Angoob
Allikas: Vikipeedia
Tume angoob, mida on töödeldud sgrafiitotehnikas, on kaetud läbipaistva glasuuriga.
Angoob on niiskele, harva ka õhkkuivale või ettepõletatud saviesemele kantav vedel keraamiline mass.
Kuna tavaliselt on angoobi ülesandeks olla vahekihiks savi ja glasuuri vahel, kaetakse angoob enamasti läbipaistva glasuuriga. Kui angoobi kasutatakse aga ilma teda katva glasuurikihita, lisatakse angoobi sisse mõningasel määral sulandajaid ning angoob muutub oma omadustelt saviglasuuriks.
Heledale keraamilisele massile kantakse tumedamat värvi savi ja ümberpöördult.
Sisukord |
[redigeeri] Keraamika katmine angoobiga
[redigeeri] Nõuded angoobile
Angoobi paakumiskoefitsient peab olema võimalikult lähedane selle savi omale, millele teda kantakse. Savist rohkem kahanev angoob praguneb, vähem kahanev angoob võib aga maha kooruda.
[redigeeri] Angoobi valmistamine
Kõige lihtsam viis angoobi valmistada on savi vees lahustada. Selleks peaks piisama, kui tooreid savitükke ööpäevaks leigesse vette kaanega suletud anumasse seisma jätta ning saadud mass järgmisel päeval korralikult läbi segada. Et tagada angoobi paras paksus, tuleb jälgida, et vett ei lisataks liialt palju või liiga vähe. Samuti peaks arvestama, kui suuri pindu angoobiga katma hakatakse, ja sellele vastavalt valima ka valmistatava angoobi koguse.
Angoobi on võimalik värvida metallide oksiididega (näiteks nikkel- ja mangaanoksiididega on võimalik saavutada erinevaid pruunikaid toone, vask- ja kroomoksiididega erinevaid rohekaid toone jne). Vastavaid pigmente on võimalik osta kunstitarvete kauplustest.
Angoobi värvimisel pigmentidega oleneb tulemus paljugi mitte nii väga kasutatava pigmendi hulgast, vaid savi omadustest – eriti savi värvist. Näiteks koobaltoksiidi segamine heleda savi hulka annab tulemuseks sinakad, tumeda savi hulka aga rohekashallid toonid. Saadava värvitooni intensiivsus sõltub ka lisava pigmendi hulgast. Kuna pigmenti lisatakse ainult mõne protsendi ulatuses saadava angoobi massist, annab erineva värvitooni juba vähene vahe lisatava pigmendi koguses.
Tavaliselt on angoobis savi osakaal vahemikus 50–100%. See tähendab, et lisaks savile ja pigmendile võib angoobi koostist täiendada ka erinevate lisaainetega. Tavaliselt on lisatavate ainete kasutamisel eesmärgiks angoobile sarnase paisumiskonfitsendi loomine võrreldes esemetega, mida angoobiga katma hakatakse. Paisumiskonfitsendi muutmiseks võib lisada kaltsineeritud savi, räniliiva, kaoliini või põldpagu. Angoobile võib mõningate soovitud omaduste saavutamiseks lisada ka fritte, tulekindlat šamotti, soodat, nefeliinsüeniiti või booraksit.
[redigeeri] Tekstuur-angoob
Angoobile võib valmistamise käigus lisada ka teralist materjali. Nõnda jääb esemele kantud angoob krobelise mustriga.
Selleks kasutatakse tavaliselt suurema terasuurusega liiva, šamotti või telliskivipuru. Pinna krobelisuse tõstmiseks lisatakse angoobile teralist materjali 10–40% ulatuses. Vähema lisamaterjaliga ei pruugi tekkida soovitud krobelist tulemust, rohkem lisades võib lisatav aga angoobi omadustele halba mõju avaldada (näiteks võib angoob maha kooruda).
[redigeeri] Keraamiliste esemete katmine angoobiga
Angoob kantakse esemetele 1–2 mm paksuse kihina. Liiga õhuke kiht ei kata hästi ja liiga paks kiht võib maha kooruda.
Angoobi pealekandmiseks on hulgaliselt erinevaid võimalusi. Eseme võib angoobiga üle valada või sellesse kasta. Angoobi võib peale kanda pintsiga või pulveriseerimise (pritsi) abil.
Angoobide pealekandmiseks mõeldud tehnikate eesmärgiks on uudsete efektide saavutamine ja esemete omapäraseks muutmine. Näiteks tehnika, mida tuntakse marmoreerimise nime all, seisneb selles, et kasutades koos nii heledat kui tumedat angoobi, lastakse tekkida kordumatuil mustreil, kui angoobid üksteise peale valguvad.
Üks keerukamaid angoobi pealekandmise tehnikaid on angoobmaal, mida tuntakse ka metsomajoolika nimetuse all. Tegemist on ühe variandiga glasuurialuse maali tehnikast.
Keraamiliste esemete angoobiga katmisel kasutatakse veel näiteks flandeerimist ja reservaaži.
[redigeeri] Angoobi töötlemine
Pinna edasine töötlemine pärast angoobiga katmist ei ole vajalik juhul kui eesmärgiks ongi ühtlase välispinna saavutamine või loodi eseme katmise käigus juba soovitud muster.
Kui aga peetakse vajalikuks edasist töötlemist, on võimalik sgrafiito tehnikas välja kraapida soovitud pilt või muster. Sellisel juhul tuleb kasuks savi ja angoobi värvuste vaheline võimalikult suur kontrast, et väljakraabitu paremini välja paistaks.
Angobeeritud eset võib ka poleerida. See tähendab, et angoob hõõrutakse tihedamalt vastu eset, millel ta paikneb. Selleks võib kasutada näiteks tavalist metall-lusikat.
[redigeeri] Angoobiga toodete põletamine
Angoobiga kaetud tooted põletatakse tavaliselt kaks korda (eelpõletus ja glasuurpõletus). Enne glasuurpõletust kaetakse ese tavaliselt läbipaistva glasuuriga.
Võimalik on ka ainult ühekordne põletus aga säärasel juhul on vajalik kõrgem põletustemperatuur ja viiendiku ulatuses sulandajate kasutamine angoobi koostises.
[redigeeri] Angoobi viljelemise ajalugu
Angoob, mis on oma olemuselt saviglasuur, on niivõrd lihtne ja samas efektne ning võimalusterohke, et leidis rohkelt kasutust juba ammu enne antiikaega. Kõige varasem angoobi kasutamine on teada Anatooliast (tänapäeva Türgi ala), kus seda kasutati äärmiselt laialdaselt juba mitmeid tuhandeid aastaid enne Kristust. Keraamikaleidude põhjal on järeldatud, et Anatoolias kasutati valdavalt punast ja valget angoobi, mida poleeriti angoobiga katmise järel.
Hilisemalt leidis angoob ulatuslikku kasutust ka Mesopotaamias, kus seda tarvitati keraamiliste esemete poorsuse vähendamiseks. Selleks esemed kas poleeriti või kaeti angoobmaaliga, tihti tehti ka mõlemaid koos. Vanimad leitud esemed pärinevad ajast enam kui 5000 aastat eKr.
Hiina kunstis on keraamikal olnud väga oluline osa. Hiina keraamika kasutas oma algusajal samuti angoobi ja seda eriti Hiina lääneosas, kus viljeletud lihtsa väliskujuga ning angoobmaalidega kaunistatud keraamika sarnanes Ees-Aasia omale. Angoobmaal oli tavaliselt geomeetrilise pinnamustriga. Samal ajal levis Hiina põhja- ja kirdeosas potikedral valmistatud õhukeste seintega poleeritud keraamika. Shangi dünastia ajal tehti Hiinas aga algust pronksisulatusega, mis soodustas kõrgete temperatuuridega põletuse kasutuselevõttu ja seetõttu ka kõrgkuumuskeraamika teket. Õpiti kasutama uusi glasuure ja angoob kadus kasutusest.
7000 aastat eKr oli maaharimine ja keraamika laialdaselt levinud ka Egeuse mere äärsetele aladele. Dimini ja Sesklo kultuuridest on säilinud ka punasest savist valmistatud ning valge angoobmaalinguga kaetud keraamilisi esemeid. Kreeta ja Mükeene keraamikas kasutati samuti palju angoobi ja sealt levis angoobi kasutamine ka Vana-Kreekasse, kus see arenes omaette stiilideks.
Juba 10. sajandil eKr alguse saanud eelgeomeetrilises stiilis kasutati sageli heledamale punasele aluspõhjale kantavaid tumedamat punakat ja musta angoobi, millega loodi vöötidest koosnevaid mustreid. Neid mustreid arendati edasi geomeetrilise stiili valitsusajal, kuni jõuti välja mustafiguurilise stiili loomiseni, mis domineeris Vana-Kreeka keraamikas ajavahemikul 600–530 aastat eKr.
Mustafiguuriline stiil seisnes mustal angoobmaalil punasele taustale, kus detailid toodi välja angoobi eemaldamisega kraapimise teel. Seejärel poleeriti keraamiliste esemete välispind kõrgläikeni. Punasefiguuriline stiil (530–400 eKr) oli sisuliselt sama, mis mustafiguuriline stiil, kuid mustale aluspinnale hakati kandma punast angoobi. Samuti laienes käsitletav teemadering ja paranes detailide väljagraveerimisoskus.
Vana-Kreekas hakati esemeid katma ka äärmiselt peeneteralisest savist loodud angoobidega, mida seejärel kõrgetasemeliselt poleeriti ja mis sarnanesid põletusejärgselt glasuuriga. Selle tehnika nimetuseks on terra sigillata ja seda tehnikat kasutati hiljem ka Vana-Roomas.
Ameerika varases keraamikas oli angoobi kasutamine äärmiselt laialdaselt levinud. Inkade angoobmaalidega veenõud ja Nazca kultuuri rohkevärvilised angoobiga kaetud toidunõud on vaid osa pikast nimekirjast.
Näiteks Nazca kultuuri (300–800) keraamika Lõuna-Ameerikas oli sageli kaunistatud angoobmaaliga ning poleeritud kuni kõrgläike saavutamiseni. Angoobmaali teostati kasutades 4–8 värvi ja kõige sagedaminiesinenud värvikombinatsiooniks oli punane, must ja valge, millele lisandus tihti kollane, oranž või pruun.
[redigeeri] Angoobi kasutamine Eesti keraamikas
Eesti keraamikas on angoobmaali viljemisega silma paistnud Elgi Reemets (1910–1987).
[redigeeri] Angoob kui saviglasuur
Eesti savid sobivad hästi saviglasuuriks.
Saviglasuur on oma olemuselt angoob, mis on sulanud glasuuriks. See saab võimalikuks kõrgkuumuskeraamikas, kui kasutatakse angoobe, mis on kohandatud madalkuumuskeraamika jaoks. Siiski on ka angoobe, mis ei sula kõrgkuumuses ning angoobe, mis sulavad madalkuumuses. Kõik sõltub angoobi koostisest, kus tüüpilise saviglasuuri puhul on savi sisaldus vahemikus 25–50% aga ka 100% savisisaldusega angoob võib kõrgel temperatuuril glasuuriks sulada.
Koostise alusel jaotatakse saviglasuure:
- glasuurideks, mis sisaldavad täies mahus savi
- glasuurideks, mis on rikastatud lisaainetega mingi eesmärgi saavutamiseks
- glasuurideks, mis vajavad lisaaineid, sest muidu nad glasuuriks ei sula
Eesti savid sobivad oma koostiselt väga hästi saviglasuurideks, kuna sulavad madalatel temperatuuridel. Näiteks Otepää, Sangaste ja Laeva savid sulavad temperatuuridel alla 1300°C. Madalale sulamistemperatuurile aitab kaasa ka võrdlemisi suur rauasisaldus Eesti savides (näiteks Põlva, Joosu, Tõstamaa ja Siimusti savides).
Saviglasuuride väärtust tõstvaks teguriks on nende lihtne ning tavaliselt odav koostis. Samuti piisab saviglasuuriga kaetud toodetele tavaliselt ühest põletusest.
[redigeeri] Saviglasuuride omaduste muutumine lisandite toimel
Rauaühendite näol on tegemist ühtede põhiliste savi värvuse mõjutajatega. Rauasisaldus soodustab kollakate, punakate või pruunikate värvitoonide esinemist saviglasuuris ning mida suurem see sisaldus on, seda pruunikam või punakam on lõpptulemus. Samas võib põlenud savi värvust mõjutada ka suur kaltsiumisisaldus (tuleneb lubjakivist). Näiteks sulavad suure kaltsiumisisalduse tõttu kollakateks Tõstamaa ja Siimusti savi.
Saviglasuuride omaduste mõjutamiseks on kasutusel ka hulgaliselt angoobi lisatavaid aineid. Nendest põhilisteks on sulandajad, mis aitavad vähendada angoobi sulamistemperatuuri, kuna nende ainete endi sulamistemperatuur on oluliselt madalam, kui see on keraamilisel massil. Sulandajatena kasutatakse näiteks põldpagu (päevakivi), nefeliinsüeniiti, pegmatiiti, kriiti, dolomiiti või magnesiiti.
Sulandajatena on kasutusel ka mitmed sellised ühendid nagu titaanoksiid, tsinkoksiid ja baariumkarbonaat, aga tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, et lisaks sulamistemperatuuri vähendavale toimele avaldavad need ja paljud teised ained ka muud mõju. Näiteks mainitud titaanoksiid matistab glasuuri, baariumkarbonaat aga lisab värvitoonidele läiget ja puhtust.
Oluline on vältida viga, et kõikvõimalikke muidu kasulikku mõju avaldavaid aineid lisatakse keraamilisele massile piiramatus koguses, sest paljude ainete koosmõju on sagedasti ettearvamatu ja see võib avalduda negatiivselt tulemuse väljanägemises ja kvaliteedis. Selle vältimiseks on koostatud tabeleid, mis näitavad erinevate ainete hästisobivaid segusid ja määravad ära täpsed kogused, kui palju midagi lisada võib.
[redigeeri] Madalkuumus-saviglasuuri näide
| Tallinna Ehituskeraamika Tehase keraamikatsehhis kasutusel olnud madalkuumus-saviglasuur (1040°–1080°C) |
||
|---|---|---|
| Aine | Hulk | Koostis |
| Madalsulav fritt (fluss) | 20–25% | räniliiv 2,5% booraks 70,5% kriit 7,5 kaoliin 19,5% |
| Tsinkoksiid | 12–15% | |
| Dolomiit | 8–10% | |
| Joosu ja Tšassov-Jari savi | 60–50% | |
[redigeeri] Kasutatud kirjandus
- Leo Rohlin. Keraamika käsiraamat, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2003.
[redigeeri] Vaata ka
