatud mässus, samuti opositsioonilised väljaanded.
Hiljem alustas Jeltsin kõikide tasandite nõukogude laialisaatmist.
12. detsembril 1993 hääletasid Venemaa kodanikud parlamendivalimistel ja referendumil uue konstitutsiooni kohta. Konstitutsioon läks läbi ja presidendi volitused suurenesid märgatavalt. Jegor Gaidari Venemaa valik sai Riigiduuma kõige suuremaks fraktsiooniks. Siiski kontrollisid reformimeelsed uues parlamendis ainult ühte kolmandikku häältest. Ühega oma esimestest aktidest andis Riigiduuma amnestia 1991. ja 1993. aasta riigipöörete juhtidele.
10. juunil 1994 kirjutas Jeltsin alla kuuele majandusalasele seadlusele. Kõige keerulisemaks nimetas ta seadlust "Vene Föderatsiooni pangasüsteemi töö täiustamisest". Teised seadlused puudutasid eluasemelaene, eluasemesertifikaatide käibele laskmist, pooleli olevate elumajade lõpuni ehitamise tagamise meetmeid ning kodanike tarbijaõiguste kaitsmist.
Kui Geraštšenko määrati 1992 Keskpanga juhiks, oli rubla vahetuskurss 400 rubla = 1 USA dollar. 10. oktoobril 1994 langes kurss 2896 rublalt 3081 rublale 1 USA dollarilt. 11. oktoober 1994 sai tuntuks "musta teisipäevana". Rubla kaotas dollari suhtes ühe viiendiku oma väärtusest, langedes 3926 rublale dollarilt. Kolm päeva hiljem sundis Jeltsin Geraštšenko tagasi astuma.
Oktoobris 1994 kaotas president ära regioonide täitevvõimu juhtide valimised. Presidendi arvates oli seda tarvis teha täitevvõimu vertikaali kindlustamiseks.
9. detsembril 1994 andis Jeltsin välja seadluse "Meetmetest ebaseaduslike relvastatud formeeringute tegevuse lõpetamiseks Tšetšeeni Vabariigi territooriumil ja osseedi-inguši konflikti tsoonis". 11. detsembril sisenesid Tšetšeenia territooriumile Venemaa Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi väed. See oli katse teha lõpp Tšetšeenia kolme aasta pikkusele iseseisvustaotlusele.
19. jaanuaril 1995 avaldati Venemaa presidendi avaldus, milles märgitakse, et "sõjaline etapp Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni kehtivuse taastamisel Tšetšeeni Vabariigi territooriumil on praktiliselt lõpuni viidud. Edasine seaduslikkuse, korra ja elanikkonna kodanikuõiguste taastamise missioon läheb üle Siseministeeriumi kompetentsi."
Kevadeks 1995 vallutasid föderaalväed Tšetšeenia pealinnaGroznõi. Pommitamise tagajärjel hukkus tuhandeid Tšetšeenia tsiviilisikuid. Gregori Javlinski, Jegor Gaidar ja paljud teised poliitikud mõistsud sõja hukka ning loonusid Jeltsinit toetamast. Jeltsini populaarsus langes kõikide aegade kõige madalamale tasemele. Tema toetusprotsent stabiliseerus 6% tasemel.
26. aprillil 1995 kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Täiendavatest abinõudest olukorra normaliseerimiseks Tšetšeeni Vabariigis".
4. juulil 1995 kirjutas Jeltsin alla seadlusele Venemaa relvajõudude dislotseerimisest Tšetšeeni Vabariigi territooriumil "eesmärgiga tagada sõjalis-poliitiline stabiilsus Tšetšeeni Vabariigis, Venemaa Föderatsiooni riikliku ja territoriaalse terviklikkuse kaitse". See seadlus andis ametliku kinnituse vägede dislotseerumisele Tšetšeenias.
18. septembril 1995 kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Venemaa Föderatsiooni subjektide riigivõimuorganite ja kohaliku omavalitsuse organite valimistest". Selle seadluse alusel pidid Föderatsiooni subjektide haldusjuhtide valimised toimuma 1996. aasta detsembris. Oma seadlusega soovitas president ka riigivõimuorganitel, mille volituste tähtaeg ei ole kindlaks määratud, otsustada valimised üle viia 1997. aasta juunile. Neile tehti ülesandeks vormistada õiguslikud dolumendid vastavate Föderatsiooni subjektide haldusjuhtide ja kohaliku omavalitsuse organite valimiste läbiviimise reglementeerimiseks.
6. detsembril 1995 kirjutas Jeltsin alla seadusele Föderatsiooninõukogu moodustamise korrast. Sellega hoiti ära konstitutsiooniline kriis, mis oleks niisuguse seaduse puudumise korral võinud tekkida pärast 17. detsembri parlamendivalimisi. Seaduses öeldakse muuhulgas, et Venemaa Föderatsiooni subjektide täitevvõimuorganite juhtide valimised peavad olema lõpule viidud hiljemalt 1996. aasta detsembriks. Sealjuures määras enamiku kohalike administratsioonide juhte president.
25. märtsil 1996 esitas initsiatiivgrupp, kes oli Jeltsini kandidatuuri üles seadnud teiseks ametiajaks Venemaa presidendina, esitas 1 372 000 allkirja tema kandidatuuri registreerimise toetuseks. 16. juunil 1996 kogus Jeltsin presidendivalimiste esimeses voorus 35,28% häältest ja sai edasi teise vooru. 3. juulil 1996 valiti teiseks ametiajaks Venemaa Föderatsiooni presidendiks. Ta kogus 53,82% valijate häältest.
5. novembril 1996 tehti Jeltsinile südameaordi ja koronaararterite šunteerimise operatsioon.
Jeltsin jäi Venemaa presidendiks 31. detsembrini 1999, kuid tema tähetund jäi 1991. aastasse. Järgmiseks presidendiks sai Vladimir Putin.
[redigeeri] Matused
24. aprillil 2007 toodi Jeltsini surnukeha Lunastaja Kristuse Peakirikusse, kus rahvas sai temaga hüvasti jätta. 25. aprillil 2007 toimus seal hingepalvus ning Boriss Jeltsin maeti Novodevitšje kalmistule. Päev oli kuulutatud riiklikuks leinapäevaks. Matustel viibis ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
[redigeeri] Töökohad
1955–1957 ehitustrusti "Uraltjažtrubstroi" ehitusvalitsuse meister
1957–1963 ehitustrusti "Južgorstroi" töödejuhataja, vanemtöödejuhataja, peainsener ja ehitusvalitsuse ülem Sverdlovskis
1963–1965 Sverdlovski Elamuehituskombinaadi peainsener
1965–1967 Sverdlovski Elamuehituskombinaadi direktor
1968–1975 NLKP Sverdlovski Oblastikomitee ehitusosakonna juhataja
1975–1976 NLKP Sverdlovski Oblastikomitee tööstussekretär
1976–1985 NLKP Sverdlovski Oblastikomitee esimene sekretär
1978–1989 NSV Liidu Ülemnõukogu saadik (Liidunõukogu liige)
1979–1984 NSV Liidu Ülemnõukogu transpordi- ja sidekomisjoni liige
1981–1990 NLKP Keskkomitee liige
1981–1985 NLKP Keskkomitee ehitusosakonna juhataja
1984–1985 ja 1986–1988 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige
1985 (juuni–detsember) MLKP Keskkomitee ehitussekretär
Detsember 1985–november 1987 NLKP Moskva Linnakomitee esimene sekretär
NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat 1985–1988
1988 – 1989 NSV Liidu Riikliku Ehituskomitee esimehe – NSV Liidu ministri – esimene asetäitja
Märtsis 1989 valiti NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikuks
Juuni 1989 – detsember 1990 [[NSV Liidu Ülemnõukogu)) liige
Märtsis 1990 valiti Vene NFSV rahvasaadikuks
29. mai 1990 – 12. juuni 1991 Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
12. juuni 1991 – 31. detsember 1999 Vene NFSV, hiljem Venemaa Föderarsiooni president
[redigeeri] Raamatud
- "Исповедь на заданную тему" ("Pihtimus etteantud teemal"; 1990; antud välja eesti keeles)
- "Записки президента" ("Presidendi märkmed")
- "Президентский марафон" ("Presidendimaraton"; 2000)
[redigeeri] Tunnustused
- 1981 Lenini orden
- Kaks Tööpunalipu ordenit (1971, 1974)
- Kaks ordenit "Austuse märk" (1966, 1981)
- Rahvusvaheline kirjanduspreemia "Capri-90"
- 12. novembril 1991 sai demokraatiamedali, mille 1982 asutas Rahvusvaheline poliitikakonsultantide assotsiatsioon
- Itaalia Suurristi kavaler
- Malta ordu kavaler
- Läti Vabariigi Kolmetähe orden (2000; anti üle 2006)
Sõjaväeline auaste: erupolkovnik. Polkovniku auastme sai ta mittesõjaväekohuslasena Sverdlovskis parteitööl.
[redigeeri] Isiklikku
Jeltsin abiellus 1956 Naina (Anastassija) Jossifovna Girinaga (sündinud 1932). Naina on pärit talupoja perekonnast. Lõpetas 1955 Kirovi-nimelise Uurali Polütehnilise Instituudi ehitusinseneri kvalifikatsiooniga ning töötas 1955–1985 Sverdlovski instituudis "Vodokanalprojekt" insenerina, vaneminsenerina ja projekti peainsenerina.
Tütar Jelena Okulova (sündinud 1957) lõpetas Kirovi-nimelise Uurali Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna. Töötab Moskvas ehitusnäitusel. Tema abikaasa Valeri Okulov on elukutseline piloot. 1987. aastal pärast äia tagandamist Moskva parteijuhi kohalt võeti ta maha rahvusvahelistelt lendudelt. 13. märtsil 1997 määrati Aerofloti direktori kohusetäitjaks, hiljem sai direktoriks. Sellel ametikohal oli enne teda marssal Jevgeni Šapošnikov, kes määrati presidendi abiks kosmonautika ja lennunduse arendamise alal. Opositsioon nägi selles määramises onupojapoliitikat. Jelenal ja Valeril on tütred Jekaterina (sündinud 1979) ja Maria (sündinud 1983) ja poeg Ivan. Jekaterina on abielus ja tal on poeg.
Teine tütar Tatjana Djatšenko sündis 1960. Ta lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli arvutusmatemaatika- ja küberneetikateaduskonna. Töötas konstrueerimisbüroos "Saljut" ja selle Moskva filiaalis "Zarja Urala". Kevadel 1996 oli Boriss Jeltsini riigipea kohale tagasivalimise kampaania koordinatsioonibüroo liige. 30. juunil 1997 määrati Venemaa Föderatsiooni presidendi nõunikuks mainekujunduse alal. Oli sellel ametikohal 1999. aastani.
Tatjana esimene abikaasa oli ülikoolikaaslane baškiir Vilen Hairullin. Teine abikaasa Aleksei Djatšenko lõpetas Moskva lennundustehnika instituudi. On ettevõtte "Interural" (Uurali piirkonna metallurgiatööstuse eksportöör) suuraktsionär. Kolmas abikaasa Valentin Jumašov on endine presidendi administratsiooni juht.
Tatjanal on esimesest abielust poeg Boriss Jeltsin (sündinud 1981). Perekonnanimi anti talle vanaisa palvel, et nimi edasi kanduks. Õppis Moskvas inglise keele kallakuga koolis, 1996. aastast Millfieldi koolis Suurbritannias Somersetis. Teine poeg esimesest abielust Gleb Djatšenko sündis 30. augustil 1995. Kolmandast abielust sündis tütar Marija.
Jeltsin tegeles kooliajast peale aktiivselt spordiga. Eriti võrkpalliga. Ta on olnud mitmel spordialal linna õpilaste meister ja oblasti meister võrkpallis. Ülikoolis õppides kuulus Sverdlovski võrkpallikoondisse, mis osales Nõukogude Liidu meistrivõistluste kõrgemas liigas.
Mängis kuni kolm õhtut nädalas tennist.
Oli kirglik jahimees.
Kuigi Jeltsin tegeles spordiga, oli tal kalduvus alkoholi kuritarvitada. Joomatuuride ajal oli ta korduvalt pikemat aega poliitiliselt areenilt lahkunud.
[redigeeri] Välislingid
| Eelnev: Oleg Lobov |
Venemaa peaminister 1991–1992 |
Järgnev: Jegor Gaidar |
| Eelnev: — |
Venemaa president 1991–31. detsember 1999 |
Järgnev: Vladimir Putin |
